„Jeesus tuli ka Naatsaretti, kus ta oli üleskasvanud, ja läks oma harjumust mööda hingamispäeval sünagoogi. Ja kui ta tõusis lugema, anti tema kätte prohvet Jesaja raamat. Ta rullis raamatu lahti ja leidis koha, kuhu oli kirjutatud: „Issanda Vaim on minu peal, seepärast on ta mind salvinud. Ta on mind läkitanud kuulutama vaestele rõõmusõnumit, kuulutama vangidele vabakslaskmist ja pimedatele nägemist, laskma vabadusse rõhutuid, kuulutama Issanda meelepärast aastat." Ja keeranud raamatu kokku, andis Jeesus selle sünagoogi teenri kätte ja istus maha. Ja kõikide silmad sünagoogis vaatasid ainiti teda. Tema hakkas neile rääkima: "Täna on see kirjakoht teie kuuldes täide läinud.”
Luuka 4:16-21
Paarkümmend aastat tagasi töötasin ma mõne aja Soomes karjatalitajana. Ükskord oli minu ülesandeks valvata lammaste poegimist, et kõik kulgeks normaalselt. Need olevat olnud mingid tõulambad, kelle poegimisel võis igasuguseid probleeme ilmneda ja siis tuli vajadusel aidata. See kõik tähendas päevasel ajal umbes iga poole tunni tagant laudas käimist ja kontrollimist, kuidas asjad on. Öösiti tuli kontrollkäike teha paaritunnise vahega.
Ühel päeval, kui ma koos pererahva ja nende külalistega lõunalauas istusin, tuli jutuks ka lammaste poegimine ja ma otsustasin järjekordse kontrollkäigu teha. Murphy seaduse kohaselt oli tiine emalammas loomulikult valinud poegimiseks just selle hetke, kui inimesed lauas istusid. Tänu Jumalale, et Ta pani mulle südamele tõusta söögilauast ja käia vaatamas, kuidas asjad on. Viisin kiiresti teate olukorrast tuppa, mispeale asjatundjad omakorda lauta kiirustasid. Oodatud hetk oli käes.
Evangelist Luukase poolt kirjutatud katkend Jeesuse ülesastumisest ja kõnest Naatsareti sünagoogis on oma sisult Jeesuse maapealse elu kuulutustöö kokkuvõte , kuigi selles kirjeldatud sündmused toimusid üsna Jeesuse tegevuse alguses. See, mida Jeesus Jesaja raamatust luges, oli kogu Tema töö kuni ristini.
Olen lugematu arv kordi kirikus jumalateenistusel Pühakirja lugenud, samamoodi nagu suur osa selle ajakirja lugejaist. Niisamuti luges Jeesus sünagoogis viibijaile Pühakirja. Nende lugemiste erinevus on vaid ajastu konteksti aksessuaarides – sünagoogi interjööris, riietuses ja selles, et meile harjumuspärase raamatu, nüüdsel ajal juba ka e-lugeri või nutitelefoni asemel kasutati kirjarulle.
See, et Jeesus luges sünagoogis Jumala Sõna, oli Tema kui juudi mehe jaoks tavaline. Seevastu sõnad, mida Ta oma lugemise lõpuks ütles, olid sellised, mida ükski inimene, isegi kui ta kiriku kantslis Pühakirja loeb, enda kohta mitte kunagi öelda ei saa. Jeesuse sõnad sünagoogis viibijaile olid ennekuulmatud ja ainulaadsed; niiviisi pole kunagi varem ega ka hiljem sündmuste mõistes otsese tähendusega öeldud: „Täna on see kirjakoht teie kuuldes täide läinud.”
See sõnavõtt jahmatas kohalviibijaid. Jeesus väidab, et see, mida Ta hetk varem oli lugenud, on tõsi. Kuulajaile ei olnud selles midagi uut, samuti pole täna mingi uudis, et Pühakiri räägib tõtt. See, mis Naatsareti sünagoogis viibijad tol päeval jahmatama pani, oli see, et loetud tekst oli tõsi nende jaoks uudsel moel: see tõdenes sel hetkel sünagoogis viibijate ees. See polnud enam üldine tõde Pühakirja tõesuse printsiibist lähtuvalt, vaid täitunud tõde siin, kohalviibijate pilgu all, ja praegu. Sündmus oli tõsi niisamuti kui see, et sina, kallis lugeja, sellest just nüüd loed! Prohvetiennustuse täitumise hetk oli kätte jõudnud.
Jeesuse väide on Naatsareti sünagoogi rahvale liig julge, et seda kuulmise hetkel uskuda. See, mis tolle hetkeni oli olnud kaunis, ülev, moraalselt ülesehitav, lihtsalt ilus prohvetikuulutus, mida tahaks jäädagi kuulama: vangidele vabakslaskmine, pimedatele nägemine, rõhutuile vabadus – see oli nüüd tõsi sellepärast, et hetk oli saabunud, tõsi sellepärast, et Jeesus, Jesaja prohvetikuulutuse peategelane, istus Naatsareti sünagoogis Teda kuulava rahva keskel.
Võib öelda, et sellest hetkest alates oli Naatsareti puusepp kõige vastuolulisem isik maa peal. Jeesus ei jäta kedagi külmaks, vaid äratab tugevaid emotsioone – kas poolt või vastu – kõigis, kes Temast räägivad või kuulevad. Samavõrd vastuoluline, kui Ta kõnealuse ütlusega sai, on Jeesus tänaseni. Diskussioon Jeesuse isiku, Tema olemuse ja Temast lähtuva üle kütab samavõrd kirgi, nagu lõid kired lõkkele Naatsareti sünagoogis.
Usuteaduse Instituudis, kus ma õpin, ütles kord üks tudengite esindaja oma õppeaasta lõpuaktuse sõnavõtus: „Diplomi saamine on teatud mõttes traagiline hetk, sest see lõpetab ühe etapi.” Samuti lõpetas Jeesuse kõne Naatsareti sünagoogis ühe etapi: ooteaeg oli möödas, prohvetiennustus oli täitunud.
Kõnealusest hingamispäevast alates asus Jeesus põhimõtteliselt sõjaseisukorda. Tema kuulutus, et täna on see kirjakoht teie kuuldes täide läinud, oli sisult seesama , mille eest Ta lõpuks risti löödi. Ristilööjad lootsid seeläbi Naatsareti Messiast lahti saada. Aga evangeelium elas apostlite kuulutuses edasi. Täna elab evangeelium ristiinimeste kuulutuses edasi.
Jeesuse avaldus Naatsareti sünagoogis oli sedavõrd jahmatav, et prohvetiennustus, mida Ta luges, jäi sünagoogis viibijate jaoks tähelepanuta. Ka tänasel päeval põhjustab see isegi ristikoguduses sedavõrd tuliseid diskussioone, et prohvetiennustus ise jääb varju ja oodatud hetked mööduvad, ilma et need tähelepanu pälviksid. Aga ometi on Jeesuse loetud lõik prohvet Jesaja raamatust just see, mida Jeesus tooma tuli: Jumala arm Jeesuse Kristuse, meie Issanda läbi.
Igaühel on eesõigus kuulutada ja uskuda nii, nagu Jeesus ise Naatsaretis kuulutas. Jumala tõotused on tõsi, sest Tema armastab inimest. Õnnistagu Issand sind, kallis lugeja, sellel alanud aastal, anno Domini 2015.
In English