Sõbrapäev Põltsamaal

15. veebruaril said Põltsamaal kokku ümbruskaudsed noored-lapsed, et veeta koos üks tore pühapäev. Alles oli olnud sõbrapäev ning peagi tulemas vastlapäev, seega ideaalne võimalus need 2 lastele olulist päeva ühendada. Kohal olid nii Jõgeva kui Viljandi koguduse esindajad. Väga rõõmustav oli näha, et nii palju oli tulnud uusi lapsi ka Põltsamaa linnast.

Noortekas oli väga tore, seal oli rohkem lapsi kui tavaliselt. Alguses saadi kokku Põltsamaa Adventkiriku juures ja kui lapsed olid kokku loetud ja autodesse mahutatud, mindi Põltsamaa lähedal asuvale Kuningamäele. Kokku oli 19 last + juhendajad. Kuningamäel toimusid erinevad võistkonnamängud ja kelgutamine. Pärastpoole sai ka lõkke peal grillida.

Mänge korraldas Kalle ja ta sai sellega väga hästi hakkama. Alustasime paberlennukite tegemise ja lennutamisega. Võistkondi oli kolm ja iga võistkond sai kolm paberit lennukite tegemiseks. Kuna oli juhtunud nii, et ühte võistkonda sai kokku natuke rohkem suuremaid lapsi kui teistesse, siis oli arvata, et see võistkond sai ka kõige paremad tulemused. „Suuremate võistkond“ lennutas ühe oma paberlennukitest silmnähtavalt kaugemale kui teised. Pärast lennukeid moodustasid võistkonnad nagu inimketi, kus käest-kätte tuli tennisepalle visata ning rivi lõpus olevasse kelku need asetada.

Järgmisena oli pusle kokkupanemisvõistlus. Üks tiim sai kolm väikest ja lihtsat puslet, teised said kumbki tiim ühe pusle. Seekord läks nii, et kes said kolm puslet, need said esimesena pusled kokku. Kuna vahepeal jõudis juba külm hakata, tegime paar korda teatevõistlust, kust ei puudunud ka efektsed libisemised ja kõhulikäimised. Peale puslet oli bowlingu laadne mäng, kus pidid tennisepalliga pudeleid tabama. Mõnel läks koguni nii hästi, et tabas ühe viskega mitut pudelit. Päris tihti aga veeres pall hoopis pudelite vahelt lihtsalt läbi.

Pärast mänge jõudsid lapsed oma lemmiktegevuseni, kelgutamiseni. Kelgutamine meeldis kõigile väga ja kuna oli ilus ilm, siis polnud ka liiga külm ega liiga märg.
Kalle oli vahepeal lõkke teinud ja mindi grillima. Varda otsa sai lükata nii soolast kui magusat.

Kui kõigil kõhud täis (loe: söödav otsas) ja riided suitsulõhnased, siis sõitsime tagasi kiriku juurde. Hele jagas lastele ilusaid punaseid südamekujulisi õhupalle ja pidas lühikese kõne eluvee teemal. Juttu oli Jeesusest ja Samaaria naisest. Pärast Hele huvitavat jutustust mindi ülakorrusele sööma. Toidulaud oli rikkalik ja samal ajal sai kõrvaltoas sõbrapilte teha. Vallo, jäi seetõttu peaaegu söögist ilma.

Sellel aastal oli sõbrapäeva noortekas eriline seetõttu, et Vallo korraldas fotonurga, kus sai teha sõbrapilte. Enamus lastest kasutas seda ja kõik, kes tegid pilti ja tulevad järgmisele noortekale, saavad endale kingituseks paberfoto. Et pilte huvitavamaks teha, sai kasutada erinevad parukaid, maske, päikseprille, õhupalle, mänguloomi jms. 

Älis rääkis enne lõpetamist sellest, kui vajalik on liikuda ja esitas lastele küsimuse, mis on 100 aasta jooksul muutunud. Vastuseid tuli erinevaid, näiteks, et tänapäeval on kättesaadav ühistransport ja et tänapäeval inimesed liiguvad oma jalgadel palju vähem, sõidetakse autodega ja bussidega ning eluiga on kasvanud. Samuti õppisime pähe Piiblist ühe kirjakoha, 1. Korintlaste 9:24-27, mis motiveerib meid edasi liikuma. 

Pärast Hele tehtud lõpupalvet jätsime oma vanade ja uute sõpradega nägemiseni, et nendega jälle järgmisel korral kohtuda.