On küll ja küll ette tulnud momente, kui kaks kristlast arutlevad mingi teema üle ja hakkavad koguni vaidlema, kumbki alla ei anna ja mõlemad teavad, et just temal on õigus. Õnneks jäävad meie kirikutes vaidlused väga napiks ja enamasti piirdutakse aruteluga, mis on vägagi positiivne. Olukord muutub, kui peaks ühte ruumi panema kaks kristlast, kes usuvad hoopis erinevaid tõdesid ja väidavad, et teine õpib valeõpetust. Kuigi me usume kõik üleüldiselt sama põhimõtet, on meie uskumused ja kristlikud tavad erinevad.
Kuna ma olen internetiaktivist, satun ka kristlikele saitidele. Olen täheldanud, et paljud kristlased ei oska arutleda, eriti kui tegemist on anonüümse aruteluga. See muutub teiste kristlaste mahategemiseks ja oma arvamuste ja uskumuste pealesurumiseks.
Interneti vikerkaares ringi reisides olen näinud erinevaid arutelutoone, kuid kahjuks ei ole enamus neist positiivsed. Tekib küsimus: kas on vaja kõike välja öelda? Kas on mõtet arutleda nendel teemadel, eriti kui uskumused on natukene erinevad?
Kõige raskemaks teeb vestluse see, kui hakatakse kirjakohti tsiteerima eesmärgiga mingisugust fakti enda kasuks pöörata, kuigi kirjakoha mõte, miks see Piiblisse üldse kirjutati, tähendab midagi muud. See on sama, kui võtta üks lõik kadunud poja tähendamissõnast ja reklaamida seda mõttega, et inimene peab ennast pesema või et ei tohi olla ahne, kuigi jutu iva on hoopis milleski muus. See on kõige sagedasem Piibli väärkasutus.
Kuigi ma respekteerin erinevate inimeste arvamust, ei leia ma sellisel arutelul mõtet; see ainult ärritab arutlejaid ja on nii või naa kindel, et kumbki pool ei aktsepteeri teise inimese tegelikku tõde, kui seda seal ongi.
Mida vaatavad inimesed, kes satuvad samuti nende saitidele, kuid ei usu Jumalat? Mõnigi üritab Teda alles avastada ja võib-olla otsib abi? Kui ta näeb esimesena, kuidas keegi väidab, et ainult patuta inimesed pääsevad taevasse ja teised kõik lähevad põrgu, samal ajal kui keegi teine vaidleb vastu teise ekstreemsusega, siis see ei kutsu Jumalale lähedamale. Mida see inimene peaks mõtlema, kui ta kohtab kristlast päriselus?
Olen kokku puutunud inimestega, kes on hämmingus, kui nad saavad teada, et ma olen kristlane. Põhjus on väga lihtne: nad poleks uskunud, et kristlane võib olla ka nende mõistes normaalne inimene. Nad arvasid, et kõik kristlased tulevad ukse taha ja suruvad oma uskumusi peale. Kristlased on ju need, kes ütlevad, et kõik, kes ei usu seda, mida nemad usuvad, lähevad põrgusse ning kõik, mis ei ole neile meeldiv, tuleb saatanast. Kas me tahame, et maailm näeb meid, kristlasi sellisena?
Inimesed paraku on sellised, et see, mida nad kuulevad, ja see, mida nad näevad ja kuulevad, jääb meelde. Järgmisena nad üldistavad ja panevad kõik maailma kristlased samasse potti ning teevad järelduse, et neist tuleb eemale hoida. See on nagu uskumus, et kõik moslemid on terroristid, kuna kuskil sai üks grupp millegi pahaga hakkama. Mina tahan olla uhkusega kristlane.
Pärast seda, kui on teada saadud, et ma olen kristlane, on hakatud ka natuke uurima kristluse ning minu uskumuste kohta. Küsitakse tavalisi küsimusi, näiteks kooskäimiste kohta, miks kristlased teevad nii ja naa, mida me ei söö ega joo ning miks. Inimesed huvituvad vägagi, sest see, et keegi on erinev, kuid ometigi ka endiselt sarnane, on huvitav. Oma usu pealesurumine ei tööta ning mõjub pigem negatiivselt.
Jätkem meelde, et just meie, kristlased, mõjutame teiste arusaama meist. Me peaksime oma käitumise, suhtumise, rääkimise rohkem läbi mõtlema. Me ei pea varjama, et me oleme kristlased, kuid me ei pea seda ka reklaamima.
Muuseas, interneti vikerkaartes ei ole kõik negatiivne, leidub ka positiivset. Alati on tore lugeda, kui keegi on heategevusega seotud, või lugeda kellegi arvamust mingil teemal. Lisaks koostatakse erinevaid toredaid ja häid kristlikke programme. Nagu näiteks meie endi koostatud “Laupäeva õhtu“ saade iga kuu esimesel laupäeval.
Olgem kristlikud, mitte ahistavad kristlased.
In English