Sain hiljuti enda kätte armastuskirjad, mis olid saadetud ajavahemikus 1943–1954. Esimene kiri on saadetud veel siis, kui mõlemad noored elasid Võrumaal. Seejärel tuleb ajaliselt väike hüpe ja on aru saada, et mõned kirjad on vahelt kaduma läinud. Ülejäänud kirjad on alates 1953. aastast saadetud Venemaa linnakesest Norilskist, mis asub Siberis. 1949. aasta märtsiküüditamisel deporteeriti üle 20 000 inimese Eestist Siberisse, suurem osa neist saadeti just Krasnojarski kraisse, kust asuvast Norilskist kirjad saadetud olid.
Kirju oli huvitav lugeda mitte ainult nende ajaloolise konteksti pärast, vaid just selle pärast, kuidas need väljendasid tolle mehe armastust, kes eraldati oma kallimast. Need olid armastuskirjad. Vaid paaris kirjas kirjutas ta kehvadest eluoludest, mahajäetud majades kodutuna elamisest ja sellest, et ei ole raha ega võimalusi Eestisse tagasi tulla. Ülejäänud kirjad ja nende sisu olid pühendatud naisele – temalt vastuse ootamine, tema lohutamine, tema kiitmine, andestuse palumine, lootuse ülevalhoidmine.
Kuid enim väljendasid need kirjad ootust. 1953. aasta oktoobris kirjutatud kirjas ütleb noormees: „Viimase kirja omasin sinult jõulukuul möödunud aastal, millele ma vastasin sulle enne uusaastat. Ja jäin vastust ootama – ootasin kuu, kaks ja varsti on aasta.“ Ta ootas kirja aasta aega. Aasta aega oodata kirja on tänapäeva kiires maailmas vastuvõetamatult pikk aeg. Ning esimene asi, mida ta tolles kirjas tegi, oli vabanduse palumine. Ta palus vabandust, et jäi ootama ja ei kirjutanud ise varem vastu, sest tuli välja, et neiu kirjad ei olnud lihtsalt noormeheni jõudnud.
Need kirjad näitasid mulle, kui kannatlik võib armastus olla. Oodata kirja aasta aega ja kallimat ligi kümme aastat. Minu jaoks tundub see täiesti võimatult pika ajana. Enne nende kirjade lugemist teadvustasin endale, et sotsiaalmeedia ja tehnoloogia mõjutab inimest, tema ellusuhtumist ning suhtlust teistega. Nüüd mõistan, kui palju see tõele vastab. See on muutnud mitte ainult sõprust, vaid ka armastust selle kõige sügavamas tähenduses. Armastus on muutunud. Tänapäeva armastus on kiire ja kannatamatu. Tänapäeva armastuses ei kasutata enam sõnu.
Pikalt oodatud kirjadest on saanud kärsitud ekraani ees istuvad noored, kes mõtlevad: „Ta nägi mu sõnumit juba tund aega tagasi. Miks ta ikka veel ei vasta mulle?“ Miks helistada ja rääkida, kui selle asemel saab sõnumeid kirjutada? Miks öelda: „Sa oled ilus,“ kui selle asemel saab feissis või instas „like“ vajutada? Miks isegi öelda: „Ma armastan sind“, kui südame-emotikon meie vestluses ütleb seda minu eest? Tänapäeval peetakse romantiliseks noormeest, kes terve õhtusöögi ajal ei võta oma telefoni taskust välja. Romantiline on see, kui sa muudad oma Facebooki staatuse seisu „suhtes“. Romantiline on see, kui paarisuhtes jõutakse armastuseni enne kui voodini.
Inglise keeles on ütlus „Let’s go back to basics“ (eesti keelde võib tõlkida: tagasi juurte juurde). Arvan, et just seda peaksime tänapäeval tegema. Minema tagasi armastuse põhiolemuse juurde, tagasi siira ja puhta armastuse juurde. Kaevama armastuse kõige selle sotsiaalmeedia, ilma sõnadeta suhtluse, sõprade heakskiidu ja kiire elutempo alt välja. Kõige selle alt koorub välja 1Kr 13. peatükk. Piibel võib mitme koha pealt tekitada mitmetimõistetavusi ning kohati isegi vaidlusi. Armastus on aga midagi, mis on Piiblis konkreetselt ja selgelt lahti kirjutatud. Vastates küsimusele „Mis on armastus?“ võtab arvatavasti iga kristlane ja nii mõnigi mittekristlane lahti just Pauluse esimese kirja korintlastele. Sealne peatükk „Armastuse ülemlaul“ ütleb konkreetselt, mis on ja mis ei ole armastus. Armastuse põhiolemus. Pikk meel, hellitus, austus, usk, lootus, pühendumus.
Kuid miks? Miks minna tagasi armastuse põhiolemuse juurde? Miks mitte kasutada ära neid võimalusi, mida tehnoloogia meile pakub? Miks mitte teha nii enda kui ka teise elu mugavamaks? Sest armastus teiste inimeste vastu ei väljenda armastust ainult nende vastu. See väljendab armastust Jumala vastu. „Armsad, armastagem üksteist, sest armastus on Jumalast ja igaüks, kes armastab, on sündinud Jumalast ja tunneb Jumalat. Kes ei armasta, see ei ole tundnud Jumalat, sest Jumal on armastus.“ (1Jh 4:7,8)
Kui rääkida armastusest, siis minu jaoks on see midagi leebet ja pehmet. Lausa midagi abstraktset. Kuid Johannes oma esimeses kirjas on väga konkreetne, mis puutub ligimesearmastusse: „Kui keegi ütleb: „Mina armastan Jumalat“, ja vihkab oma venda, siis ta on valelik, sest kes ei armasta oma venda, keda ta näeb, ei suuda armastada Jumalat, keda ta ei ole näinud. Ja see käsk on meil temalt endalt, et kes armastab Jumalat, armastagu ka oma venda!“ (1Jh 4:20,21)
Meie armastus teiste vastu väljendab meie armastust Jumala vastu. Johannes ütleb konkreetselt, et kui sa ei suuda armastada oma venda, ei suuda sa armastada Jumalat. Kõlab karmilt. Kui me ei suuda enam teisi armastada nii, nagu seda on kirjeldatud 1Kr 13. peatükis, kas suudame niimoodi Jumalat armastada? Kas tänapäevane armastus on muutnud ka meie armastust Jumalasse? Kas meie armastus Jumala vastu on puhas ja siiras, pühendunud ja aus? Arvan, et kui laseme nii tehnoloogial kui ka tänapäeva kiirel elutempol muuta armastust üksteise vastu, muudame sellega ka armastust Jumala vastu. Näidakem oma armastuses teiste vastu oma armastust Jumala vastu.
In English