Juhtusin taaskord kuulama John Lennoni kuulsat laulu "Imagine" (eesti keeles „Kujuta ette”). Muusikalises mõttes on raske seda laulu mitte kuulata, sest sellel on lihtne ja samal ajal kaunis meloodia. See jääb kergesti meelde ja kergesti kummitama. Samas pole see laul üks järjekordne popmuusika konveierilt tulnud produkt, mille eesmärk on teenida produtsentidele raha, vaid sõnumiga laul.
Tsiteerin vabas vormis osa selle laulu sisust
„Kujuta ette, et pole riike / see pole ju liiga raske. / Pole midagi, mille pärast tappa või surra / ... / kujuta ette, et kõik inimesed / elavad elu rahus. / Sa võid öelda, et ma olen unistaja, / kuid ma pole ainus. / Ja ma loodan, et ühel päeval sa liitud meiega / ning kogu maailm saab otsekui üheks. / Kujuta ette, et pole omandit. / Mind huvitab, kas sa suudad seda. / Pole vajadust ahnuse ega nälja järele, / kõigi inimeste vendlust. / Kujuta ette, et kõik inimesed / jagavad maailma.”
Ilus sõnum, kas pole? Selline, millele võiks isegi kahe käega alla kirjutada. Kristlase jaoks on tõrvaks meepotis see osa, mille ma vahele jätsin ja mida esindab eelmises lõigus kolm punkti. Nende kolm sisaldavad fraasi "ja pole ka religiooni."
Suudad sa kujutada ette maailma, kus pole midagi halba, mis tänast maailma rikub? Suudad kujutada ette maailma, kus pole omavahel tülitsevaid ja jagelevaid riike ja rahvuseid? Viimaste kuude sündmuste valgel on see probleem jõudnud ka meile nii ohtlikult lähedale. Ukraina konflikt (mille lahendust kirjutamise hetkel veel ei tea) räägib sõjast, mille mõttest ei saa keegi päris täpselt aru, kus hukkuvad süütud inimesed ning võitlevad inimesed, keda on nende enda teadmata sõtta kistud. Kui kaunis oleks, kui selle asemel võiksid inimesed elada rahus ja ma ei mõtle siinjuures seda, et konfliktide korral suudetakse küsimused lahendada läbirääkimiste ja diskussiooni teel. Kui oleks selline maailm, milles konflikte polegi?
Suudad sa ette kujutada seda, et eraomand ei ole enam konfliktide allikaks? Kui hea oleks, kui puuduks tänane materiaalne ebavõrdsus nii et ühel on liiga palju ja teisel pole midagi. Kui hea oleks, kui ühed ei toodaks prügi, sest viskavad minema toitu ja asju, mida nad enam ei vaja ning teised ei peaks kannatama nälga ning alastiolekut. Kui hea oleks, kui teise inimese omand ei tekitaks kadedust ega soovi seda jõuga endale saada, kui poleks enam vargusi. Ja kui kellelgi on midagi vaja, siis saab ta seda tasuta laenuks.
Suudad sa ette kujutada seda, et inimeste vahel oleks vendlus? Ideaalis on ju suhted vendade-õdede vahel väga lähedased, seal on armastust ja kokkuhoidmist, mõistmist ja usaldamist, puuduvad maskid ja valehäbi ning sa võid olla sina ise. Olen vahel püüdnud tänaval kõndides ette kujutada seda, kuidas oleks, kui kõik vastukõndivad inimesed oleksid sõbralikud, usaldusväärsed ja avatud. Et võin astuda ükskõik millise inimese juurde, küsida, kuidas tal läheb, saada kohe tuttavaks ning jagada üheskoos meie elude rõõme ja muresid. Ausalt öeldes tundub see olevat päris raske, kuid just see võikski olla inimeste vaheline vendlus.
Ma pean ütlema, et suudan ette kujutada küll, aga mitte selles kontekstis kui John Lennon. Sel ajal kui Lennon pani ühte patta võimu, konkureerimise, omandi ja religiooni kui probleemide allika, ei saa mina päris kõige sellega nõus olla. Ajalugu on näidanud, et see heleroosa unistus, kus inimese enda seest tulenev headus ja moraal kõik probleemid lahendab, on tegelikult alati läbi kukkunud või veelgi hullem, realiseerunud sünges korruptsioonis.
Meenutagem Nõukogude Liitu. Ma mäletan hästi algklasside isiklikus päevikus olevaid reegleid, mida üks tubli nõukogude laps pidi järgima. Seal räägiti aususest, kohusetundest, viisakusest, õiglusest (ja lisaks kõigele muule heale vajalikule ka palavast armastusest kodumaa vastu). Kirja pandud sõnades ja reaalsuses olev karjuv vastuolu ei äratanud lootust paradiisi teostumise kohta.
Veel varasemast ajast, 19. sajandist meenub utopist Robert Owen. Owen oli edukas ärimees, kelle üks edu saladus oli tolle aja tavaoludega võrreldes väga head töötingimused – 8-tunnine tööpäev, töölistele ja nende lastele hariduse võimaldamine, isiklikud eesmärgid töös – kõik see motiveeris tema töötajaid ning tõstis nende produktiivsust. Sellest sai alguse tema filosoofia, et kui inimene asetada soodsatesse oludesse, siis tulevad temas esile positiivsed jooned. Owen oli veendunud, et suudab oma eeskujul ka kogu ühiskonda reformida ja selle aluseks pidid olema väikesed kommuunid-linnakud, kes elasid koos, töötasid koos ja kasvatasid lapsi koos, nii et kujuneksid ühised väärtused. Kommuunides ei pidanud olema eraomandit. Igaüks pidi panustama vastavalt oma võimetele ja igaüks pidi saama vastavalt oma vajadustele. Paraku läksid kõik tema rajatud kommuunid 1-2 aastaga rahalisse ja moraalsesse pankrotti inimeste arusaamade, soovide ja tahte vastuolude pärast. Pikemalt pidas vastu vaid üks nendest, kuid seegi kukkus läbi, sest kommuuni maa omanik pidi selle likvideerima oma hasartmänguvõlgade katteks.
Maapealse paradiisi loomine ei ole kunagi õnnestunud, ega saagi õnnestuda inimloomuse tõttu. Liiga enesekeskne on see loomus, mis paneb ühiste huvide arvelt rahuldama enese huvisid. Mis paneb inimest soovima paradiisi Jumalata? Tõsi on see, et religioonid on inimesi lahutanud – aga see juhtub alati kui tegu on põhimõtteliste eriarusaamadega, samamoodi lahutavad majandusteadlasi ka keinsism ja monetarism. Tõsi on see, et usuliste veendumuste najal on ajaloos korda saadetud palju sigadusi – meenutagem ristisõdu ja – vallutusi, džihaadi, inimeste kastidesse jagamist. Tõsi on ka see, et paljudel juhtudel on usulised veendumused olnud mugav kattevari isekate ambitsioonide realiseerimisele. Meenutagem taaskord ristisõdu ja -vallutusi. Ja tõsi on ka see, et veel rohkem on ühiskond (eriti 20. sajandil) kannatanud nende all, kes suhtusid religiooni samasuguse põlgusega kui Lennon.
Niisiis ei tohiks olla ajalugu selle tõeliseks põhjuseks. Ma usun, et peamiseks põhjuseks on patuses inimloomuses peituv allumatuse ja enesekesksuse pisik. Nii hea on, kui paradiis toimib minu reeglite alusel. Meeldiv on tunnetada end hea(soovliku) inimesena. Kindlasti oleks maailm parem koht, kui kõik oleksid nagu mina! Aga kui ma pean alluma mingile kõrgemale autoriteedile, kelle õige ja vale skaala on teistsugune sellest, mis mulle meeldib, kes veenab mind minu halbduses ja mis veelgi hullem, paneb mind tema ees vastust andma ka igast oma tühjast sõnast, siis tekitab see minus vastumeelt. Jumala nõudmised „heaks” olemisele on niivõrd kõrged, et lihtsam on nendest mitte mõelda. Nii saabki alguse veider oksümoroon, paradiis Jumalata.
Paradiis kui selline saab eksisteerida vaid siis, kui selle elanike seas valitseb harmoonia, harmoonia aga ainult siis, kui on kadunud patune nurgeline inimloomus. Seda on aga inimene võimetu muutma. Jeremija sõnade kohaselt on see sama võimatu, kui etiooplasel muuta oma nahavärvi või pantril täppe (Jr 13:23) ning need aastatuhandete vanused sõnad on täna sama ajakohased kui siis. Paulus kinnitab oma kogemusest, et see on Jumala töö, mis toimub siis, kui inimene on Jumalale avatud: „Aga meid kõiki, kes me katmata palgega vaatleme Issanda kirkust peegeldumas, muudetakse samasuguseks kujuks kirkusest kirkusesse. Seda teeb Issand, kes on Vaim” (2Kr 3:18). Nii ma kujutan ette küll seda, et inimesed elavad rahus, kuid ainult tänu sellele, et neil on elav usk Jumalasse ja tõeline Tema tundmine.
Kristus näitas, et see toimib. Tema apostlite seas olid endine seloot ja maksukoguja, kes temata oleksid olnud üksteise verivaenlased, kuid nüüd olid nad ühiselt rahu- ja rõõmusõnumi teenistuses. Peale Kristusega kohtumist sai põlatud rikkurist Sakkeusest mees, kes jagas rõõmuga poole oma vara vaestele ning oli valmis neljakordselt tasuma neile, kelle suhtes ta oli olnud ülekohtune. Peale Kristusega kohtumist sai endisest kõrgist variserist Saulusest mees, kes kuulutas, et Kristuses pole kreeklast ega juuti, orja ega vaba, meest ega naist, vaid kõik on Jumala ees võrdsed ning oli valmis nende kõigi eest surma minema. Kui see toimib juba siin, siis milline peab olema Jumala riik uueksloodud maal, kus on vaid uueksloodud inimesed. Kujutad sina seda ette?
In English