Möödunud nädalavahetusel, 16. ja 17. septembril meenutasid Läti adventistid oma pärandit ja vaatasid 120 aasta pikkust ajalugu meenutades tulevikku. Nädalavahetus oli täidetud muusika, mälestuste ja isegi ordinatsiooniteenistusega – ordineeriti kaks pastorit, ning kolme looga minevikust ja olevikust.
1991. aastal üllatas 95-aastane naine Pauline Aunina pastor Armands Bērziņsit, öeldes, et soovib oma kahekorruselise maja muuta kirikuks. Läti oli vast taasisesesvunud ning valmistus üles ehitama varalise õiguse süsteemi. Võimud soovisid nõukogude ajal võõrandatud vara õigusjärgsetele omanikele tagasi anda. Auninal olid paberid, mis tõestasid tema omanikuks olemist. Tal olid paberid aastast 1972, mil maja endine omanik Anna Terauds väljendas oma surivoodil soovi, et majast saaks adventkirik.
See lugu, kuidas ühest elumajast sai kirik, oli üks neist, mida Lätis möödunud nädalavahetusel meenutati.
„Mul on hea meel öelda, et Läti oli esimene koht Vene impeeriumis, kuhu adventkogudus rajati,” ütles Läti adventkoguduse esimees Vilnis Latgalis. „On suur rõõm seda aastapäeva tähistada.”
Adventsõnumi tõid Riiga saksa keelt kõnelevad adventistid – 19. sajandi lõpus, esimene kogudus rajati 1896. aastal, sõnas ta.
Aastapäeva tähistajate seas oli ka Lidija Kleimanis, kelle meie seast lahkunud abikaasa Ysack Kleimanis elas üle holokausti – seda tänu kahele ustavale koguduse õele.
Videolugu Ysack Kleimanise kohta saab vaadata siit.
"Ta oli väga hea töötegija. Ta ei võtnud kordagi meie 50-aastase abielu jooksul puhkust,” ütles Kleimanis intervjuus pärast hingamispäeva hommikust jumalateenistust.
Ysack Kleimanis oli 17-aastane, kui Saksa väed II maailmasõja ajal Lätti tungisid. Tema ema püüdis oma poega hoida, et teda ei võetaks väkke, ning väitis, et poiss on 14-aastane, rääkis koguduse ajaloolane ja Ysacki kauaaegne sõber Andris Pešelis. Sõdurid kontrollisid dokumente ja said teada noormehe sünniaasta, ent neil hakkas emast hale ja nad saatsid Klemenise Riiast väljapoole tallu, mis varustas Saksa sõjaväge toiduga.
Mõne aja pärast otsustas Kleimanis oma sõbraga talust Riiga naasta. Nad leidsid varjupaiga adventistidest õdede Eugenia ja Katrin Apogase majas. Ühel päeval koputas uksele politseinik. „Kas te varjate juute?” küsis ta. Naised ei tahtnud valetada ja vastasid: „Tulge vaadake ise.” Politseinikud astusid korterisse, vaatasid ringi ja läksid ära. Nad ei pannud tähele, et Ysack seisis esiukse taga,” ütles Pešelis.
Kleimanis ristiti 1949. aastal, neli aastat pärast sõja lõppu. Ta abiellus 1953. aastal ja kaks aastat hiljem sai temast Riias 7. adventkoguduse pastor.
Võimud vaatasid tema tööle viltu ning peatasid tema tööloa aastal 1962, pärast seda kui ta oli aidanud rajada adventkogudusi Valgevenes ja Venemaal. 1968. aastal sai ta tööloa tagasi ja juhtis adventkogudusi erinevais paigus Lätis kuni pensionilejäämiseni 1984. aastal. Kleimanis suri 2007. aastal, olles 83-aastane.
Kogudusejuhid ütlesid pidutustel, et 120. aastapäeva tähistamine ei tähenda ainult minevikku vaatamist, vaid ka tulevikule mõtlemist.
Möödunud aasta mais avas kogudus oma esimese institutsiooni – 40-kohalise hooldekodu Zilaiskalnis.
Selle avamiseks kulus umbes 90 000 eurot ning praegu on hooldekodul järjekord inimestest, kes soovivad sinna tulla, pooled neist on koguduseliikmed, rääkis Läti ADRA direktor Madara Daukste. Hooldekodu juhivad kahasse ADRA ja adventkogudus.
Videointervjuu: muusika kui evangelismivahend.
Rohkem pilte Trans-Euroopa divisjoni Facebooki-seinal.
In English