Viis korduma kippuvat küsimust naiste ordineerimise teemal

Adventist Review' lugejad on pidanud elavat arutelu naiste ordineerimise teemal. Lugejad näivad olevat võtnud tõsiselt peakonverentsi üleskutset uurida seda teemat ise palvemeeles ja Piibli ning Ellen White'i kirjutiste valgel.

Kommentaatorid jagavad Adventist Review' Facebooki ja kodulehe kommentaariumis piiblisalme, Ellen White'i tsitaate ja isiklikke arvamusi

Kõigi arutlelude taustal on esile tõusnud korduvad küsimused. Seega otsustas ARi toimetus panna kokku viis kõige sagedamini esitatud küsimust ja anda need adventkoguduse tunnustatud mõtlejatele vastamiseks. Vastamise reeglid olid lihtsad: kasuta lihtsat, selget ja lugejasõbralikku keelt, ei akadeemilisele sõnakasutusele, ei viidetele. Iga vastuse maht peab olema umbes 150 sõna.

Igal küsimusel on kolm vastust, mis esindavad kolme seisukohta, mis sõnastati pärast kaks aastat väldanud uurimist, mida juhtis koguduse ordinatsiooniteoloogia uurimise komitee (Theology of Ordination Study Committee – TOSC).

Selle artikli eesmärk ei ole asendada koguduseliikmete vajadust uurida seda teemat iseseisvalt. See soovib abistada uurimisprotsessis, selgitades kolme seisukoha erinevusi.

1. Kas ordinatsioon on piibellik kontseptsioon?

1. seisukoht: Ordinatsioon on piibellik kontseptsioon. Vana Testamendi preestrid läbisid pühitsemise rituaali, neid salviti õliga, et eraldada nad preesterkonna teenistusse (2Ms 29:7, 3Ms 8:12; 4Ms 3:3). Leviidid eraldati teenimistöösse käte pealepanemisega (4Ms 8:10, 11). Kuningad eraldati õliga salvimise teel (1Sm 16:1, 12; 1Kn 1:39; 2Kn 9:3, 6).

Uues Testamendis Ap 6:1–6 seati seitse diakonit tööle käte peale panemise rituaaliga, nii seati koguduse töösse apostlitena ka Paulus ja Barnabas Ap 13:2, 3; Timoteos eraldati 1Tm 4:14 ja 2Tm 1:6 nimetamata tööks, kuid üldiselt eeldatakse, et kogudusevanemaks. Kui teised kogudusevanemaks määramised Uues Testamendis ei maini otsesõnu ordineerimise kombestikku (Ap 14:23; 1Tm 3:1–7; Tt 1:5–9), näib, et 1Tm 5:22 viitab sellele, et ka neid ordineeriti käte pealepanemise teel. Pühitsemisteenistust erilise talitusega, mis on seotud Püha Vaimu edastamisega, peetakse ordineerimise teenistuseks.

2. seisukoht: Vastus sellele küsimusele sõltub sinu arusaamisest sõnast „ordinatsioon”. Kui sa pead selle all silmas edendamist, edasiviimist, ametisse määramist või hetke, mil keegi saab võimu teiste üle, siis see ei ole piibellik kontseptsioon. Uue Testamendi teenistus on igal pool seotud kreeka sõnadega diakonos (teenija) ja duolos (ori). Mida need kujundid ka sisaldavad, ei tähenda nad kindlasti võimu, ei vaimse ega ka muu, rakendamist teiste üle (Mk 10:42–45).

Kui „ordinatsooni” all peetakse silmas käte pealepanemise riitust, millega kogudus tunnustab inimese juhtimise vaimuandi (Rm 12:8), annab inimese Jumala armu hoolde (Ap 14:26; 15:40) ja volitab teda koguduse ülesehitamise teenistusse (Ef 4:12), siis see on piibellik kontseptsioon. Seega, TOSC defineeris ordineerimist korrektselt kui „koguduse tegevust, millega avalikult tunnustatakse neid, keda Issand on kutsunud ja varustanud kohaliku ja üleilmse koguduse teenimiseks”.

3. seisukoht: Sõna „ordinatsioon” tuleb ladina tüvest ordo ja tähendab paigale paemist või korda panemist. Piibli ladina keele tõlkijad kasutasid seda, kirjeldamaks nende ametisse seadmist, kes juhivad kogudust, kes aitavad luua organisatsiooni ja korda koguduses. Aja jooksul lisandus sellele sõnale teisi tähendusi, mis seostusid juhtidele antava erilise väe või vaimuliku staatusega. Selle sõna väärkasutamine viis selleni, et kasvas ebapiibellik vahetegemine ilmikute (ing laity) ja vaimulike (clergy) vahel. Protsetantlikud reformistid võitlesid sellise väärkasutuse vastu. Nad hakkasid taastama selle sõna esialgset lihtsust: esindusvolituse ja vastutuse avalik tunnustamine, mida kogudusevanemad, diakonid ja pastorid peavad oma kogudusejuhtimise töös kandma. Kas nimetame seda ordinatsiooniks, ametisse vannutamiseks, pühitsemiseks või millekski muuks, on kvalifitseeritud juhtide õigeaegne ametisse asetamine avaliku õnnistamise ja tunnustamise tseremooniaga Piiblil põhinev mudel.

2. Kuidas läheneb Piibel hierarhia teemale ja kuidas kehtib hierarhia teema tänapäeval?

1. seisukoht: Jeesus, teenijate Teenija, näitas tõelist juhtimist, mis ei otsi mitte omakasu, vaid armastab kuni surmani. Jumala kuningriik ei seisne üldse hierarhias ja positsooni saavutamises, vaid üksteise alandlikus armastusega teenimises.

Jumal armastab korda. Tema koguduse valitsemise näited on (1) patriarhaalsus, milles isa sidus oma pere ustavuse ja armastusega; (2) Moosese korraldused iisraeli rahvale ja tema valmisolek surra mässumeelse rahva eest (1T652); (3) leviitlik preesterkond.

Uue Testamendi korda iseloomustab alandlikkus ja isalik hoolitsemine. Kristuse, koguduse pea ja ülemkarjase volitusel pidid apostlid rajama kogudusi, ristima, õpetama ja määrama kogudusevanemaid. Apostlite volitusel teenisid kogudusevanemad alandlikult ja armastuses ning külalislahkuses kohalike koguduste ülevaatajatena. Diakonid vastutasid koguduse majapidamise eest. Piibel näitab, et nendesse isalikesse ametitesse kvalifitseerusid vaid mehed (1Tm 3:2–7, 12; Tt 1:6), ja kutsub üles üksteist teenima armastuses, mitte kisklema positsioonide pärast (Fl 2:3).

2. seisukoht: Vanas Testamendis põhines juhiroll peresuhetel. Juhid olid patriarhid, kuningad ja preestrid ning nende juhirollide õigusjärgsus oli pärilik ja seega hierarhiline.

Uues Testamendis pani Jeesus aluse teistsuguse lähenemise juhtimisele, see põhineb kutsel teenimisse, iseloomul ja ustavusel Jumala Sõnale. Ta rõhutas teenimise olulisust ja pani pahaks „peremehetsemist” inimeste üle, vastandina tolle aja ühiskonnale, kus oli hierarhiline valitsemisstruktuur ( Mt 20:25–28). Ka Paulus ja Peetrus rääkisid juhtimisest kui teenimisest ning Jeesuse alandliku teenimise eeskuju järgimisest (Fl 2:5–7; Kl 4:7; 1Pt 5:1–4).

Ainus hierarhia Uue Testamendi koguduses on Kristus kui koguduse pea (Kl 1:18) ja Tema rahvas, kes teenib üksteist Jeesuse nimel. Uue Testamendi koguduse teenimise positsioonidest ei pidanud saama hierarhiline struktuur, milles pastorid ja kogudusevanemad kontrollivad, mis koguduses toimub, ja otsustavad, kes neile allub. Administratiivne struktuur oli pigem inimestele orienteeritud. Juhi peamine ülesanne oli kaitsta Jumala rahvast (Ap 20:28).

3. seisukoht: Kolmainsuses on eristatavad ja vastastikuse kokkuleppe alusel paika pandud rollid ning ka nende rollide vastastikune tunnustamine. Me ei usu igavesse subordinatsiooni või hierahilisse suhtesse kolmainsuses.

Ametites või rollides, mis on antud Jumala loodolevustele, ka inglitele, näeme hierarhilist korraldust. Aga see piibellik hierarhia erineb radikaalselt sellest, mida me näeme siin patuses maailmas. Jeesus õpetas, et koguduse juhtimine tähendab selle teenimist. „Ärge laske end ka kellelgi hüüda juhatajaks, sest ainult üks on teie Juhataja – Kristus! Aga suurim teie seast olgu teie teenija!” (Mt 23:10, 11) Kogudus peab pidevalt seisma vastu tendentsile kohaneda maailmalike langenud põhimõtetega juhtimise kohta. Peab olema valvel, et vältida jumaliku korra ja organisatsiooni reaktsioonilist eitamist, kui selline olukord peaks tekkima – kui tahes levinud see olukord ka poleks.

3. Kas kõigi usklike preesterkond võimaldab naiste ordineerimist pastoriks?

1. seisukoht: Iga inimene, kes võtab siiralt Kristuse vastu, astub Tema armus suhtesse Kristuse kui ainsa vahendajaga Jumala ja inimkonna vahel. 1. Peetruse raamatus on seda kirjeldatud kui „preesterkonda”, see suhe ei vaja koguduslikku volitamist või üleandmist.

Paulus kirjeldab seda üsna selgelt esimeses kirjas Timoteosele ja Tiitusele, kui ta laotab nende ette heas mõttes maskuliinse juhtimisplaani nii koduses kui koguduslikus korras, see käib ka kogudusevanema/ülevaataja ning diakoni kohta, siin sooerisustega, mis kattuvad Vana Testamendi pretsedentidega. Mõned kaasaegsed uurijad väidavad, et Pauluse kirjeldus koguduse korrast kehtib vaid Efesose kogudusele ja ei ole seega universaalne. Nad järeldavad, et igast usklikust koosnev üsna teistmoodi „preesterkond” tunnustab koguduse juhiks ordineerimist sõltumata inimese soost. Selline lähenemine segab kaks teineteisest sõltumatut teemat ja seda ei toeta piiblisalmide selge tähendus.

2. seisukoht: Jah, aga vaid neid naisi, keda Vaim on kutsunud ja kellele on antud pastoritööks vaimuandeid. On oluline rõhutada, et kõigi usklike preesterkond ei luba mingil moel ordineerida pastoritöösse iga naist või ükskõik missugust naist, nagu ei lubata samasse ametisse ordineerida ükskõik missugust meest.

Uue Testamendi preesterkonna-õpetus (1Pt 2:9) rakendab Vana Testamendi prohvetikuulutust (2Ms 19:4, 5),milles lepingurahvast kutstakse pakkuma maailmale eestkostet ja tunnistust. Uue Testamendi kogudus, selle kutsumine ja privileeg on laiendatud päästetud kogukonna igale liikmele, olgu ta naine või mees. Rm 12:4–7 vaimsus lubab usklikel teenida maailma armu ja andidega, mis neile on antud.

Ordinatsioon ei ole and, mida saab kellelegi omistada, küll on see koguduse tunnustus ja teadvustamine sellest, mida Vaim on juba teinud selle inimese töös, keda Jumal on ilmselgelt kutsunud.

3. seisukoht: Kõigi usklike preesterkond kutsub kõiki mehi ja naisi kui „Jumala käskjalgu” „lepitustööle” (2Kr 5:17–20). Kuid see ei luba kõiki mehi ja naisi pastoriks ordineerida (1Tm 3:1–13). Kõigi usklike preesterkond ei tühista eriliste juhtide, pastorite ja evangelistide kutsumist ja ordineerimist täisajaga teenimistööle.

Me leiame tõendusmaterjali nii Vanast kui Uuest Testamendist, kus Jumal kutsub oma rahvast „preestrite kuningriigiks” ja „kuninglikuks preesterkonnaks” (2Ms 19:6; 1Pt 2:9). Mõlemal juhul kutsus Jumal esile ja ordineeris teatud inimesed, kes teenisid Tema rahvast juhtide, preestrite, kogudusevanemate, apostlite, pastorite ja evangelistidena (5Ms 21:5; Ef 4:11–16). Kõigi usklike preesterkond ei ole seega kindel piibellik alus naiste (või meeste) pastoriks ordineerimisel.

4. Missugune oli Ellen G. White'i roll adventkoguduses ja kas see mõjutab arutelu naiste ordineerimise teemal?

1. seisukoht: Ellen G. White (pildil esimeses reas vasakult teine) on kõige tuntum seitsmenda päeva adventist. Tal ei olnud ühtegi administratiivset ametit, kuid tema nõuanded mõjutavad paljusid koguduse programme ja pea kõiki koguduse institutsioone organisatsiooni kõigil tasandeil. Oma eluajal rääkis ta sageli kogudusest, pastoritest, administratsioonist ja isegi peakonverentsi ametnikest. Keegi teine pole kirjutanud nii põhjalikult ja mõjutanud kogudust nii sügavalt kui tema. Ellen White'i prohvetlik teenimistöö näitab, et vaatamata sellele, et naised ei ole koguduses ordineeritud, saavad nad Jumala tööd teha väga võimsalt.

2. seisukoht: Ellen White oli Jumala poolt kutsutud prohvetlikku töösse, nii nagu Piibli prohvetid. Ta oli koguduse administratsiooni kaasrajaja ning oma inspireeritud sõnumitega juhtimise teemal, noomitus- ja julgustussõnadega õnnistuseks koguduse kõigil tasanditel.

Kogudus ei praktiseerinud tol ajal naiste ordineerimist, kuid koguduse juhtkond andis talle tööloa (ing ministerial credentials, omistatakse ordineeritud pastoritele, tõlkija kommentaar), tunnustades seega tema teenistuse vilju ning kõrgemat ordinatsiooni ja Jumala kutset. Tunnustades teisi jumalikke kutsumisi, kinnitas Ellen White naiste kutsumist evangeeliumitööle – ka siis, kui naise abikaasat ei olnud kutsutud. Ta ei oponeerinud koguduse viisile naisi pastoriks mitte ordineerida, kuid ta kutsus naisi üles vastama jumalikule kutsele, osalema evangeeliumitöös ja otsima Jumalalt ordinatsiooni. Ta läks veel kaugemale, kaitstes mõlemast soost inimeste ordineerimist erinevatesse ametitesse. See tõstatab küsimuse: kas kogudus soovib tunnustada naiste jumalikku kutsumist ja ordinatsiooni sellega, et ordineerib naisi ka ametlikult?

3. seisukoht: Ellen White'i osa prohveti, jutlustaja, nõuandja ja seitsmenda päeva adventistide koguduse juhina ei ole võimalik üle hinnata. Kuigi ta ei olud üheski koguduses ordineeritud, tegi ta kogu südamest seda, milleks Jumal oli teda kutsunud.

Ellen White eristas Jumala kutset ja „inimese kutset”. Kui Foreign Mission Board kutsus teda Austraaliasse, püüdsid inimesed teda koguduse peakorterist kaugele ära saata ja „Issand ei olnud rahul”. Aga ta läks ning tema tegevus ja mõju seal viisid edasi tööd Austraalias. Austades korda, oli ta alati pragmaatiline ja tema eesmärgiks oli alati misjonitöö. Näiteks ütles ta, et John Tay oleks pidanud ristima Pitcairni saare inimesed, kuigi ta ei olnud ordineeritud. Ta kirjutas, et Jumal ordineerib sellised vahendid nagu haridus, evangeeliumi kuulutamine ja meditsiinimisjon, sest nende kaudu päästetakse hingi ja „Ta korraldas nii, et mehed ja naised peavad olema Tema esindajad”.

Ellen White ei edenda ega toeta naiste ordineerimist pastoritöösse, kuid ta ei kirjuta ka selle vastu ning tal on väga palju öelda naiste olulisuse ja kaasatuse kohta erinevates evangeeliumi kuulutamise väljundites.

5. Mis on teie seisukoha kõige olulisem alus?

1. seisukoht: Kõige olulisem alus on ustavus Jumala Sõnale. Naiste ordineerimise küsimuse taga on küsimus sellest, kuidas me tõlgendame Piiblit.

Adventistidena peame võtma seda, mida Piibel ütleb, sõna-sõnalt, kui just ei ole head põhjust nii mitte teha (näiteks kontekst, sümbolid, metafoorid ja tähendamissõnad). Sotsiaalne surve ei tohiks kunagi mõjutada meie arusaamist Pühakirjast. Piibel õpetab, et mehed ja naised loodi võrdseks, aga neil olid erinevad rollid ja vastutused (1Ms 1:26; 2:18; Ef 5:22–28).

Kui me põhjendame ära selliste selgete seisukohtade otsese tähenduse, nagu „ülevaataja --- peab olema ühenaisemees” (1Tm 3:2) ja „ma ei luba naisel õpetada ega mehe üle valitseda” (1Tm 2:12), leiame end probleemi ees, kuidas jääda ustavaks seitsmepäevasele loomisnädalale või meie seisukohale homoseksuaalsuse suhtes.

2. seisukoht: Kõige olulisem alus naiste ordineerimise lubamiseks on, et see on kooskõlas Piibli õpetusega kogudusest. Kogudus rajati selleks, et kuulutada maailmale Kristuse päästest. Teisisõnu, koguduse elu peaks olema peegeldus patueelsest elust.

Tõsiasi, et Jumal lõi kõik inimesed võrdseks, hõlmab enda alla rohkem kui päästepakkumist kõigile. See tähendab, et teadvustame, et Jumal on andnud igaühele annid Tema kuningriigi endendamiseks ja et need annid ei põhine inimese sool. Need, kellele näiteks õpetamise või administreerimise and on antud – nii naistele kui meestele –, on kutsutud kasutama neid ande Jumala auks. Koguduse kohustus on vastutasuks neid andeid teadvustada ja tunnustada. Naiste ordineerimise lubamine võimaldabki kogudusel seda teha.

3. seisukoht: Me soovime, et koguduse seisukoht oleks piibellikult autentne, peegeldades seega Pühakirja täielikku õpetust, mis on esindatud mõlemas testamendis. Meie seisukoht on, et apostel Paulus tõstab esile ideaali, milles juht on mees, mis on omakorda pattulangemise tagajärg. Samas kinnitame, et Paulus võtab vaimuliku juhi määramisel sugu arvesse vaid ühe kriteeriumina paljude seas.

Soovime lisada, et Vanas Testamendis on selgelt kirjas, et Deboora rakendas vaimuliku juhi rolli ja Paulus räägib naistest kui „kaastöölistest” evangeeliumi kuulutamisel ja inimeste jüngriks kutsumisel.

Meie seisukoht kinnitab Piibli üldist mustrit juhtimise kohta, samas teadvustame, et Jumal lubab Pühakirjas organisatsioonilistes juhendites ja evangeeliumi kuulutamise viisides erandeid, mis on vastuolus moraalikäskudega. Ustavus Pühakirjale tähendab piibellike käskude vaimu ja kirjatähe järgimist (2Kr 3:2–6), olemata rohkem jäik või vähem paindlik, kui on Jumal, keda meile on Pühakirjas ilmutatud.