Misjonitöö on oluline teema, sest see on alati olnud kristlaste üks ülesannetest. Väga tihti olen ma kuulnud erinevatest misjoniprojektidest, ja üsna suurel skaalal. See kõik on ainult hea ja seda tuleb jätkata. Kuid mis on misjonitöö? Kui seletada seda lihtsate sõnadega, võiks see olla: teavitamine Jumalast inimesele, kes ei tea Teda, kes ei tunne Teda või kes ei usu Temasse. Iga uue põlvkonnaga on järjest vähem inimesi, kes usub Jumalasse. Kõige selle pärast tahaksin juhtida tähelepanu ka teisele teemale, mis on sama oluline: kristlaste endi hoidmine ja nende motiveerimine ehk usupatarei laadimine. Kas kristlaste endi juhtimine, aitamine ja nende usu kinnitamine on ka misjonitöö?
Iga inimene teeb erinevat misjonitööd. Mõni on julge ja on valmis võõra juurde astuma, talle Jumalast rääkima ja tema küsimustele vastama. Mina nii julge ei ole. See ei tähenda, et ma kardan tunnistada, et olen kristlane või ei julge rääkida oma uskumustest. Pigem ma lihtsalt ei ole hea selles, sest olen tagasihoidlik. Aga oskan teha misjonitööd nende seas, kes juba on kristlased, nende vahenditega, millega tunnen end mugavalt. Isegi kui ma ei oska kõike, siis ma õpin. Ma näiteks olen väga kehv kirjutamises, ometigi ma kirjutan praegu epiloogi, mida sina, armas lugeja, loed. Lisaks on mulle südamelähedane misjonitöö erinevate ürituste IT-osakonnas. Just sellega loodan aidata neid, kes vajavad kristliku patarei laadimist ja kes ei pruugi saada üritusel kohal olla.
Misjonitöö ei ole ainult levitamine, eesmärk võimalikult palju inimesi Jumala juurde tuua, vaid ka nende hoidmine ja olemasolevaid inimesi võimalikult palju Jumalale lähedamale juhatada. Seda võid teha viisil, milles oled tugev, või valdkonnas, milles soovid tegutseda. Seda, mida sa ei pruugi veel osata, võid õppida ja tegutsedes osavaks saada.
Kõige olulisem on see, et sa soovid panustada. Meil võib olla näiteks kümme teevee keetjat, kuid mis kasu neist on, kui ükski neist ei tööta ja vett keema ei aja. Misjonitööd peab tahtma teha ja selle peaks panema prioriteediks. See ei ole just väga suur misjonitöö, kui mõelda: „Eelmisel nädalal keetsin juba tee ära, sel nädalal toidan koera.” Näiteks: ma käin kord kuus Tartus ”Laupäeva õhtu” salvestusel, ükskõik kui väsitav töönädal mul oli, ükskõik kui palju saatan koputab õlale ja ütleb: ”Kuule, puhka natukene, sul oli just raske nädal, sul on ju palju muud teha ja Indrek kindlasti leiab sulle asenduse!” Kas ikka leiab? Mis siis, kui kõik teised ütlevad samuti ära? See on minu ülesanne ja minu misjonitöö. Ma olen otsustanud, et see on koht, kus ma olen olemas ja tegutsen.
Soovin teid kõiki üles kutsuda mõtlema, kuidas teie saate oma misjonitööd teha. Kui sa tegeled rohkem igapäevaeluga ja misjonitöö valdkond seni puudub, kuidas sa saaksid sellega alustada? Mitte kunagi pole hilja minna ja öelda mõnele tegijale: „Ma tahan midagi teha! Aita mul leida tegevus!” Boonusena sa mitte ei aita ainult teisi, vaid ka iseennast. Aktivistid võivad poodiumil tegutseda, kuid vaja on ka neid, kes lambid põlema paneksid. Kõigile neile, kes juba sellega tegelevad, tahan öelda ”Aitäh” ja teadke, et tänu teile laetakse kindlasti mitmete kristlaste usuakut palju rohkem täis.
In English