Olen viimastel ajal päevauudiseid ja nende kommentaare jälgides teinud huvitava leiu, ühe valemi. Matemaatilises keeles kõlaks see järgmiselt – empaatia suurus on pöördvõrdeline distantsiga. Mida see tähendab ja kuidas ma selleni jõudsin?
Mõned aastad tagasi jõudis meieni uudis, et valitsus on otsustanud saata rahuvalvajad Kesk-Aafrika Vabariiki. Varem olid jõudnud meieni uudised, et seal on asjad tõsiselt korrast ära. Kaks rühmitust, keda tinglikult on nimetatud moslemiteks ja kristlasteks (kuigi tegelikult on asi palju keerulisem ja seotud hõimude omavaheliste vastuoludega), on vaenujalal ja konflikti kestel on saadud hakkama igasugu jubedustega ning valatud palju süütut verd. Kui Eesti otsustas saata sinna rahuvalvajad, tõusis parasjagu kära, mille võiks mitte just kõige viisakamalt väljendades kokku võtta sõnadega – mis see meisse puutub, et kuskil Aafrikas neegrid üksteist tapavad. Neli kuud hiljem, kui rahuvalvajad tagasi tulid, see teema vaibus.
Samuti on viimaste aastate jooksul meie teadvusse tõusnud sõjaline konflikt Ukrainas. Paljud eestlased elasid kaasa Maidani sündmustele, siis Krimmi annekteerimisele ja nüüd Ida-Ukraina sõjale. Ukrainas käivad meie korrespondendid, sinna organiseeritakse abi, sest inimesed ju kannatavad. Ukraina on meile ka palju lähemal, ja jagab nagu meiegi ühist piiri Venemaaga. Tunnetades lähedal olevat ohtu, on neile palju lihtsam kaasa tunda.
Ja siis veel see Eston Kohvri piirilt röövimise lugu. Kuigi võime öelda, et KAPO ametnikuna pidi Kohver teadma oma tööga seotud riske, siis see juhtum puudutas eestlasi rohkem kui sündmused Ukrainas. Sest ka Ukraina on tegelikult päris kaugel, aga nüüd me rääkisime ju mehest meie seast. Nüüdseks on see peatükk oma lahenduse saanud ja me isegi ei mõtle enam, et Ukrainas ja Kesk-Aafrikas toimuvad endiselt ja palju suuremad inimsusevastased kuriteod.
Ja nüüd mõelge edasi, kui eelkirjeldatu oleks juhtunud sinu enda isikliku tuttava või lähedasega?
Just selline sündmuste käik viis mind järelduseni, et meie empaatia suurus on pöördvõrdeline distantsiga. Mida kaugemal toimuvad ebameeldivused, seda vähem me neile mõtleme ja seda vähem oleme suutelised kaasa tundma. Ühest küljest on loomulik, et me lihtsalt polegi suutelised kogu maailmale kaasa tundma. Võib-olla valu hinges muutuks nii suureks, et meil pole enam võimalik normaalselt elada. Teisest küljest aga – ega inimkannatused sellest väiksemad pole.
Seoses eelnevaga usun ma, et üks põhjus, miks Jumal lubab meie eludesse raskusi ja kannatusi, on see, et meil oleks rohkem mõistmist ja empaatiat. Kannatuste teema on üks keeruline teema ja neid põhjusi on kindlasti rohkem, kuid üks põhjus on see, et meie empaatia suurus on pöördvõrdeline distantsiga. Heebrea kirja autor kirjutab „Kannatused on teile kasvatuseks: Jumal kohtleb teid nagu poegi, sest mis poeg see on, keda isa ei kasvata? /../ Ükski kasvatamine ei tundu samal hetkel olevat rõõm, vaid toob kurvastust; aga hiljem see annab õiguse rahuvilja neile, keda selle varal on harjutatud“ (Heebrea 12:7,11)
Ega see kannatustest rõõmu tundmine nii lihtne ju ole. Ka Heebrea kirja autor möönab seda, aga ta ütleb, et sellest on lõppkokkuvõttes kasu ja toob kaasa õiguse rahuvilja. Sellised kogemused muudavad meid, meie suhtumist ja tegusid ning suunavad meid käituma õigesti ning toovad sellega meie elus esile hea vilja. Kui me oleksime Jumala poolt otsekui mullikile sisse mässitud, et miski meid ei saa puudutada, siis oleks meil seda mõistmist vähem. Veel enam, on oht muutuda üleolevaks ja ükskõikseks.
Üks lihtne näide minu enda elust. Ma olen üpris kiire kõnniga ja punktist A punkti B mineku puhul püüan kasutada võimalikult vähe aega. (Kunagi oli jalutamine mulle lausa vaimselt kurnav tegevus.) Ma ei mõistnud inimesi, kes käisid aeglaselt ja vanad inimesed tänaval olid minu jaoks tüütud takistused, kellest tuli nende aegluse tõttu mööda laveerida. Kuni esimest korda väänasin oma hüppeliigese nii tõsiselt ära, et jalg tuli kipsi panna. Ma mäletan seda meelepaha, kui ma karkude toel valgusfoori lubava rohelise tule ajal üle ristmiku liipasin ning avastasin, et roheline tuli hakkab vilkuma ja mina polegi veel üle jõudnud. Mõtlesin, kuidas saab küll fooritsükli nii lühikese teha. Kas linn siis ei mõtle nendele, kes ei jõua üle tee? Järsku olin ma vanade ja väsinutega samas paadis ja ma mõistsin inimesi, kes liiguvad aeglaselt lihtsalt selle pärast, et nad ei suuda kiiremini ja nad pole tüütud takistused.
Ellen White ütleb, et evangeeliumis talletatud lugu halastajast samaarlasest, see ligimesearmastuse klassika, oli tõestisündinud ning Jeesuse kuulajatele tuttav. Isegi ilmalikus maailmas on halastaja samaarlane saanud empaatia ja kaastunde võrdkujuks ning käibeväljendiks. Mulle tundub, et samaarlase halastusrikkuse ning leviidi-preestri hoolimatuse kontrasti üheks põhjuseks oli nende elukogemus. Leviit ja preester kuulusid austatud, lausa priviligeeritud ühiskonnaklassi. Neil olid tähtsad asjad ajada ja see vabandas nende jaoks surema jäetud mehest mööda kõndimist. Tolle mehe abistamine oli nende jaoks alandav ja potentsiaalselt ohtlik. Seevastu samaarlane mõistis, mida tähendab olla vääritikoheldud. Ta oli olnud lapsest saadik juutide põlastuse ohver pelgalt oma päritolu tõttu. Ta oli harjunud alandustega oma reisidel läbi Juudamaa ning ta nägi seal kedagi, kes vajas abi ja kelle abistamine polnud tema jaoks alandav.
Kui me oleme läbi elanud raskusi ja oleme isiklikus plaanis kannatustega tuttavad, siis oleme võimelised paremini kaasa elama. Sarnased mured seovad ja ühendavad inimesi ning kasvatavad meis üksteisemõistmist. Kui empaatia suurus on pöördvõrdeline distantsiga, siis võiks öelda, et kannatused võivad meile olla lausa hädavajalikud.
Sügis-talvisel hooajal jookseb televiisoritest ikka külmetusevastase ravimi reklaam, kus pargipingil istub kaks inimest, kellel ühel nina jookseb ja kurk on kähe ja kellele teine ütleb: „Ma tean, mida sa tunned.“ Esimesel on teist raske uskuda, sest too näeb terve välja, kuid siis avaldatakse talle hea väljanägemise saladus – imeline külmetusravim oli ta terveks teinud.
Kas pole nii, et palju lihtsam on kaasa tunda neile, kellega sa oled olnud samas olukorras ja samas, on lihtsam usaldada neid, kellega sa oled olnud samas olukorras ja kes teavad, mida sa tunned? On ju lihtsam kuulda võtta selle abi ja nõu, kes on olnud samas seisu kui sina.
Üks põhjus (loomulikult mitte ainus), miks Jeesus pidi siin inimesena elades kannatama, oli see, et Tema ja Jumal tervikuna oleksid meie jaoks usaldusväärsemad, et meil oleks lihtsam uskuda, et Ta teab, mida me tunneme. Muidu võiksime küsida, miks peaks Jumal meile kaasa elama, kui meievaheline distants on nii suur.
Olles inimeseks olemist läbi elanud, võime olla kindlad, et Ta meie kannatustele ka kaasa elab. Heebrea raamatu autor rõhutab, et „sest meil pole niisugune ülempreester, kes ei suuda kaasa tunda meie nõrkustele, vaid selline, kes on olnud kõigiti kiusatud nii nagu meie, ja siiski ilma patuta. Läki siis julgusega armu aujärje ette, et me halastust saaksime ja armu abiks leiaksime parajal ajal!“ (Hb 4:15-16). Jeesus koges inimesena samu asju, mida meiegi nii füüsilisel, vaimsel kui vaimulikul tasandil. Ta tundis väsimust, nälga ja valu. Ta tundis üksildust, kurbust ja pettumust. Ta võitles kiusatustega ja ristil olles tundis patukoorma tõttu lahusolekut taevasest Isast. Kuna meie kipume üsna kergesti kiusatustele järele andma, kuid tema võitis kiusatused, siis võime olla kindlad, et tema võitlused olid meie omadest isegi tugevamad, sest tema läks lõpuni välja. Et Jeesus on seda kõike tundnud, siis võime Teda usaldada, et Ta meid ka mõistab ja et me võime Tema kaudu minna julgelt taevatrooni ette.
Jumal tunneb kaasa meie elule, Ta mõistab meie muresid ja kannatusi ning tahab jagada meiega meie rõõme ja ülevaid hetki. Me võime selles olla kindlad, sest Jeesus on olnud kui üks meie seast. Ja kui meile vahel (või tegelikult päris tihti) tundub, et meie elus olevad kannatused ja proovilepanekud on ebaõiglased meie suhtes, siis meenutagem Piibli sõnumit - Jumal tahab meid nende läbi kasvatada paremateks inimesteks. Ta ei mässi meid mullikile sisse, et me ei muutuks ükskõikseteks selle maailma raskuste suhtes, vaid et teaksime, mida ligimesed tunnevad. Jeesus ise andis meile sellega eeskuju – ning mis ka ei juhtuks, meile on antud tõotus, et me ei ole nendes olukordades üksi. Jeesus teab, mida ma tunnen ja see on kindel garantii.
In English