Elus on palju momente, mil istun maha ja mõtlen oma elu üle järele. Üks selline aeg on loomulikult aastavahetus, kuid kooliajal ka suve algus, siis kui kooliaasta oli seljataga ja raske töö tehtud. See oli hea aeg kõik asjad läbi mõelda, et seejärel muretult suve nautida. Kuigi sel aastal mul kooli polnud, olen leidnud end praegusel perioodil tihti mõtlemast sellele, mis oli, ja sellele, mis on alles tulemas.
On naljakas, et kuigi ma olen kõigest 22aastane noormees, tunnen, nagu oleks mul juba üsna palju kogemusi ja ma olen väga palju muutunud võrreldes sellega, missugune ma olin alles mõne aasta eest. Veel uskumatum on see, kui palju võib mõttemaailm selle ajaga muutuda. Ilmselt võib selle kohta öelda, et olen hakanud maailma reaalselt avastama. Ma olen avastanud, kui raske, kuid samas hea on raha teenida ja sellega toime tulla. Ma olen õppinud ja avastanud, kui palju on Jumal mind aidanud ja et Ta on kogu aeg mu kõrval. Ma olen õppinud, et ma pole tegelikult veel õieti elanudki, kuid samas olen ikka elanud küll. Mis kõige huvitavam, ma olen õppinud mõtlema selgemalt, kuid mõistan, et mitte piisavalt; mul on veel palju õppida.
Miks on minu mõttemaailm nii lühikese aja jooksul muutunud? Põhjuseid on mitu ja mõndagi juba mainisin. Kõige rohkem on muutunud minu väärtused. Varem olin väga kinnine, ma ei viitsinud ega tahtnud suhelda. Parema meelega veetsin aega arvuti seltsis, suhtlesin läbi interneti poolenisti võõraste inimestega ning elasin seal. Nüüd aga suhtlen palju rohkem, lükates virtuaalse maailma tahaplaanile. Lõpuks ometi surun oma laiskust alla ja ütlen paljudele asjadele jah, millest ma muidu kõrvale hiiliks ja mis on pigem stressiallikas. Ma õpin leidma töörõõmu. See polegi nii lihtne, kuid ma püüan.
Me oleme erinevad. On inimesed, kes hoiavad parema meelega kindlasse gruppi, suhtlevad ainult kindlaks kujunenud tutvusringkonnaga ning hoiduvad teistega suhtlemast. Kõik, mis grupp arvab, on ka tema arvamus, ning vastupidi. Loomulikult teised nii hõlpsalt sellesse gruppi ei satu, pigem peaks olema loomulik sobija. On ka inimesed, kellele pole probleem suhelda kõigiga, nad sobivad igale poole ning naudivad kõigiga suhtlemist, vahet pole, kellega on tegu. Nad on enamasti igal pool hinnatud ja teistel on nendega meeldiv suhelda. Siis on need, kes keskenduvad ainult ühele grupile inimestele, kõik muu kaob ja muutub mitteoluliseks.
Olen enda kohta avastanud, et kõige nauditavamad ja toredamad vestlused on kodus minu enda isaga, kellelt ma olen mitmedki introvertsed toredad geenid saanud. Me võime rääkida tundide kaupa mitmetelgi põnevatel ajaloolistel teemadel. Aga kui ma satun suuremasse gruppi, kipun olema vait ja lihtsalt kuulama, mida räägitakse. Ma ei oska vestlusesse lülituda, mitte et seal ei oleks tore – väga tihti on seal tore, kuid ma pole seal täiesti mina ise.
Olen õppinud selle kahe aastaga inimesi avastama ja tundma. Ma olen õppinud erinevate inimestega suhtlema ja olen selle kaudu ka ennast avastanud. Jumal lõi meid erinevateks ja neid erinevuse elemente on tohutult palju. Me peaksime õppima erinevusi aktsepteerima ja mitte ärrituma selle üle, mis peaks olema tühine. Mõnikord peab ärritajat kuulama, võtma konteksti hea osa välja ja õppima teda tundma. Vahetevahel võib teises inimeses peituda midagi väga puhast, toredat ja midagi, mis sinul puudub, mille järel võib temast saada üks parimaid sõpru, kes toob sinu ellu teistsugust arvamust.
Jumal on ka meist väga erinev, meie vaates täiuslik, Tema poole me pürgime. Palju on neid, keda Tema õpetused ärritavad, kelle jaoks see on mõttetu ja kes hoiavad Temast ka suure ringiga eemale, kuid meie usume ja õpime Tema kohta nii palju, kui me elu jooksul suudame. Me armastame Teda ja usume Temasse. Püüame siis õppida tundma ka inimesi, kes võivad olla väga erinevad, kuid ometigi võime neis leida aspekte, mida me võime armastama hakata. Mida oled sina oma elu jooksul õppinud?
Melvin, kes oli Pärnu koguduse liige, oli üks neid inimesi, kes tundus mulle kunagi väga teistsugune ja võõras. Väiksena hoidsin temast pigem eemale. Kui aga suuremaks kasvasin, oli tema see, kes ikka minu juurde tuli ja naeratades küsis, kuidas mul läheb. Tema naeratust oli alati meeldiv näha. Ta jagas alati julgustussõnu, soovides edu kõige sellega, millega ma tollel hetkel tegelesin. Ta oli üks nendest toredatest inimestest, kelle külastamine pakkus rõõmu. Puhka rahus, Melvin!
Juuni 2015
In English