Kui ma gümnaasiumi ajal eksamiruumis eksamitööd kirjutasin, oli töös üks väga kummaline, kuid huvitav teema: Põlvkondadevahelised suhted. See tekitas tol momendil väga palju erinevaid emotsioone. Esimesed mõtted olid, et vanem põlvkond ei mõista meid, noorus ei ole hukas. Seejärel üritasin leida positiivseid punkte vanemate kasuks. Lisaks sellele, et unustasin kirjandile pealkirja panna, saan praegu aru, miks ma väga vähe punkte sain: praegu kirjutaksin hoopis teisiti. Mina ise olen jõudnud ikka, mil vaatan mõningaid noori ja mõtlen: „Noorus on tõesti hukas!“
Olime Indrekuga enne aastavahetust Pärnus vanematel külas ja nii muuseas kaebasin Indrekule: „Näed, YouTube lasi välja aasta kokkuvõtva video, suurimatest lugudest ja videotest. Eelmisel aastal oli ikka nii vähe häid lugusid ja näod on ka nii võõrad!“ Indrek vaatas mind, sättis oma prille, et ikka targem välja näha, ja lausus: „Palju õnne, sa oled täiskasvanuks saanud!“ See oli nagu välk selgest taevast, mis pani mõistma, et mulle ei meeldi tõesti enam need asjad, mis varem, ma ei aktsepteeri enam igasugust muusikat ning ma ei ole kursis enam kõige sellega, mida noored jälgivad.
Maailmas on nii, et korraga elab umbkaudselt viis põlvkonda. On noored, kes arvavad, et kõik uus on äge ja lahe, lõpu aga vallutavad need, kes mõtlevad, et olid alles ajad, rohi oli rohelisem ning taevas oli sinisem. See tsükkel oli, on ja jääb. Põlvkond on grupp inimesi, kes sünnivad samas vahemikus, õpivad samu asju ja elavad oma tsükli läbi samade viisidega. Nad õpivad ühe viisi ära ja avastavad peagi, et see veel uuem on üsna võõras. See kehtib kõikide kategooriate kohta: muusika, lapsepõlvemälestused, traditsioonid, õhkkond, riietus...
Paraku kuulub ka kristlus sellesse nimistusse. Kui noored tulevad oma trummide, elektrikitarridega välja ja tahavad nendega Jumalat ülistada, võib see paljudelegi tunduda vastuvõetamatu käitumine. Kuidas sa saad elektrikitarriga Jumalat kiita? Või kui noored veedavad üritustel rohkem oma ekraani vaadates, selmet suhelda sõpradega, kes ta kõrval samuti ekraani vaatavad. See tundub ju rumalus, kuidas meie ühiskond selleni jõudis?
Ilmselt on sarnased probleemid läbinud iga põlvkond, lihtsalt erineval moel. Kui tuhnite oma lapsepõlvemälestustes, tulevad meelde omad nõksud, mida pidevalt ette heideti, ja see on paratamatu elu osa. Probleemiga tuleb tegeleda, kuid samas peab aktsepteerima seda, et kõige noorem kasvab ALATI suureks ja nad on sunnitud oma mullist välja minema, elu avastama... Vanem generatsioon, pidage meeles: teie olete eeskuju. Mina olen nüüd juba onu, ma näen kõvasti vaeva, et ma oleksin selline eeskuju, keda järgmine põlvkond vaatab, respekteerib ja õpib ehk ka paar head asja. Aga see pole alati kerge.
Lõpuks olen ma leidnud kirjandile, mis kunagi ebaõnnestus, vastuse. Aga ma olen üsna kindel, et isegi kui ma kirjutaksin selle kirjandi praegu uuesti, kukuksin ma ikkagi läbi. Mul on veel kaua aega elada ja selle aja jooksul tutvun mitme uue generatsiooniga. Võib-olla kunagi, kui ma olen elu näinud ja kogenud, mõistan ja näen uusi suuri asju, et seda kirjandit veelgi lihvida. Tulemus sõltub ilmselt sellest, kes on hindaja.
In English