On õhtu. Loetud on piiblilugu lastele ja tänatud Jumalat Tema järjepideva headuse eest ka lõppenud päeval. Lapsed on oma voodites ja endagi silmalaud hakkavad raskeks muutuma. Läheb mööda nii kümme minutit, kui 7aastane Eenok tuleb meie tuppa ja ütleb, et tema pole täna õieti kaissu saanud. Lugemise ajal külg külje kõrval olemine ei pidavat olema „see”. Kuid mis ta edasi ütles, pani muigama nii mind kui mu abikaasat. Eenok andis täie tõsidusega teada, et kaisus olemine on tema inimõigus. Pärast muhelemist pidin seletama, mis see inimõigus on ja mis oli tema ütluses sellist, mis ajas muigama.
2012. aasta augustis 1001 inimesega läbi viidud uuring näitas, et ligi kolmandik eestimaalastest ei tea, mis on inimõigused. Tervelt 30 protsenti küsitlusele vastanutest tunnistas, et neile ei seostu terminiga „inimõigused” mitte midagi. Teadlikumad tundsid kõige paremini inimõigust, mis ütleb, et inimesel on õigus elule, sellel järgnes teadmine, et inimesel on õigus haridusele ja kolmanda inimõigusena tunti seaduse ees võrdseks olemise õigust.
Lapse õigused on inimõigused. Õigused, mis kehtivad kõigile hoolimata vanusest, soost, rahvusest või muudest tunnustest. Seega lapsel on paljuski needsamad õigused mis suurtel. Eesti lasteombudsman Indrek Teder on leheküljel lasteombudsman.ee välja toonud 10 lapse õigust (ja kohustust):
Millise õiguste alla võiks kuuluda kaisus olemise õigus? Esimese ja viienda õiguse alla? Esimene õigus räägib elust ja arengust, viies vanemate hoolitsusest. Füüsiline kontakt, mis võib tähendada lapse paitamist, kaisutamist, süles hoidmist ja hellitamist, muudab tema elu elamisväärsemaks, aitab kaasa arengule ja on tunnistuseks vanemate hoolitsusest. 1940. aastatel võrdles Rene Spitz lastekodus kasvavaid orbusid vanglas viibivate naiste imikutega. Kui lastekodus „hoolitses” üks töötaja keskmiselt seitsme imiku eest, siis vanglas said lapsed olla koos ema ja vanglatöötajatega peaaegu piiramatult. Kuigi lastekodulastel olid füüsilised tingimused paremad kui vanglalastel, leiti, et juba aastavanused vähese inimliku kontaktiga lapsed olid vähem uudishimulikud ja vähem mänguhuvilised, kuid vastuvõtlikumad nakkushaigustele. 2–3-aastaselt oskas 26 lastekodulapsest kõndida ja üksikuid sõnu lausuda vaid kaks, erinevalt samavanadest „vanglalastest”, kes kõik kõndisid ja rääkisid. Võime puudutada ja „tunda” meid ümbritsevat maailma on inimeste jaoks, eriti aga väikese inimese jaoks, kriitilise tähtsusega.
Kui Jeesus tervendas, siis puudutas Ta erinevaid inimesi. Peetruse ämm tervenes, kui Jeesus teda käega puudutas. Jeesus puudutas pimeda mehe silmi ja mees sai nägijaks. Ta pani oma sõrmed kurdi mehe kõrvadesse, puudutas ta keelt ja mees sai oma kuulmise tagasi. Ta võttis kinni tüdruku elutust käest tema surivoodil ja äratas ta elule.
Markuse evangeeliumi esimeses peatükis on aga juttu pidalitõbisest, kes põlvili heites palus Jeesuselt puhtaks saamist. 41. salmis on öeldud: „Ja Jeesusel hakkas temast hale, ta sirutas oma käe välja, puudutas teda ja ütles: „Ma tahan, saa puhtaks!”...ta sai puhtaks.” Kuigi seda lugu võib vaadata ühe järjekordse tervendamise loona, võib selle pealkirjastada ka jutustusena Jeesuse puudutusest. See pidalitõbine vajas tervendamist, kuid ehk rohkemgi veel – puudutamist. Puudutamine on üks armastuse väljendusviisidest ja loob sidemeid nende vahel, kes puudutavad ja saavad puudutatud. Füüsiline kontakt tervendab suhteid ja aitab andestada ja mõnede uuringute kohaselt kiirendab märgatavalt haigustest paranemist.
Kristlastena kogeme Jumala puudutust. Saame osa Jumala ainulaadsest ja erilisest tähelepanust. Jeesus puudutab meid, meie elu erinevaid valdkondi ja paljudele võib jääda mulje, et see ongi see kogu kristluse sisu: Jeesus meid puudutamas, Jeesus meie vajadusi täitmas ja palveid kuulmas. Ja tõsi ta on – õigeksmõistmine armu läbi on inimkonna suur eesõigus. Kuid nagu ka maiste inimõigustega käivad kaasas kohustused, kohustab ka arm meid millekski. 1 Jh 4:11 ütleb hellitavalt: „Mu armsad, kui Jumal meid nõnda on armastanud, siis oleme ka meie kohustatud armastama üksteist.
See tekst kutsub meid üles jäljendama Jeesust ja Tema armastustegusid. Kui me tahame õppida armastama, nagu Jeesus armastas, siis peame sarnaselt Jeesusega õppima ka üksteist ja üksteise elu puudutama. Jeesus kutsub meid üles mitte jätma tähelepanuta ka neid, kes ei tundu puudutamiskõlbulikud, kuid kes kontakti niiväga igatsevad. Meie lapsed ja lähedased, keda sageli võtame iseenesestmõistetavatena, igatsevad lähedust ja hellust. Meie koguduseliikmed, töökolleegid ja koolikaaslased ootavad meie sõbralikkust, nii sooja käepigistuse kui ka heatahtliku embuse näol. (Neile, kes ei tea, kuidas kallistamine käib: http://www.wikihow.com/Hug.)
Ja kui me peaksime tundma, et ei taha või pole sobilik või takistab armastamist mõni muu aga, siis tuleb vast lihtsalt rohkem aega võtta Jeesuse põlvedel istumiseks. Nii muutub ka meie süli suuremaks – Jeesuse enda süle pikenduseks – ja mõnusamaks kõigi nende jaoks, kellega käime samu radu, kes meie eluteedele kingiks on antud. Alaku ka uus aasta otsusega rohkem kaisutada ja kallistada, sest see on tõesti inimese õigus ja kohustus.
In English