Hiljaaegu avanes mul võimalus vaadata lühifilmi ”Bestseller”, mis kõneles juudi soost adventisti ja kirjaniku Clifford Goldsteini elu ümbermuutvast kogemusest. Filmis esitatakse Cliffordi võimeka noore mehena, kes kogu hingest soovis kirjutada hiilgavat bestsellerit, pannes valmivasse romaani kahe ja poole aasta vältel kogu oma energia ja vaimujõu. Ja kuidas ateistliku materialistliku maailmavaatega üles kasvanud tõde otsiv noormees jõudis ühel päeval pitsabaaris pitsat süües sisemisele veendumusele, et elus peab olemas olema ka vaimne mõõde ehk Jumal, ning kuidas see Jumal temaga kõnelema hakkas. Filmi kõnetavaim hetk on, kui Clifford peab tegema valiku Jumala ja ebajumalaks saanud teose vahel. Kas suudab noormees põletada oma elutöö, et saada vastu Tõde? Otsus ei ole kerge, kuid Clifford otsustab valida parima – tõelise Jumala. Selle valiku tulemusena on Clifford Goldstein nüüdseks koos Jumalaga kirjutanud ühtekokku 22 tõeliselt väärtusliku sisuga vaimulikku raamatut ühe tühise asemel.
Kindlasti võib igaüks enda jaoks leida seda filmi vaadates täiesti erineva mõtlemapanevaima koha, kuid mind puudutas eriliselt valik, mille Clifford pidi tegema. Võib-olla selle pärast, et tajusin samas, kui tähtis oli minu jaoks tol hetkel olnud meie kodu majataguse aia kujundamine. Projekt oli haaranud endale kõik mu mõtted ja suurema osa vabast ajast. Aknast välja vaadates või pooleli olevas aias istudes kaalusin nii- ja naapidi kõikvõimalikke ideid, kuidas aia ilmet kujundada ja ikka ja jälle tõdesin, et ma ei leia enda jaoks rahuldavat lahendust.
Kolinud aasta tagasi Kempelest praegusesse koju Hirvensalo saarele, saime elamuboksiga kaasa hooletusse jäetud tillukese aia koos pikaks kasvanud niitu meenutava taimestikuga. Ainsad rohust väljaulatuvad objektid olid arooniapõõsas ja elupuu, lähemal vaatlusel leidusid nõgesepuhmast ka mõned aedmaasikataimed ja püsililled. Lisaks olid kõigil teistel meie naabritel korralikku mõõtu puuterrassid, meil aga pisukest puhkeala katmas algupärased halli värvi külmad betoonplaadid. Milline masendav pilt! Miks küll eelmised elanikud ei olnud hinnanud mugavust, halisesin endamisi. Nüüd pidime meie selle suure terrassi ümberehitustöö ära tegema, et aias olemisest mingitki rõõmu tunda. Kuid selle töö pidime lükkama olude sunnil alles järgmisse kevadesse.
Olin aianduskoolis veidike ehitustööd õppinud ja teinud, seega oli loomulik, et aiakujunduse planeerimine kõigi sinna juurde kuuluvaga jäi minu hooleks. Konkreetsed ehitustööd jäid aga kogu perele ühiselt teha.
Nii ma siis kavandasin peas ja paberil kogu talve ja varakevade tulevast terrassi ja aeda, lehitsesin aiandusraamatuid ideede otsingul ja proovisin sobitada kokku lemmikvariante. Lõpptulemuseks oli, et me ei kasuta tavalist puuterrassi, vaid peenikest kollakat värvi kvartsikivi, mis sobiks ka paljale jalale astumiseks. Esimene etapp terrassiala puhastamise näol rohumätastest sai läbitud edukalt. Mullakuhi aia taga kasvas jõudsalt ja arvestades asjaoluga, et meil polnud ei autokonksu ega käru, millega muld ära viia, ei tundunud vaatepilt kuigi lohutav. Olime varakevadel tutvunud ühe adventperega, kes ehitas parajasti oma maja Naantalis, seega teadsime, et neilt oleks häda korral võinud materiali transpordiks abi paluda. Ja kui tuli järg terrassi raamistiku jaoks puulaudu hankida, helistaski Hannu tollele tuttavale ja palus ehituspoest puulaudade toomiseks abi. Seda me ka lahkelt saime. Kui vajalikud lauad kohal, näitasin mehele mullahunnikut ja küsisin ettevaatlikult, kas selle äraviimiseks oleks ka võimalik abi saada? Meie suureks üllatuseks selgus, et tuttavatel oli just vaja saada kuskilt üleliigset täitematerjali, et oma kalatiik umbe ajada. Ja meil oli seda, mida nemad vajasid. Nii imeliselt juhtis Jumal kõiki asju!
Seda artiklit kirjutades on meie terrassi ehitamine ikka veel pooleli. Iga kuu saame teha natuke sedavõrd kuivõrd meie eelarve lubab. Kiiret pole kuskile. Vajalike lillede saamise eest aeda on Jumal hoolitsenud omal viisil – sain suure osa lilli tasuta töökohast, kus praegu oma aiandusoskusi praktiseerin, ja osa lilli, nagu näiteks nartsisse, leidsin lähedal olevast metsast. Üks mustsõstrapõõsaski ootab metsast üles kaevamist. Kuid sellest kõigest ei piisa, et aed valmis saaks. ”Bestselleri” filmi vaadates tajusin, et kuigi olime kogenud Jumala juhtimist aiaga seoses mitmel korral, olin siiski püüdnud seda projekti vedada omal jõul ja äranägemisel ilma Jumal juhatust palumata. Arvasin, et see on asi, millega saan üksi hakkama – nagu käikitegu. Aga polnud. Ma ei olnud saanud ühtegi tõeliselt originaalset mõtet st maksimaalselt lihtsat, praktilist ja toimivat ideed. Kõik senised variandid olid kas liiga kallid või ebapraktilised või üldse kättesaamatud. Näiteks kollakat peenikest kvartsikivi polnud enam võimalik poodidest saada, kuna selle valmistamine oli vähese nõudluse tõttu lõpetatud. Normaalne! Just kui leiad mingi lahenduse, tuleb sein ette. Nii juhtub, kui teha asju ilma Jumalata.
Ühesõnaga, aiast oli saanud minu ebajumal. Ja sellest sain ma aru alles tänu eelpoolnimetatud filmile. Kas soovisin ma lõpptulemuseks mingit mõttetut kaost? Ise otsustades oleks lõpptulemus kindlasti sellisena välja kukkunud. Ei, ma soovisin tööle Jumala õnnistust ja abi. Mul ei jäänud muud üle kui alanduda palves Jumala ette ja tunnistada üles oma ebajumalakummardamine ning paluda oma uskmatus andeks. Ma olin toiminud täiesti rumalalt, olin jätnud aia planeerimisest kõrvale isiku, kes lõi maailma alguses täiusliku Eedeni aia! Olin öelnud ära koostööst meisterdisaineri endaga! Absurdne käitumine! Mul oli tõesti häbi oma rumaluse üle. Mida ma õieti olin endast arvanud?
Lõppude lõpuks ei olnud ju ka Clifford Goldstein midagi väärtuslikku kaotanud, loobudes oma romaanist jumaliku inspiratsiooni kasuks. Sama kehtib aednikutöös – koostöö universumi andekaima kujundajaga on väärt enam kui tühipaljas roheline kast, mida nimetame aiaks. Sama kehtib ka ehistus- ja restaureerimistööde juures – koostöö lõhutud müüride oskusliku parandajaga – Nehemja raamatu peategelasega – on enam väärt kui üksi hapraid müüre püüda paigata ja üleval hoida. Sama kehtib arstitööski – koostöö aegade täisulikuma parandajaga ja inimese anatoomia tundmise proffiga (”Mina õpetasin Efraimi käima, võtsin nad kätele, aga nad ei mõistnud, et ma tahtsin neid terveks teha!” Hoo 11:3) on enam väärt kui loota nende väheste teadmiste peale, mida arstiteadus siiani on avastanud. Sama kehtib õieti kõigi tööde ja ametite juures – on narrus pidada ennast profiks või oma saavutusi milleksi suureks tõelise ala asjatundja kõrval. Seda enam kui Meistrit ennast pole sellesse töösse kaasatud.
Aeg näitab, mis tulemuseni me aia osas üheskoos jõuame. Ootan suure huviga Tema ettepanekuid ja pakkumisi. Need on kindlasti fantastiliselt toredad! Ja mis peaasi, oleksid kindlasti õnnistuseks neilegi, kes meie järel kord majja elama tulevad.
”Kui Jehoova ei ehita koda, siis ehitajad näevad selle kallal vaeva ilmaaegu! Kui Jehoova ei hoia linna, siis valvab valvur ilmaaegu!” Ps 127:1
In English