Aleksandr Antonjuk: Palvetage, tunnistage, lõigake

Rääkige endast, mis teile meeldib, mis ei meeldi, mis äratab teis huvi.

Ma sündisin Ukraina külas adventperekonda, nii et kasvasin kristlikus peres. Lapsepõlv ei olnud lihtne, aga tänan Jumalat, et kasvasin nõukogude ajal. Just seal ja sel ajal võtsin vastu otsuse olla oma elus tõeline kristlane. 

Jumal õnnistas mind, abiellusin, mul on kolm last, kes on kõik abielus; poeg ja kaks tütart ning neli lapselast, igas peres on vähemalt üks laps. Serjošal on tütreke, Ellal on tütreke ja nooremal tütrel Olgal on kaks poega. Tänan Jumalat, et Ta on kinkinud mulle perekonna, et mu vanemad, isa Ivan ja ema Maria, on veel elus.

Mulle meeldib, kui inimesed armuvad, luuakse perekondi, sünnitatakse lapsi, armastatakse neid, hoolitsetakse nende eest. Väga meeldib, kui lapsed üksteisega mängivad ja ei kakle mänguasjade pärast. Mulle ei meeldi, kui lapsed karjuvad ja pahandavad üksteisega. Kui ütlevad, et see on minu oma ja sulle ma enam kunagi midagi ei anna. See mulle ei meeldi. Mulle ei meeldi ka, kui kellegi eesmärk on rikkus või võim, see on libe tee.

Mulle ei meeldi pisarad, sest enamasti on need põhjustatud vaevast ja ebaõnnest. 

Mulle meeldib väga valge lumi, kuigi ma räägin kogu aeg, et olen lõunamaainimene. Mulle ei meeldi talv, ootan kannatlikult, millal saabub igavene kevad.

Tegutsete evangelistina. Kes on mõjutanud teie vaimulikku kasvamist?

Minu vanemad olid sügavalt usklikud inimesed. Isa oli vanemdiakon, kui ma olin väike poiss. Hiljem oli ta kogudusevanem, seetõttu oli ta nagu perekonna preester. Mind mõjutasid väga ema palved. Ta palvetas iga päev ja iga päev ütles: „Issand, sa andsid mulle neli poega, luba, et kas või ühest neist saaks igavese evangeeliumi jutlustaja.” Meie küla jutlustaja Ivan Fjodorovitš rääkis jutluseid, mis mind tugevalt mõjutasid. Ta kutsus üles, et teid on palju, Venemaa nutab nende järgi, kes avaksid tõe sõnumi. See sõnum mõjutas mind. 

Ignato Nikolai Mihhailovitš oli minu esimene mentor, kui mind kutsuti noore teenijana tööle, ka tema mõjutas mind väga positiivselt. Aga ka John Carter ja dr Bredford mõjutasid mind 90ndate alguses, mil hakkasin uurima piibellikku arheoloogiat. Nad innustasid mind, nii et soovisin saada evangelistiks. 

Te olete rahvuselt ukrainlane, praegu elate Ameerikas. Kuidas te sinna sattusite?

Olen oma kodumaa patrioot. Nõukogude ajal töötasin kaua väljaspool Ukrainat. Nooruses, kui olin just abiellunud, sõitsin tööle Venemaale, olin seal pea 16 aastat. Hiljem tulin tagasi Ukrainasse ja teenisin pastoritöös 31 aastat. 

Sattusin Amerikasse oma laste pärast, kui aus olla. Minu lapsed tahtsid Ameerikasse. 2000. aastatel kutsus John Carter mind Ameerikasse, olime seal üle kuu aja. Lapsed nägid sealset elu ja see avaldas neile muljet. Meil oli alles lahkulöömine Venemaast ja mäletate, mis siis oli. Lapsed tahtsid väga sinna jääda. Mind kutsuti, aga ma olin patrioot, olin toona Nižni Novgorodi uniooni president, vastasin, et ma ei saa tulla, kuna olen Jumala teenistuses. Läksime Venemaale tagasi, lapsed aga mõtlesid ikkagi edasi Ameerikast. Kui nad olid suuremad, täitsid nad mingi loosimise ankeete, millega võis võita rohelise kaardi. Nad täitsid neid aastaid, aga ei midagi. Ma isegi naersin nende üle.

Ükskord tegid nad ettepaneku, et ema ja isa, me täidame teie eest ka ankeedi. Ma ütlesin, et see on tühine mäng, ma ju näen, kuidas see teil käib. Nemad, et isa, anna meile foto, me täidame sinu eest ka ankeedi. Ja kas te kujutate ette, ma võitsin selle rohelise kaardi. Ma ei planeerinud seda. Ma olen pastor, olen teenija. Mul ei tulnud see pähegi. Ma võitsin selle kaardi. Ma ei saanud seda laste eest ka varajata, kuna meil on avatud suhted. Ma tunnistasin neile võidu üles ja nad ütlesid, et mitte sina ei võitnud, vaid meie, terve perekond. Nad palusid, et ma viiksin terve pere Ameerikasse. See oli siis, kui Ukrainas algasid probleemid. Lapsed nägid seda. Neil olid Kiievis oma firmad, ühelt lapselt taheti tema väike äri ära võtta. Nad ütlesid, et Ukrainast on vaja põgeneda. Isa, sa oled juba nii palju koguduses tööd teinud, sa pead mõtlema oma lastele. Me palvetasime, et Jumala poolt ei oleks mingeid takistusi ja nõustusime abikaasaga sõitma Ameerikasse.

Missuguseid tundeid tekitab teis praegu Ukrainas toimuv?

Tunded on mõõtmise küsimus. Kui Iraagis oli sõda, Aafrika riikides, kuskil Afnanistanis, Süürias, siis alguses see hämmastas, tekkis küsimus, kus on tõde, miks inimesi hukatakse. Pärast need tunded vaibusid. Selgitasin endale seda nii, et seal on araablased, aafriklased, moslemid. See peabki nii olema, me elame viimasel ajal, see on prohvetikuulutuse täitumine. Aga ma ei mõelnud kordagi, et valged inimesed ei suuda intellektuaalselt ümmarguse laua ümber sellist konflikti lahendada. Nüüd olen veendunud, et nahavärvist olenemata on inimene kuri, egoist, täis kadedust. Vaatamata hariduse tasemele on iga inimene võimeline kõigeks, lähtudes oma patusest loomusest. Seepärast ei ole rahu. Ei ole lepitust. Ja selle põhjus on jumalakartmatus maailmas. Lisaks elame lõpuajal.

Teine minu tunne on, et mul on lihtrahvast väga kahju. Sõjas surevad ju tavalised inimesed. Nad on nagu orjad, nad ei saa teha valikut ja päästa oma elu. Nad on nagu võlglased, kes peavad minema sõdima. Keegi kõrgemal otsustas minna sõtta ja vaene rahuarmastav lihtrahvas sureb.

Ma palvetan Ukraina pärast ja tema suure õe pärast, et Jumal annaks tervet mõistust ja lõpeks venna vere valamine. Minu kõik sugulased on ukrainlased ja ma võtan seal toimuvat väga südamesse. Ma palvetan Ukraina pärast.

Rääkisite pastorite kokkusaamisel, et uute koguduseliikmetega peaks rajama uue koguduse. See ei ole ju alati võimalik. Mida peaksid vanad koguduseliikmed teisiti tegema, et uued koguduseliikmed tahaksid jääda? 

Rääkisin seal ühest näitest, kui kogudusega liitus palju uusi inimesi, kogudus kasvas, kuid aja jooksul jäi nendest inimestest alles vaid mõni. 

Kui on viidud läbi edukas evangeelne seminar, siis on parim lahendus luua uus kogudus, kus kõik on ühes vaimulikus vanuses. Nad kasvavad üheskoos. Kui aga sellist võimalust ei ole, siis koguduseliige peab oskama armastada, uut koguduseliiget hooldada nagu väikest last. Ärge mõelge sellele, et see on vanem inimene ja temasse tuleb suhtuda kui vaimulikult täiskasvanusse. Ei. Nii ei tohi kunagi suhtuda. On hädavajalik meeles pidada, et nad alles sündisid. Nüüd on vaja nende eest mitu aastat hoolt kanda, nii nagu laste eest hoolitsetakse, kuni nad suureks kasvavad. Neid on vaja ka kannatada. Vaja armastada. Maksimaalselt õrnust üles näidata. Nende pärast muretseda. Ja nii edasi. Teisisõnu, iga koguduseliige peaks olema lihtsalt tõeline kristlane. Apostel Paulus kirjutab kirjas galaatlastele 2:20: „Nüüd ei ela enam mina, vaid Kristus elab minus. Ja mida ma nüüd elan ihus, seda ma elan usus Jumala Pojasse, kes mind on armastanud ja on iseenese loovutanud minu eest. Ei ela mitte mina, vaid Kristus minus.” Kui iga koguduseliige on selline, siis 98% uutest liikmetest ei jäta seda kogudust maha.

Oktoobris oli ülemaailmse adventkoguduse aastakoosolek. Seal anti ülevaade ka koguduse liikmeskonna statistikast. Peasekretär G. T. Ng ütles, et me ei saa rõõmustada 18 miljoni koguduseliikme üle, sest kogudusest lahkunute arv on väga suur. 

See teeb kurvaks. Kuni 2010. aastani kasvas kogudus väga tormiliselt. Neli aastat tagasi oli liikmeskonna suurus 18 miljonit. Kogudus kasvas pidevalt. Kas panite tähele, et neli aastat on möödas ja meil on ikka 18 miljonit inimesi. On kohti, kus ristitakse palju inimesi, aga samas läheb väga palju inimesi kogudusest ära. Piibel räägib sellest, prohvetikuulutamise vaim räägib sellest ja on kahju, aga täna on see tõesti nii. Seepärast peab panema see meid, kes me oleme täna koguduseliikmed, tõsiselt mõtlema, missugune on meie suhe Jumalaga. Just see võib peatada liikmete äravoolu, sest seal, kus on Jumala vaim, seal on rahu, vabadus, rõõm ja edasiminek.

Mis on peamised põhjused, miks inimesed koguduse hülgavad? Kas nad hülgavad teie meelest koos kogudusega ka usupõhimõtted ja Piibli tõekspidamised?

On ka doktrinaalseid põhjuseid, miks lahkutakse. Inimestele ei ole vaja standardeid. Kaasaegsel inimesel ei ole vaja reegleid. On vaja anarhilist vabadust. Tahetakse elada ja tegutseda nii, nagu süda kutsub. Aga see on ateismi vaimsus. Kui sa oled juhuslikult tekkinud, siis ei ole sul vaja mitte millegi pärast vastutada. Sa ei ole mitte keegi. Seepärast ei ole vaja ka mingeid standardeid. Antud juhul eristatakse halb ja hea järgmiselt: kui sulle see meeldib ja sul on sellest hea, siis on see õige ja muuga ei ole sul pistmist. 

Kahjuks vaatavad inimesed koguduses õdesid ja vendi, selle asemel et vaadata Jeesust ja seepärast nad pettuvad. Soovimatus jääda kõrvale tõukab inimesi elus kõikvõimaliku järele. Selles punktis inimesed kaotavad Jumala. Ja nad muutuvad ilmalikeks, neid ei erista miski. Läheb täide prohvetikuulutus Ilm 3. peatükist 14 ja edasi, kus Issand pöördub Laodikea koguduse poole. Inimeste elus on inerts, mis omakorda viib selleni, et nad muutuvad leigeks. Kui inimest huvitab miski, siis ta arendab seda valdkonda. 

Tänapäeva kristlaste suurim viga seisneb selles, et nad ei tunne Jumalat isiklikult lõpuni. Nad ei täida Jeesuse Kristuse juhiseid. Kui kaasaegsed adventistid viiksid igale poole päästesõnumi, oleksid Jeesuse Kristuse jüngrid, siis nad areneksid, saaksid kuumaks, sütitaksid oma eeskujuga teisi. Selle asemel arvab suurem osa adventiste kahjuks, et evangeeliumi peavad kuulutama professionaalid; mina annan kümnist, las nemad jutlustavad. Kui kogudus ei kasva, ei edene, siis sellise mõtteviisiga koguduseliige pettub, näitab pastorile, nagu ei oleks tema teinud seda, mida ta peab tegema. Aga Jeesus, sõbrad, kutsus oma jüngriteks mitte ainult pastoreid, vaid igaühte, kes kannab kristlase nime. Peamine põhjus, miks koguduseliikmed ära lähevad, on selles, et nad ei kuuluta Jeesusest Kristusest. Hakake igal pool ja iga päev rääkima Kristusest, kus tahes te ka ei ole ja mida te ka ei teeks – olen veendunud, et kõik muutub. 

Selsamal aastakoosolekul ütles Ted N. C. Wilson, et saatan ründab adventkogudust järjest aktiivsemalt. Kas ja milles näed sina saatana rünnakuid meie koguduse vastu?

Pean ütlema, et see ei ole millegi poolest uus. Ilm 12:17 on kirjas, et „lohe vihastas naise peale ja läks sõdima nendega, kes olid jäänud üle naise soost, kes hoiavad tallel Jumala käske ning kellel on Jeesuse tunnistus.” 

Kõige edukam rünnak on see, kui Jumala kogudus ei tööta. Sa oled ristitud ja käid lihtsalt kohal, kord nädalas jumalateenistusel. Pastor ja tema meeskond peab kõik tegema. See on viga, sõbrad. Jumala koguduses ei ole töötuid. Ellen White kirjutab, et saatan tahab Jumala koguduse uinutada surmaunega. Tal õnnestub see. 

Veelgi enam, ilmalikkus tuleb aina enam ja enam kogudusse. Mis see on? See tähendab, et kui annan kümnist, ja mitte vähe, siis on mul õigus toetada või kritiseerida kogudust. Paljudes kogudustes lubavad liikmed endil rahulikult reageerida sellele, kui keegi rikub Jumala seadust. Teda ei lülitata kogudusest välja, sest me otsustasime, et see on hea inimene, eriti kui ta on mõjukas või rikas ja kui ta tegi pattu, siis see oli lihtsalt viga. Aga kes ei eksiks. Seepärast oleks kõik nagu õige.

Jah, me kõik eksime, aga kahjuks me vaatame asju nagu maailm, me arvestame ilma Piiblita, kas mingi asi on hea või halb. Sellest on kahju. Me oleme unustanud Aakani loo. 

Missugused on sinu muljed seminarist Eestis ja Eesti adventkogudusest?

Muljed on head, vaatamata sellele, et seminarile ei tulnud nii palju inimesi, nagu ma ette kujutasin. Seda enam, et siin ei ole ammu sedalaadi seminari läbi viidud. Arvasin, et tuleb rohkem inimesi. Tervikuna olen tänulik nende eest, kes tulid, ja koguduseliikmete eest. Ma arvan, et see on ümbersündimise hetk paljude koguduseliikmete jaoks: nad hakkavad mõtlema oma suhte üle Jumalaga. Nad ärkavad surmaunest. Vestlustes inimestega panin seda tähele. Nii et mul on head muljed. Palvetan Eesti koguduse pärast, Balti riikide koguduse pärast, et Jumal tõstaks koguduse vaimu, et siin tuleks äratus, et kogudus tõstaks tõe kõrgele ja võiks kasvada.

Hoidku teid selles Jumal.

Peagi lõpeb jälle üks aasta ja vaadatakse tagasi ja mõeldakse ette. Missugused on teie soovitused ja soovid Eesti adventistidele 2015. aastaks?

Siirast ja armastavast südamest kallite õdede ja vendade vastu siin: ärgake, virguge ja vaadake Jumalale. Jh 4:35 salmis pöördus Kristus jüngrite poole ja ütles: „Eks te ise ütle, et veel on neli kuud, ja siis tuleb lõikus? Vaata, mina ütlen teile: Tõstke silmad ja vaadake põlde: need on juba valged lõikuseks!” 

Mu sõbrad, tahan täie veendumusega öelda: Kristus tuleb rutem, kui meile näib. Me oleme hõivatud maise elu tähtsate küsimustega: haridus, töö, prestiiži saavutamine eduühiskonnas, kus elame. See ei ole halb. See on täna oluline. Aga vaadake meie maailma, mis siin toimub, ja mõistke, Ta on juba lõikuse ootel. 

Sõbrad, selle aja võib maha magada ja isegi mitte märgata, et koguduseliikmetena magame. Et pärast mitte kahetseda, võtke vastu Jumala soovitus. Lk 10:1, 2 räägib loo, kuidas Kristus pöördus jüngrite poole: „Aga pärast seda määras Issand veel seitsekümmend [kaks] ja läkitas nad kahekaupa enese eele igasse linna ja paika, kuhu ta ise tahtis minna. Ta ütles neile: „Lõikust on palju, töötegijaid aga vähe. Paluge siis lõikuse Issandat, et ta saadaks töötegijaid välja oma lõikusele!”” Ja edasi Kristus ütleb: „Minge! Vaata, ma läkitan teid kui lambaid huntide sekka. Minge, mina saadan teid nagu huntide keskele.” (s 3) 

Palvetage! Palvetage, mu sõbrad! Et Jumal saadaks lõikajaid välja Eestis. Aga mitte ainult palvetage. Minge ja lõigake. See on Jeesuse üleskutse. 

Lõpuks, soov kõigest südamest: elage, tunnistage, et Kristuse tulemise päeval võiks igaüks meist kuulda sõnu „Tubli, sa hea ja ustav sulane. Mine oma isanda rõõmupeole!” Aitäh!

Intervjuud aitas läbi viia Karin Klotško