Jumal saadab meie ellu erinevaid kogemusi ja olukordi. Pidin olema tunnistajaks, kui elust lahkus minu pereliige. Hoidsin ta kätt ja tundsin veel viimaseid pulsitukseid… ja siis oligi kõik möödas. Nii ootamatult võib kõik lõppeda, alles hommikul käis ta söömas ja ennelõunal jalutas hoovis, kuid lõunalauas oli ta koht tühi. Õigupoolest jäi vist kogu perel tol päeval lõunasöök vahele.
Pärast seda päeva on mõtted läinud rändama radadele, kuhu tavaelurütmis mõtted just tihti ei eksi. Ühte mõttekäiku tahan ka teiega jagada. Mis jääb inimesest, kes on siit elust lahkunud? Mälestused! Kui lahkumisest on vähe aega möödas, siis on mälestusi rohkem, need on erksamad, on meenutusteks esemeid, mis on inimese valmistatud, kellele mõtleme. Aja möödudes aga mälestused tuhmuvad, kuni kaovad ka teised inimesed kõrvalt, kes on teda tundnud ja teadnud. Uus põlvkond kasvab peale.
Meie suguvõsas on tublisid inimesi, kes on kokku pannud sugupuu – palju nimesid koos sünnidaatumi ja paljude nimede puhul ka surmadaatumiga. Mida tean nendest inimestest, keda enam ei ole? Nii mõnegi puhul tean mõnda lugu, mida ka oma lastele oskan edasi jutustada. Enamjaolt aga taandub ajas kaugemate inimeste või sugulaste iseloomustamine ühte lausesse: see mees oli töökas; see mees oli otsekohene; see naine oli kannatlik; see mees oskas pilli mängida ja kogu pere laulis kaasa. Kuid mõne inimese meenutuseks lausume hoopis negatiivse lause: see mees oli jonnakas; see naine oli kiuslik.
Milline lause, milline sõna jääks minu elu iseloomustama? Kas on tarvis selle üle üldse mõtiskleda? Piiblist leiame teksti: „Mälestus õigest jääb õnnistuseks, aga õelate nimi kõduneb.“ (Õp 10:7) Tahan ju, et minu elu ja ükskord ka mälestus minust oleks kellelegi õnnistuseks. Seega on just õige aeg mõelda, mis iseloomustab minu elu. Kuidas saan olla ka teistele õnnistuseks?
Minu isa on jutustanud oma vanaemast, kuidas ta palvetas tema eest, kui ta oli alles väike poiss, et temast saaks jutlustaja. Selle vanaema palve kandis vilja, minu isast sai pastor. Nüüd, kui mina palvetan oma laste ja ka lapselapse eest, mõtlen ma tihti oma vanavanaemale ja tema palvele. Usun, et tema puhul ongi selleks mälestuseks, mis on õnnistuseks, palve.
Pärnu kirikus kuulasime hiljuti rohkem kui poole sajandi tagust helisalvestust. See oli Pärnu koguduse 50. aastapäeva õppetükitund, kus õppetüki läbivõtja nimetas nimesid ja inimesed võtsid sõna antud teemal. Kui aegadetagune helisalvestus sai kuulatud, oli elevust palju. Tõdeti, et kuuldud sõnavõtjatest on täna elus vaid kaks. Vanemad inimesed meenutasid neid inimesi, keda olime just kuulanud. Ja tolgi päeval piirdusid meenutused tihti mõne lausega: see mees või naine oli selline ja selline. Tegelikult oli rõõm seda kuulda, sest need meenutused olid positiivsed, seega mälestus nendest inimestest on õnnistuseks.
Minulgi kerkisid mõnda nime kuuldes omad mälestused. Ühte meest ma teadsin, ta oli mesinik ja minu vanaema sai tema käest mett. Üks teine mees oli pastor ja mäletan, kui ta oli juba pensionil, siis olin isaga kaasas, kui me teda külastasime. Mäletan, et ta rääkis väga rahuliku ja pehme häälega ning tema näol oli malbe naeratus. See rahulik häälekõla on mul kõrvus ja olen kindel, et see rahu andis tunnistust Jumalaga koos elatud elust. Taas mälestus, mis on õnnistuseks.
Kui pöördume nüüd mõttes oma elu juurde, siis millise tunnistuse anname oma eluga meid ümbritsevatele inimestele?
Paulus kirjutab korintlastele: „Aga tänu olgu Jumalale, kes meid Jeesuses Kristuses viib igal pool võidukäigus kaasa ja teeb kõigis paigus meie kaudu avalikuks oma tunnetuse lõhna. Meie oleme ju Kristuse hea lõhn Jumalale nii nende seas, kes päästetakse, kui ka nende seas, kes hukkuvad: ühtedele lõhn surmast surma, teistele aga lõhn elust ellu.“ (2Kr 2:14–16)
Võrdleme meiegi inimese elu, õigemini tunnistust, mida elu kannab, lõhnaga. Lõhn levib. Hea lõhn loob meeldivaid emotsioone, ergutab püüdma andma head tunnistust ehk levitama head lõhna. Halb lõhn on midagi sellist, mida ei saa peita ei ilusa riidega ega malbe naeratusega. Halb lõhn sunnib kõrvalseisjaid põlgusega või siis kaastundega pead ära pöörama.
Pauluse tekstis on aga avaldatud hea lõhna allikas. Jumala tunnetus, mis meie kaudu avalikuks saab, levitab head lõhna. Oma elu elades koos Jumalaga, päev-päevalt kasvades koos Temaga, ainult nii saab olla minu elu tunnistus heaks lõhnaks ja õnnistuseks lähedastele. Jumal on kinkinud veel päevi, seega on veel võimalik teha otsuseid ja valikuid, et olla hea lõhna – elu lõhna edasikandjaks.
Jah, me teame, et Jumala juures on täiuslik aruanne iga mehe ja naise kohta, ka minu kohta. Ja ma olen tänulik selle üle, sest nii õiglast ja tõetruud elulugu ega ka autobiograafiat siin maal ei kirjutata. Kuid ka inimesed lähemal ja kaugemal loevad meie elusid kui raamatuid. Seega on nüüd aeg mõelda, kas minu eluraamat on õnnistuseks nendele, kes seda „loevad“, olgu see raamat kasvõi ühelauseline. Seal võiks olla kirjas: see mees/naine oli ustav, või ta oli rahumeelne, või ta aitas teisi. Väga sooviks, et just nii meenutatakse Jumala lapsi ja siis ühel kaunil päeval võiksime kuulda Jeesuse sõnu: „Kes võidab, see riietatakse samamoodi valgete rõivastega. Mina ei kustuta tema nime eluraamatust ning ma tunnistan tema nime oma Isa ees ja Isa inglite ees.“ (Ilm 3:5)
In English