Igaühe elu on vaid hetk igavikust. Oleme kõigest väike sädemeke universumi orbiidil. Kuna sinna, kuhu me lõpuks läheme, ei saa midagi materiaalset kaasa võtta, on meie eksisteerimise tõeline eesmärk teiste teenimine. Hommikul ärgates ütle endale: „Täna tahan teisi teenida, tahan teiste eest hoolitseda, tahan olla teiste vastu lahke ja kena.” Omades pidevalt eesmärki aidata teisi ja muretsedes vähem omaenese saavutuste pärast, saame lõpuks väärilise tasu. Öeldakse, et teiste teenimine on religiooni kõrgeim vorm. Lahkus ei seisne niivõrd selles, et annad palju, kuivõrd selles, et annad õigel ajal, õigesse kohta.
Milline on sinu kui kristlase suhtumine ühiskondlikku ellu ja tegevusse? Kas see kutsub sind ennast salgama ja tõeliselt inimeste heaks elama? Teiste sõnadega, kas kristlus on individuaalne või sotsiaalne? Need on küsimused, mis tänapäeva inimest huvitavad.
„Kui mõni vend või õde oleks alasti ja neil oleks puudu igapäevasest toidusest ning keegi teist ütleks neile: „Minge rahuga! Soojendage end ja sööge kõhud täis!”, aga te ei annaks neile ihu jaoks hädavajalikku - mis oleks sellest kasu?” Jk 2:1–4, 15:6 Millised selgelt ja konkreetselt väljendatud mõtted! Kui laia eluvaldkonda need haaravad! Mööduvad sajandid, nagu need ennegi on möödunud; kaovad põlvkonnad, nagu sajad põlvkonnad enne meid, kuid apostli sõnad jäävad endiselt peamiseks ja olulisemaks elu põhimõtteks. Isiklik päästetud saamine ja ühiskondlik teenimine, need ei ole kaks liikumist erinevates suundades, mis kristlasi üksteise mittemõistmise ja eraldatuse poole juhivad. See on kindlas suunas liikuv tee mitmekülgse inimhinge jaoks, kelle eesmärgiks on saada ise päästetud ja ka teisi Jumala juurde juhtida. Ja eesmärkide järjestuski on kindel: teisi päästes saad ka ise päästetud!
Meie teenimine võib olla nii märkamatu kui suur. Me ei peaks kunagi jätma kasutamata teenimise võimalust põhjusel, et me ei ole võimelised korda saatma suuri asju. Teenimine on nagu lillede kasvatamine. Meie vastutus seisneb selles, et lilled õigel ajal mulda istutada, neid kasta, tuule ja külma eest kaitsta, nende ümbert rohida ja kahjureid hävitada, vajadusel ümber istutada.
Aga inimesed küsivad üha uuesti: „Ja kes siis on mu ligimene?” Lk 10:29 Sama küsimuse esitas Jeesusele ka juudi seadusetundja. Ta teadis, et vanade kreeklaste jaoks kõik inimesed, kes ei rääkinud kreeka keelt, olid barbarid. Roomlaste jaoks need, kes ei omanud rooma kodakondsust, olid plebeid ja smerdid. Juutide jaoks need, kes ei olnud ümberlõigatud, olid paganad. Kirjatundjate veendumuse järgi võis juudile ligimeseks olla vaid juut, kes elas tema lähikonnas, tema naaber paremal või vasakul. Seadusetundja küsimusele Jeesus vastas tähendamissõnaga, millega tegi lõpu kõigile ülejäänud vaadetele ja tõlgendustele. Jeesus avas meile, et Jumala armastus ei tunne mingeid piiranguid ega tunnusta vahesid inimeste vahel, vaid armastab kõiki ühesuguse armastusega. Igaüks teab tähendamissõna halastajast Samaarlasest. Röövlid ei ilmutanud armastust inimese vastu, kes oli nende kätte langenud. Nad riisusid ära ta riided ja temale hoope andnud, läksid ära, jättes ta poolsurnuna maha. Juhtumisi tuli keegi preester sedasama teed mööda. Nõndasamuti ka leviit. Kui ta tuli sinna paika ja nägi teda, läks ta mööda. Aga üks samaarlane käis seda teed ja tuli tema juurde ja kui ta teda nägi, läks ta meel haledaks. Ligimesearmastuse käsutuses on kõik paremad tunded: kaastunne, headus, ohvrimeelsus, õrnus, tarkus, tasadus, alandlikkus jpt. Kui inimese süda on täidetud niisuguste tunnetega, siis meil pole raske armastada ligimest nagu iseennast.
Samaarlane ei pidanud selleks omama kõrgharidust, laialdasi teadmisi, lennukaid ideid ja väärikust, aga ta tundis nagu näib, teist, täiesti keerulist teadust – mõista inimesi, siseneda nende probleemidesse. Ta ei võinud jätta sisenemata poolsurnud läbipekstu olukorda, ja mitte jätta ilmutamata tema vastu halastust, kaastunnet ja ohvrimeelsust. Üks lesknaine, kes oli äsja kolinud uude elukohta, rääkis loo kahest lapsest, kes seisid ootamatult tema aiavärava taga, käes korv maitsva lõunasöögiga. Korvi põhjas oli kirjake: „Kui teil on vaja abi, kutsuge meid!” Väike heategu rõõmustas üksikuks jäänud naist väga ja jäi talle alatiseks meelde.
Jumal kasutab oma töös mehi ja naisi, poisse ja tüdrukuid. Kogu oma elu sõltume teiste inimeste abist. Päris väikestena sõltusime vanematest, kes meid toitsid, riietasid ja meie eest hoolitsesid. Ilma nende hooleta oleksime lihtsalt surnud. Suuremaks kasvades õpetasid teised inimesed meile selgeks eriala, jagasid meile teadmisi õigest ellusuhtumisest. Paljudel meist on haiguste ajal läinud vaja erilist hoolt, finantskriisi ajal rahalist abi... Peaksime meeles pidama, et Jumal kasutab oma töös inimeste käsi. Mõned paluvad Jumalat, et Ta aitaks kannatajaid, soovimata ise seejuures sõrmegi liigutada. Prohvetikuulutamise vaim ütleb: „Peame tegema isiklikke jõupingutusi, et inimestega lähedasteks saada. Kui kulutaksime vähem aega jutlustamisele ja rohkem isiklikule teenimisele, saavutaksime palju olulisemaid tulemusi. Vaesed vajavad abi, haiged vajavad hoolt, kurvad ja leinajad vajavad lohutust, ebakompetentsed vajavad juhtnööre, kogenematud vajavad nõu. Meid on kutsutud nutma koos nutjatega ja rõõmustama koos rõõmustajatega. Selline töö, millega kaasneb veendumuse jõud, palve ja Jumala armastuse vägi, ei saa jääda ja ei jää viljatuks.”
Jälgides omakasupüüdmatult teenivate inimeste elu võib märgata, et palju ära andes saavad nad tagasi veelgi rohkem. Armastuse olemus just seisnebki selles, et ta pole võimeline olema passiivne, osavõtmatu ega ükskõikne teda ümbritseva suhtes. „Kes siis on minu ligimene?” Jeesus näitas selgelt, et me ei peaks oma ligimeseks pidama ainult seda, kes kuulub meiega samasse kirkusse või tunnistab sama usutunnistust. Mõiste ligimene ei ole mitte kuidagi seotud ei rassilise kuuluvuse, ei nahavärvi ega klassikuuluvusega. Meie ligimene on igaüks, kellel on vaja abi.” (Kristuse tähendamissõnad 376)
Teiste inimeste teenimine ei too ainult õnnistusi teistele, vaid ravib ka meie endi haigusi ja parandab haavu. Hea, kui koguduse juures on inimestel võimalik saada tööteraapiat: kohtust ühiskondlikku kasulikku tööd tegema saadetud mehed-naised koristavad kirikut, roogivad lund või kütavad; mõned rasket haigust põdejad saavad positiivset energiat, küpsetades hingamispäevaseks ühiseks lõunasöögiks kringleid ja pirukaid; noortel, kellel elu alles ees ja tihti ka palju igasuguseid kiusatusi, on võimalik aega kasulikult mööda saata ja õppida süüa valmistama. „Seni, kuni kastrulit hoiab kuumana selle all põlev tuli, ei julge ükski kärbes ega muu putukas selle külge puutuda. Kui aga kastrul maha jahtub, istub sellele julgelt nii kärbes, kui igasugune muu elukas. Sama on ka inimesega: seni, kuni ta on hõivatud vaimuliku tegevusega, ei ole vaenlasel vähimatki võimalust teda võita!”
Pea meeles, kui täna tahad teisi teenida, siis parem hea naaber ligidal kui lihalik vend kaugel!
In English