Tallinn - Laager noortele ja noorematelegi

Klaustrofoobiline õhtusöök, tõsist meeskonnatööd ja usaldust nõudvad ülesanded, öömäng ning nn Beebi-Erna retk olid meeldejäävamad tegevused kahepäevases noorte/teismeliste laagris Noarootsis, mille korraldajateks väsimatud SPA Tallinna I koguduse noored, eesotsas noortejuhi Rain Siim’uga.

Laager ise toimus 7/8-ndal juunil ning kui Rainilt laagri korraldamise põhjuseid küsima hakkasin, viitas ta juba mõni aeg tagasi toimunud laagrile Piusal, mille eesmärgiks oli märgata ning pakkuda tegevust uuele pealekasvavale põlvkonnale, kes praegu nn teismelise eas uute ideedega ning uute nägemustega maailma avastavad.

Edukas kogemus seljataga otsustatigi ühisel nõul ja jõul uuesti tegutseda, sedapuhku siis Noarootsi kaunil maastikul. Laager oli igati hästi läbi mõeldud ning oli märgata tugevat meeskonnatööd ja organiseeritust. Laupäeva õhtusel rahvaloendusel saadi positiivne tulemus: 47 hinge.

Järgnenud klaustrofoobiline õhtusöök kujutas endast umbes 3,5 - 4,5 meetri suurust “lebomattidega” kaetud ala, kus siis kõik pidid oma õhtusööki sööma. Oluliseks tingimuseks oli seegi, et mitte ükski kehaosa ega toidunõu ei tohtinud sellest ruumist välja jääda. Nii et võite hästi ette kujutada, milline üks klaustrofoobiline õhtusöök umbes 40 inimesega võis välja näha.

Selline vägagi perekondlik viis einestada ei jäänud aga sugugi viimaseks elamuseks. Järgnenud erinevad mängud ning ülesanded panid taas kord meeskonna töö vajalikkuse tõsiselt proovile. Vast kõige märkimisväärsem kogemus ning õppetund oli kõhedust tekitavas tegevuses, kus maast rohkem kui pooleteist meetri kõrguse puki otsa tõusnud rühma liige pidi ennast selg ees lattsirgelt alla kukutama, et siis pehmelt all ootavate kaaslaste kätele langeda. Juhtus sedagi, kus kõiki usinasti selleks julgustanud isik ise viimasena ilma julgustavate sõnadeta küll puki otsa poleks roninud. Õnneks tulime aga kõik sellest juba julgematena ning täiesti tervetena läbi.

Öömäng päeva lõpetuseks aga kujutas endast pimedas lampide valguses justkui lauamängu mängimist, kus nuppudeks olime meie ise ning lauamänguks väike metsatukk. Mäng oli huvitav ning kõik said naha soojaks.

Järgmisel päeval ootas meid ees aga midagi hoopis teistsugust, Beebi-Erna retke nime kandev “luurekas”, kus haned-tulge-koju stiilis mäng oli tunduvalt keerulisemaks tehtud. Keskel olid hambuni maskeeritud ning relvastatud “hundid” ning mõlemal pool laius kilomeetrite kaupa metsa, mille vaesed “haned” pidid lootusekiir südames läbima, ilma et nad vahele jääksid. Kuigi hundid said sellel korral hästi süüa, jäi alles ka väike hulk vapraid, kes laagri lipu võidukalt heiskasid.

Lõppude lõpuks kuulub aga kogu tänu Jumalale, kes meid kõiki suurepärase ilmaga õnnistas ning meile kõigile ka midagi õpetas. Ega seegi laager möödunud ilma vaimuliku mõtiskluseta ning ilma sügavama mõtteta, mis meile kõigile loodan et hästi meelde jäi. Selleks sõnaks oli koostöö. Seda õpetati meile kõigile ning tänu sellele samale koostööle sai see laager ka võimalikuks.

Ning midagi õppisime veel… meie hulgas on palju uusi, võimekaid, tublisid, aktiivseid teismelisi, uusi noori, kes vajavad meie tähelepanu, kellest saavad järgmised “tegijad”. Ning kiitus tallinlastele, kes on seda märganud ning aktiivselt selle nimel ka tegutsenud.