Ilusalt vihmase juulikuu keskel seikles tosin matkasõpra Lõuna-Eesti metsades. Matka muutis eriliseks 2 asjaolu. Esiteks, iga päev kasutasime erinevat viisi edasiliikumiseks: jalad, jalgrattad ja süstad. Teiseks, pea pooled meist olid esimest korda matkal!
Teisipäeva pärastlõunal osalesid kangemad matkalised sissejuhatuseks Taevaskojas toimunud orienteerumispäevakul. Seejärel mõned kilomeetrid ja seadsime laagri üles Otteni lõkkekohta. Järgmise päeva hommikul avastasime, et meid on üks vähem. Kontakti meil luua ei õnnestunud, seega tegime hommikusöögi, palvuse, eestpalve ja juba plaanisime hakata kõrvalasuvat metsa läbi kammima, kui meie kadunud kambajõmm põõsastikust välja astus elusa ja tervena. Kiire ühispilt ja seljakotid selga. Vallo avastas samal ajal, et tema pildimasina ekraan on otsad andnud, mis tähendas kogu matka tunde järgi pildistamist. See selgitas ka neid huvitavaid kompositsioone, mis seal loodud sai.
Jalad viisid meid Põlva rongijaama, kust paar peatust edasi ja lõpppeatus Ruusa. Rongitädi oli lahke ja tegi enamusele allahindlust ilma õppuristaatust tõendava dokumendita. Teekond viis meid mööda vaikseid külateid, millede ääres leidus nii maasikaid, vaarikaid, söödahernest kui ka kukeseeni. Lõunasöögi ajal oleksid ekstreemsemad matkalised kõrgelt liivapaljandilt alla potsatanud, aga väike kuuseke päästis olukorra ja mõned jalaluud. Meie marsruut läbis Leevi kauplust, mis oli paljude jaoks päeva tipphetk. Pärast külapoe käive suurendamist tegime viimased pingutused ja seadsime laagri üles Võhandu jõe kaldale Leevi lõkkekohta. Õhtut sisustasime lähemalt tutvumise, mängude, ujumise, laulmise, mõtiskluse, vahukommide ja niisama lõkkesse vahtimisega. Kõvemad mehed proovisid ka bensiini juua, sest pimedas pudel on pudel. Kõik lõppes siiski hästi. Peagi valitses laagris vaikus, läbitud oli ju ikkagi 26km jalgsi.
Neljapäeva hommikul võttis meid vastu soe päike. Laager kokku ja edasi viis meid juba vesi. Täpsemalt vee peal püsivad sõiduriistad, millel nimeks süst. Võhandu jõgi pakkus meile mitmeid rõõmsaid kilkeid ja vulisevat vett, mis garanteeris pideva jahutuse alakehale. Nagu viimaselgi süstamatkal, jäi sellest siiski väheks ja avanesid ka taevaluugid. Pärast 20km aerutamist tegime maanteesilla all lõunasööki ja sõjaplaane Praali metsamajja jõudmiseks. Ainuke variant oli siiski paduvihmas 11km mööda maanteeäärt kõndida, millel asuvat vett rekkajuhid meiega lahkelt jagasid. Vihmakeebina läksid käiku prügikotid ja vihmavarjuna matkamatid, kuhu mahtus inimesi alla 3.
Saun soe, tass teed hinge all ja poistel oli aeg vibulaskmist proovida. Tüdrukud nautisid niikaua saunarõõme. Kõige edukam proovija oli Tiit, kes kogus 230 punkti ja „murdis kõikide südamed,“ ehk oli ainus, kes ei lasknud ühestki märklauast mööda. Maha said murtud nii mägrad, karud, jänesed kui ka ilves.
Pehmed madratsid kinkisid kõigile hea une. Hommik algas toormoosi tegemisega, seejärel selle tarbimisega. Edasi viisid meid jalgrattad. Jällegi jäi tee peale paar poekest ja võib-olla ka mõni muu vaatamisväärsus. Lõuna veetsime Kütiorus, kus lahendasime kadunud lõunasöögi müsteeriumi ja parvetajad käisid mitteplaaneritult ennast vees värskendamas. Kui ratastel 55km veeretud, olimegi lõpuks omadega läbi. Nii füüsiliselt kui matkaga. Taevast aga muudkui kallas värskendavat vihma. Meie koduks oli järgnevateks päevadeks Aedla talu Rõuges, kus valmistasime pannkooke, õppisime soome keelseid saunalaule ja nautisime hingamispäeva koos uute ja vanade sõpradega.
Meie järgmine matk toimub augusti keskel Soomes, Karhunpolku matkarajal.
In English