10 aastat kodukiriku taasavamisest

30. jaanuaril käesoleval aastal täitus 10 aastat Tartu Lille tänava kiriku taasavamisest. Täpselt 30 aastat oli Tartu Adventkogudus “pagenduses”. 1963. aastal võtsid toonased võimud koguduselt Lille tänav 18 kiriku hoone oma kasutusvaldusesse ning kogudusele anti Sõbra tänavas asuv Aleksandri kiriku, kooskäimiseks kõlbmatu, räämas keldriruum, mis sai ka Tartu Metodisti kirikule kooskäimise kohaks, kõikideks nendeks pikkadeks aastateks.

Nimetatu oli valus kogemus kogudusele. Kogu 30 aasta jooksul meenutasid tolle aja inimesed, pisar silmas Lille tänava kodukiriku kauneid õitseaegu.

Et Lille tänava kirik inimeste südames oli, näitab ka see, et kogudus alustas kiriku tagasisaamise okkalist teed juba ammu enne, kui ühtegi maja ei olnud veel tagastatud tolle aja nõukogude Eestis, ega ka uskunud ükski veel selle võõrvõimu kokkuvarisemist. Mitmed aastad kestnud koguduse kirjavahetus Tartu Linna Täitevkomiteega hakkas vilja kandma 1991. aastal, mil Tartu Haridusosakonna esimees Jüri Sasi väljendas soovi vabaneda Lille tänava lagunevast Laste päevakodust, mis oli nende bilansis. Laste päevakodu juhtkond ei tahtnud aga kuidagi leppida selle mõttega ja üritati veel, mis andis, kuid viljatult ning 1991. aasta kevad- suvel olid kogudusel võtmed käes.

Ruumid, mida tagasi saadi ei olnud enam need, mis kunagi ära võeti, see oli uskumatult ahistav pilt, kui seisime jälle räämas tühjas ruumis, mis oleks pidanud meenutama kunagist kirikusaali, aga kuidagi ei meenutanud. Sest kunagine kirikusaal oli vaheseintega eraldatud ja poksideks jagatud ruum, kus keset paika oli ehitatud tohutult laiutav korsten ning ei olnud enam rõdu, selle asemel “ilutses” laste wc terve rea pottide ja mädanemise märkidega põrandaga. Ei olnud ka tuttavat poodiumikaart, kus kunagi seisid lootust sisendavad tähed A ja Ώ. Sama oli juhtunud kogu majaga.
Ilma liialdamata, töö mida tuli teha oli palju hullem kui uue ehitamine, millega saadi kirikule lisaks samuti hakkama, mis on nüüdseks pakkunud alates 1994. aastast tegutsemisruumi Adventkiriku Liidu keskusele.

Renoveerimise ja ehitamise aeg oli raske, valitsuse ja majanduse ülemineku aeg, kus päevadega, lausa tundidega, muutusid kogu aeg raha kursid ja viivitus otsuste ja tehingute tegemisel võis palju valusalt kätte maksta. Siiski oli hea, et siis tundis välismaailm lagunenud N liidu osakeste vastu huvi ning toetas rahaliselt ka meie üritust, ilma milleta ei oleks oma vahenditest jätkunud. Tänuga mõtlen tagasi paljudele koguduse liikmetele, kes olid tegevad kiriku renoveerimis- ja ehitustöödega.
Kõige selle juures, mida võime nimetada tagasipöördumiseks koju, oli Jumala käsi nii ilmne ja nähtavalt tegev, et tagasi mõeldes hakkab isegi kõhe Jumala au lähedusest.
Kogudus on 10 aastat elanud oma majas, need on ilusad aastad olnud. Siia kuulub äratusaeg, kui peeti suurepäraseid seminare Tartus ja kui kirikusaal oli sageli rahvast tulvil. Aastaid ei olnud nähtud kümnete kaupa inimeste ristimisi. – Tean, et mõnigi ütleks siin kritiseerivaid sõnu, kuid tehku kritiseerijad midagi paremini, üks raskemaid asju on, kui me ei taha näha oma ajas Jumala kätt.

Ometi on meil põhjus küsida endalt, miks me oleme siis jälle, nüüd juba 10 aastat Lille mäel? - 100 aastat tagasi tuli adventkuulutus Tartu linna, kogudus kasvas, 1929. aastal vajas kogudus uut kasvuruumi ja sellest ajast on Lille mäe kirik. Hoolimata kaotustest ning õppetundidest, võib olla ka tänu sellele oleme siin. - Jumal tahab, et Tema armastuse valgus paistaks kirkalt Lille mäelt, koguduse kaudu kogu linnale.
Usun, see paneb meid otsima ja palvetama, et me ei peaks kunagi kahetsema kaotatud aega ja võimalusi. Ulatagem käed ja südamed üksteisele ja palves Jumalale!

“Sellest tunnevad kõik, et teie olete minu jüngrid, kui teil on armastus isekeskis!" Joh.13,35