Tänavalapsed Puka adventperekonnas

Juba mõned aastad on Puka alevis elav Kuusi perekond suurem tänavalaste võrra, kes ei ole omanud kodu, kus ennast kindlalt tunda.

Palju on Eestimaal tänavalapsi? Kes on üldse tänavalaps? Arvu ei oska keegi täpselt öelda ja määratleda, kes on tänavalaps ei ole ka nii lihtne. Tänavalaps on nii see, kellel tõepoolest polegi kodu, kuhu minna, kui ka see, kelle kodu on lihtsalt elamiskõlbmatu ning kelle kodu ei paku midagi sellist, mida ta pakkuma ühele lapsele peaks – turvatunnet, armastust, hoolitsust, õpetust.

Tõnu ja Maimo Kuus vaatasid kord oma kodus Maire Aunaste telesaadet tänavalastest ja tundsid momentaanselt, et midagi tuleb ka endal ette võtta. Tõnu vanaisalt päritud suure maja näol, mis tagastati 1997 aastal, oli ruumi küllaga, milles pakkuda kodu ka nendele, kes ei ole nii õnnelikud, kui nemad on olnud. Nii tuligi mõte aidata lapsi, kellel ei ole perekonda.

“Kõigepealt võtsime ühendust oma koguduse pastoriga, kes ütles, et Haapsalu koguduse pastor Rein Käsk tunneb Avo Üprust, kes tegeleb Tallinnas kodutute lastega. Rein viis meid Avo Üprusega kokku. Kevadel käisid nad meil külas ja juba sügisel tuli meile Kristjan. Sellest on nüüd kolm aastat möödas,” jutustab pereema Maimo.

Hetkel on majas lisaks oma perele elamas 5 last. Esimesena tulnud Kristjanile lisaks veel Tallinnast Koplist tulnud Oleg ja Puka oma tüdrukud Merle, Kristi ja Eve. Kuid lisaks neile on Kuusi peres ajutiselt kodu leidnud teisedki. “Meil oli suvel kolm kuud neli last neljalapselisest perest. On olnud Tartust lastepäevakodust, ka Valgast ja Pärnust on olnud lapsi. Pärnust elas üks tütarlaps meil kaheksa kuud, siis läks iseseisva elu peale. Ta elab siinsamas Pukas, meil on hea kontakt. Ta ei ole unustanud meid ega ka Jumalat, keda õppis siin tundma,” räägib Maimo.

Tulevikus on plaan aga koduuksi veelgi laiemale lükata. Maja mahutaks umbes 13 last ära, kuid selleks on maja kallal veel palju vaja ära teha. Majas ei ole vett, pesu pestakse käsitsi ja nii seavad tingimused oma piirangud. “Kui vastavad nõuded maja osas saab täidetud, siis saame rohkem lapsi võtta.”

Lapsed on hooldusperes hoolduslepinguga. Puka Tänavalaste Kristliku Kodu nime all registreeritud kodu näeb tingimuste täitmisel, millest suurimaks on veevärgi korda seadmine, võialust registreerida ennast lastekoduna. Siiski, ütleb pereema, et “see ei oleks lastekodu, vaid suure pere ring.”

Lapsed käivad kohalikus koolis ja on ennast mugavalt uude koju sisse elanud. Nagu ühest suust räägivad nad kõik, et nende praegune elu ei kannata võrdlust sellega, mida nad varemalt pidid üle elama. “Kristjan oli lastekodulaps, kuna ema-isa ei hoolitsenud tema eest. Ta jooksis sealt ära ja elas tänaval. Kui Peeteli kogudus ta enda juurde võttis, siis oli tal lausa psühhiaatrilist abi vaja, sest lapsel oli kogu aeg tunne, et ta peab ära jooksma, ta ei püsinud kuskil paigal,” räägib Maimo. Olegi olukord oli veelgi hullem, kuna tema tarvitas Koplis olles narkootikume. Väikeses Pukas ei ole aga enam selliseid ahvatlusi, mis sellele teele meelitaks. “Olegiga juhtus algul nii, et poisid parandasid rattakummi ja ta tundis seda kummiliimi lõhna ja tal hakkas ninast verd jooksma. Rohkem ei ole sellist asja juhtunud.”

Valga adventkoguduse pastor Roland Lõhmus on ikka ja jälle ka nädala sees Pukka tulemas, kuna õpetab Kuusi lastele puhkpille puhuma. Väike orkester on toiminud juba mõnda aega ja tänaseks on ka esimene esinemine Valga vanadekodus ära toimunud. “Lapsed tahtsid mängida ja mina tahtsin õpetada. Asi seisab selles, et iga asja, olgu see mis iganes, tuleb tõsiselt võtta, siis saab asja. Igasugune muusika eeldab rütmitunnet ja kuulmist, seda meil siin on, nii et saab hakkama,” jutustab pastor Lõhmus.

Pastor Lõhmus hindab perekond Kuusi tööd väga kõrgelt. “See on ainuõige lahendus kodututele lastele. Kui me kõik nii käituksime, oleks meie ühiskonnas paljugi teisiti.”

On vähe peresid, kes julgevad võtta enda peale seda riski, lapsendades lapse või veelgi raskem – võtta oma koju tänavalaps. See tee ei ole kindlasti raskusteta, kuid… “Ma ei suudaks neid lapsi jätta. Olen nendega harjunud ja lastel on siin hea. Kui mõelda sellele, mis seal enne oli, siis ega sealt midagi head oodata ole. Laste tulevikule mõeldes tasub see vaev end ära,” lõpetab pereema Maimo.