Terviselaager 2016

1.–3. juulini toimus Valgamaal Karulas koguduste tervisetöö tegijate nädalavahetus. Reede lõunaks oli kohale tulnud pealt kakskümmend vaprat, kes hoolimata vähetõotavale ilmaennustusele oma telgid tiigi lähedusse üles seadsid. Kiiresti käisid veel viimased ettevalmistused laagriplatsil, et vihma ja päikese kaitseks kahe vana kase vahele varikatus tõmmata. Paistab, et kase otsas kuldnoka pesakastis tegutsevad piiritajad end sellest tegevusest sugugi häirida ei lasknud.

Lõunasöök söödud, alustasime kohe ka õppimisega. Liina oli ette valmistanud huvitava loengu, et tutvustada meile salakavalat ‘mõrvarit’ number 1 – südameveresoonkonna haigusi. Loengust selgus aga, et paljugi saame me ise ära teha selleks, et selliste haiguste riski vähendada ja heast tervisest isegi vanemas eas rõõmu tunda.

Edasi hakkasime valmistuma pühapäeval toimuva tervise EXPO tarvis. Jagasime ülesandeid; kes millist tervisemõõtmist teeb, kes millist tervisepõhimõtet tutvustab, ja tuletasime meelde lõõgastava toolimassaaži võtteid. Usaldasime kõik Jumala hoolde, Kes üksi näeb kõike ette ja teab, mis meile kõigile heaks tuleb.

Päev möödus ütlemata kiiresti ja oligi juba aeg koguneda õhtuse lõkke ümber, et koos laulda Jumala kiituseks, üksteist paremini tundma õppida ja koos ka hingamispäeva vastu võtta.

Hingamispäeva hommik tõi sooja päikesepaiste. Maistvale hommikusöögile järgnes jalutuskäik järve äärde, kus ka hommikust värskendust sai võtta selle kuuma päeva alguses. Aare juhitud piiblitunnis sai igaüks sõna. Tekkis nii mõnigi huvitav arutelu ning ümbritsev loodus juhtis meie mõtted Looja suurusele ja vägevusele. Davidi kõne oli lootusest, mis on meie adventkuulutuse keskmes. Ilma lootuseta ei ole elu, kuid tänu Jeesusele on meil lootus, mis ulatub üle selle maise kaduviku.

Peale lõunat võtsime ette veel ühe jalutuskäigu, mille käigus Elli tutvustas meile Jumala apteeki. Mitmeid taimi sai ka maitsta. Eriti huvipakkuvaks osutus koirohi, millest tee valmistamine jäi seekord küll ära. Kuid kes oleks võinud arvata, et ka sellistel taimedel, mida tüütu umbrohuna välja kisume, nagu näiteks võõrkakar, võib olla  tervisele kasulikke omadusi.

Pärast jalutuskäiku rääkis David juhtimisest ja sellest, millised omadused võiksid juhil olla. Samal ajal saabusid meie sekka ootamatud, kuid väga kallid külalised. Andsimegi neile sõna ja suure huviga kuulasime Teele ja Zorani kogemusi ning läbielusid reisidest mitmele maale ja nende oma misjonikoolist. Küsimused ei tahtnud kuidagi lõppeda.

Päike hakkas juba metsa taha kaduma, kui kogunesime õhtuse jaheduse eest soojendava lõkkeleegi ümber. Lugesime väljavõtteid raamatust “Tervise teenistuses” ja arutasime selle üle, kuidas Jeesus käitus erinevate inimestega ja kuidas meie saaksime Temalt õppida, valmistudes kohtuma järgmisel päeval Valga linnarahvaga.

Pühapäeva hommik läks kiirelt. Veelkord kordasime üle, kes mida teeb tervise EXPOl ja palusime Taevaisa juhtimist kõiges. Vaevalt jõudsime Valgas oma asjad üles seada, kui juba esimesed inimesed saabusid. Olime rõõmsad selle võimaluse üle suhelda ja kontakte luua; küll ei olnud me arvestanud, et nii palju tuleb suhelda vene keeles. Kuid siin olid abiks David ja Vitali, kes vajadusel tõlkisid. Kaua meil küll võimalust ei olnud oma tööd teha, sest Läti poolt lähenesid mustad pilved; juba langesid esimesed rasked vihmapiisad ja kostis kõuekõminat. Väga kiiresti said kõik lauad-toolid kirikusse tagasi viidud ja ka muud asjad kokku korjatud. Kes oli jätnud EXPOle tulemise hilisema aja peale, pidi nüüd kahjuks heast võimalusest ilma jääma. Lahke perenaine Valentina oli valmistanud maitsva lõunasöögi ja peagi istus osa rahvast lauas, samal ajal kui teised end laagripaigale tagasi sõitma asutasid. Vihm oli muutunud väga tugevaks ja poole tee peal algas selline rahesadu, et vaevalt midagi ette näha oli. Õnneks märkasime läbi vihmavalingu teel risti lamavaid suuri puid. Edasi enam ei saanud. Mõtlesime, kas oodata või tagasi pöörata, kuid mõne aja pärast tuli juba RMK tähistusega auto, millest esialgu paistis üks kummikusse astuv jalg ja siis juba kiivri ja vihmakuuega mees, kes meie suureks rõõmuks autost ka sae ‘välja võlus’, millega aega viitmata tööd alustas. Vaevalt olime esimesest takistusest läbi saanud, kui nägime, et ees on veel ja veel ja veel puid maas. Suure tee lahti tegemine läks siiski suhteliselt kiiresti, kuid viimase teeotsa pidime jala kõndima. Üle maha murdunud puude turnides, mõtlesime murega, kas laagriplatsile jäänud autod ikka terved, sest oli näha, et siit üks päris suur torm on läbi läinud. Tänu Jumalale, kõik oli hästi! Tõesti võisime olla tänulikud, et meid oli hoitud; et me ei olnud metsa vahel siis, kui kõik need suured puud kukkusid; et kõik telgid olid hommikul kokku pandud; et autod olid terved; ja et Jumal oli kinkinud meile ilusa nädalavahetuse enne sellist suurt tormi. Suur tänu ka kõigile osalistele! Teie olite need, kes selle nädalavahetuse nii toredaks muutsite! Ehk nagu Elli ütles – me olime nagu üks suur perekond.