Meil kõigil on oma nägemus Jumalast. Milline see nägemus on, oleneb paljuski sellest, mida meile lapsepõlves on räägitud, milline on olnud meie kodu, meie vanemad, mida õpetati koolis, mida ise oleme lugenud Piiblist, millised on meie kogemused Jumalaga, mida räägivad Jumalast need inimesed, keda usume ja usaldame, ja võib-olla veel mõnedest asjaoludest.
Kuid kas see, millisena me Jumalat endale ette kujutame, millisena me Teda näeme, võiks kuidagi mõjutada ka meie tervist? Kas see, kui me usume armastavasse, andestavasse ja hoolivasse Jumalasse, võiks mõjuda meie tervisele kuidagi teistmoodi kui see, kui usume õiglasesse, ent karmi ja nõudlikkusse Jumalasse, kelle heakskiit tuleb ära teenida; või hoopis arvame, et Jumal tegelikult ikka ei hooli meist; või oleme veendunud, et Teda ei olegi.
Kui mitmed uuringud on näidanud, et usk Jumalasse, regulaarne jumalateenistustel osalemine ja isiklik palveelu mõjutavad kõik inimese tervist positiivselt, siis kuidas mõjutavad inimese tervist tõsised kahtlused Jumala armastava ja andestava olemuse suhtes?
Sarnast küsimust uuriti mõni aeg tagasi Bowling Green Riiklikus Ülikoolis. Uurimisalusteks olid 596 haiglaravil olevat inimest, kes olid 55aastased või vanemad, ja uuring teostati kahe aasta jooksul. Selgus huvitav tõsiasi: patsiendid, kes väljendasid mõtet, et Jumal on nad maha jätnud, et Jumal ei armasta neid ja/või, et nende haigus on põhjustatud kurjade jõudude poolt, surid suurema tõenäosusega uuringuperioodi jooksul kui need, kes selliseid kahtlusi küsimustikus ei väljendanud. Miks see nii oli, selle kohta on uurijatel mitu seletust: sellised usulised kahtlused põhjustasid haigetel kehvemat füüsilist tervist – uuring näitas, et nende iseseisev hakkamasaamine peale haigust oli viletsam kui teistel. Kahtlus Jumala armastuses on vastavalt teisele uuringule seotud ka suurema emotsionaalse pingega. Samuti leiti, et Jumalast hüljatuse tunne, ning tunne, et inimene on ebapiisava pühenduselu pärast pälvinud Jumala karistuse, seostub nii depressiooni kui ka ärevushäirega.
Tõepoolest, meie nägemus Jumalast on tähtis. Usk armastavasse Jumalasse toetab meie tervist, aitab meid läbi raskete aegade, annab südamesse rõõmu ja rahu. Jumala armastuse ja andestuse kogemine oma elus muudab meie suhtumist teistesse – ainult Jumal võib anda meile võime armastada mittearmastusväärseid inimesi. Jumala andestuse vastu võtmine aitab meil andestada teistele. Vastavalt uuringutele vähendab aga andestamise praktiseerimine nii viha, valu, depressiooni ja stressi kui ka suurendab lootuse-, rahu-, kaastunde ja enesekindluse tunnet.
Jumal on armastus (1Jh 4:8). Ja kui mõnikord, elu rasketel hetkedel, kipub selle tundmine tuhmuma, siis tuleb appi usk, mis on rajatud Tema muutumatule Sõnale, Tema tõotustele, ja mis on toetatud nende kogemuste poolt, mis meil Jumalaga on. Ta ütleb: „Ma ei hülga sind, ega jäta sind maha“ (Hb 13:5), ja „Ma olen sind igavese armastusega armastanud, seepärast jääb mu osadus sinuga“ (Jr 31:3).
Kasutatud kirjandus
Pargament K, Ensing DS, et al. „Religious Struggle as a Predictor of Mortality Among Medically Ill Elderly Patients: A Tso-Year Longitudinal Study.“ Archives of Internal Medicine 2001 161: 1881 – 1885 (https://www.nacc.org/docs/conference/2012/P4%20-%20Research%20-%20Fitchett,%20Murphy,%20Vandervest%20%28Mortality-article%29.pdf)
Luskin F. Forgive for Good: A Proven Prescription for Health and Happiness, New York: HarperCollins Publishers, Inc., 2002
In English