„Anna andeks!“ – lihtne sõnapaar, mille taga võib olla nii palju kahetsust, siiraid otsuseid, püüdu parema poole, kuid seesama sõnapaar võib olla ka vaid tühi sõnakõlks. „Anna andeks“ väljaöelduna võib tuua naeratuse näole, muuta elusid, samas võib see põrgata justkui vastu külma kivimüüri.
Selle sõnapaari taga on kaks poolt: kahetsus ja andestamine. Mulle tundub, et kristlastena räägime rohkem kahetsusest ja andestusest silmas pidades kahetsejana inimest ja andestajana Jumalat. Jaa, see on loomulik, sest Jumal andestaja rollis on üks kristluse alustala. Ilma selleta poleks ju meil mingit lootust.
Kuid milline olen mina andestaja rollis? On mul üldse vaja andestada ja kuidas see, kas ma andestan või mitte, mõjutab minu elu?
Kui olen Piiblit lugenud, siis esimene ja kõige lihtsam põhjus andestamiseks on kirjas Markuse 11:25, 26: „Ja kui te olete palvetamas, siis andke andeks, kui teil on midagi kellegi vastu, et ka teie Isa taevas annaks teile andeks teie eksimused. [Kui te aga ei anna andeks, siis ei anna ka teie Isa, kes on taevas, teie eksimusi teile andeks.]“
Kui vaid see tekst võtta põhjuseks, miks peaksin andestama, siis kõlab küll veidralt, on nagu kaup kauba vastu. Selleks et saada Jumalalt andestust, pean teistele andestama. Aga olgu, kui mõelda nüüd veel pisut omakasupüüdlikult, siis sellega, et teisele andestan, saan ma ise veel n-ö kasulikku kaupa. Olete ehk kuulnud ütlust, et andestamine on kingitus, mille teed iseendale? Kes ei sooviks kingitust saada? Mida see kingitus siis veel sisaldada võiks?
Lugesin hiljuti naisest, kes lahutas oma ahistavast abikaasast. Ta kannatas õudusunenägude, peavalude, kõrge vererõhu ja mineviku meenutuste all. Kuigi teda püüti igati aidata tema segaduses, masenduses ja füüsilise valu hirmus, ei suutnud ta pikka aega kõigest sellest üle saada. Ühest küljest oli tal kahju, et pidi ikkagi lahutama, teisalt aga tahtis ta näha oma abikaasat karistatuna kõige tehtud valu eest. Ta tahtis, et mees kannataks sama palju kui tema, isegi kui ta mõistis, et need soovid olid kohatud. Kui naine lõpuks otsustas oma mehele andestada, koges ta täilikku tervenemist, tema õudusunenäod ja peavalud kadusid ja tema vererõhk langes normaalsesse seisu. Sellel naisel kulus neli aastat, mil ta tundis, et on oma abikaasale täielikult andestanud. Peale seda oli ta nii emotsionaalselt kui füüsiliselt tugevam võrreldes oma abielu- ja neile järgnenud kibestumiseaastatega. Tal oli energiat, entusiasmi ja uuenenud lootusi tulevikuks.
Rõõm, rahulolu ja tervis on ju parimad kingitused , mida endale saame teha! Andestades teistele, aitame iseendid. Andestades vabanen valust, sest ei mõtle taas ja taas oma läbielatud haigetsaamistele. Andestamine vabastab mahasurutud vihast, pahameelest, kibedusest, häbist, kurbusest, kahetsusest, süütundest, raevust ja teistest emotsioonidest, mis peituvad sügaval hinges, tehes inimese haigeks – nii emotsionaalselt kui füüsiliselt.
Jeesus kutsub meid õppima lastelt. Üks asi, mida ma kindlasti pean õppima oma kolmeaastaselt lapselapselt, on andestamine ja andeks palumine. Kui tekib mingi olukord, kus ta solvub või ei saa oma tahtmist või on lihtsalt jonnituju, siis ta põgeneb kuskile, kus saab olla omaette. Kodus me juba teame, et järele ei ole mõtet minna. Õige varsti jookseb ta oma peidukohast vudinal välja ja kiiresti-kiiresti kalli tegema. Mõnikord ta ütleb, et ma ei jonni enam või et ma olen nüüd hea laps, mõnikord ei ole aga sõnu vajagi. Kalli tehtud, võib mäng ja rõõmurõkatused jätkuda. Kõik negatiivne ja halb on kui käega pühitud.
Nii nagu laps unustab hetkega halva, kui ta on andeks palunud ja ise andestanud, saame ka meie andestades vabaneda mineviku köidikutest. Andestamine avab südame lahkusele, kaastundele, empaatiale ja armastusele. Oskus andestada kogu südamest on oskus armastada iseennast ja seeläbi ka teisi.
Tõsi, olukorrad ja haigetsaamised, mida peaksime andestama, on väga erinevad, n-ö erineva raskusastmega. Mõni meist on pidanud silmitsi seisma väga tõsiste katsumustega, kus tema lähedane on kaotanud mõtlematult tegutsenud inimese käe läbi tervise või koguni elu. Kuidas edasi elada, kuidas andestada, kuidas leida hingerahu? Samas enamik meist, mina kaasa arvatud, tegeleme sageli igapäevaelu tühja-tähjaga: solvun, sest mu kaaslane sõi üksi kommipaki tühjaks, mille olime koos poest ostnud; pahandan, sest mustad nõud ja muu kraam on köögikapile laiali jäetud; kurjustan, sest tööriistad pole oma kohale tagasi pandud; no ja üldse, enamik inimesi ei tee nii, nagu mina arvan õige olevat. Loomulikult mahub siia vahele veel oi kui palju eksimusi, mis on kõik tarvis andeks anda.
Maailm on täis haiget saanud ja kibestunud inimesi, kes otsekui raske koorma all ohkavad ja oigavad. Mõni on taolise suhtumise lausa oma elustiiliks võtnud. Nad kiruvad valitsust, naabreid, sugulasi, tööandjat, arste, ilma ja kõige lõpuks ka Jumalat, sest kõik on nende silmis andestamatult eksinud või midagi valesti teinud.
Et koormast vabaneda, andesta neile, kes on sulle haiget teinud, andesta neile, kes on sind petnud, andesta neile, kes on su südame murdnud, andestada ka neile, kes sinult andestust ei ole palunud, ja andesta iseendale, et oled lasknud sel kõigel juhtuda. Ei saa muuta minevikku, kuid andestades saab muuta oma tulevikku. Kui keegi on mulle teinud midagi väga halba, siis ei peagi seda unustama, vaid võtma seda kui väga väärtuslikku õppetundi ja tegema kõik, et see enam kunagi ei korduks. Andestamine on kingitus mulle endale, andestamatus aga iseenda mürgitamine, lootuses, et keegi teine saab mürgituse. Andestamine on kui päästmine vanglast, avastades, et vang olin mina ise.
Andestamine ei sõltu teisest inimesest, ei pea komistama selle taha, et minult pole andeks palutud. Ka ei pea mõtlema sellele, kas pahategu on heastatud või mitte. Elu jooksul võib niimoodi koguneda mäekõrgune hunnik igasugu lahendamata konflikte. Pole tegemist aususe või õiglusega, vaid andestusega. Kui nõuaksime vaid ausust ja õiglust elu igas olukorras, ei saaks me iial andestada, samas – me ei saaks iial ka andeks.
Andestades ei tee me kingitust mitte ainult endale, vaid osaleme töös, mille Jeesus meile jättis. Andestades ilmutame teistele Jumala iseloomu, oleme tunnistuseks Jumala olemusest, keda me teenime. Andestades on võimalik läbi murda vihkamise, kättemaksu ja vägivalla suletud ringist, ehk teisisõnu, andestades aitame muuta selle maailma paremaks paigaks.
Ja veel üks mõttekild: kasvades usus tahame ju üha enam ja enam saada Jeesuse sarnaseks. Loeme Piiblist Jeesuse elu raskeimast katsumusest „Ja kui nad tulid sinna paika, mida hüütakse Pealuuks, siis nad lõid Jeesuse sinna risti, samuti kurjategijad - ühe temast paremale, teise vasemale. [Aga Jeesus ütles: „Isa, anna neile andeks, sest nad ei tea, mida nad teevad!“] Aga nad heitsid liisku tema rõivaid jagades.“ (Luuka 23:33, 34)
Jeesus andestas samal hetkel, kui Teda löödi, Ta ei vajanud kuid ega aastaid, et endas selgusele jõuda, ka mitte tunde. Jeesus andestas ristilööjatele sealsamas. Ta andestab mulle, Ta andestab sulle! Jeesus on meie eeskuju. Ka meil tuleb andestada.
Andke andeks üksteisele, nõnda nagu ka Jumal Kristuses teile on andeks andnud. Jumal ei mäleta ühtegi meie eksimust ja ei tuleta neid meile ka meelde. Tõeline andestus ei tuleta meelde seda halba, mis talle on tehtud. Andestanud inimene ei räägi oma haiget saamistest uuest ja uuesti. Ef.4:32-5:1,2
Aga olge lahked üksteise vastu, südamlikud, andke andeks üksteisele, nõnda nagu ka Jumal Kristuses teile on andeks andnud. 1 Siis võtke nüüd Jumal enestele eeskujuks nagu armsad lapsed 2 ja käige armastuses, nõnda nagu ka Kristus meid on armastanud ja on iseenese andnud meie eest anniks ja ohvriks, Jumalale magusaks lõhnaks.
Unusta oma minevik ja haiget saamised. Ära pööra sellele tähelepanu ja ära korda enam seda uuesti üle. Fl.3:13-14
Vennad, mina ei arva seda juba kätte saanud olevat; ent üht ma ütlen: ma unustan ära, mis on taga, ja sirutun sinnapoole, mis on ees, 14 ma pürin seatud eesmärgi poole, taevase kutsumise võiduhinna poole Kristuses Jeesuses.
Palu nende eest, kes sulle halba teevad. Mt.5:44
Aga mina ütlen teile: armastage oma vaenlasi ja palvetage nende eest, kes teid taga kiusavad, 45 et te saaksite oma Isa lasteks, kes on taevas, sest tema laseb oma päikest tõusta kurjade ja heade üle ja laseb vihma sadada õigete ja ülekohtuste peale.
Andesta nagu laps
Kõige tervislikumad inimesed meie hulgas on need, kes on sarnased lastega. Nad on helded hinged, kes naeravad kergesti ja on kiired andestama isegi kõige valusamad rünnakud. Selline sarnasus lastega hoiab inimese vaba nii emotsionaalses, vaimses kui füüsilises plaanis. Minu jaoks pole mingi müsteerium, et Piibel õpetab meid muutuma „laste sarnaseks“ oma suhtes Jumalaga ja meie võimes uskuda. „Ja ütles: «Tõesti, ma ütlen teile, kui te ei pöördu ega saa kui lapsed, ei pääse te taevariiki!“ (Matteuse 18:3)
Küsimus pole kunagi selles, kas see inimene vajab andeks andmist meie poolt. Me andestame, kuna see on Jumala käsk, ja täielikult neile andestamine aitab meid. „Olge üksteise vastu lahked, halastajad, andestage üksteisele, nii nagu ka Jumal on teile andestanud Kristuses.“ (Efeslaste 4:32) Jumal tahab meid vabastada energia kuivusest, haigustest, surmavatest emotsioonidest, mis kaasnevad andestamatusega. Ainult siiras andestamine suudab kustutada mürgiste emotsioonide kuumad söed.
In English