Nicholas Milleri märkmed 20-minutilise ettekande jaoks aastakoosolekul
Autor: Nicholas Miller, Ph.D., Seitsmenda Päeva Adventistide Teoloogiline Seminar
Adventist Review' toimetaja märkus: Selleks, et toetada paremat arusaamist kolmest seisukohast, mis kerkisid esile ordinatsiooniteoloogia uurimise komisjoni (TOSC) kaheaastase uurimistöö tulemusena, avaldab Adventist Review märkmed, mida kolm adventteoloogi kasutasid, et anda igast seisukohast aastakoosolekul osalenud delegaatidele 20-minutiline ülevaade (14. oktoobril 2014). Loe ka seisukohta nr 1 ja seisukohta nr 2.
Meie kogudus leiab end väga kummastavatest vetest. Oleme alati uskunud, et Pühakirja ustav uurimine, mis on kantud avatusest Pühale Vaimule, viib ühele arusaamisele nii õpetuse kui praktika vallas. Täna aga näeme heade eesmärkidega mehi ja naisi, kes on pühendunud Pühakirja autoriteedile, kes palvetavad Püha Vaimu juhtimise pärast ning kes jõuavad ometi vastupidistele arusaamadele sellest, mida Piibel õpetab ordinatsiooni kohta. Oleme jõudnud ühisele kokkuleppele ainult selles, et me pole ordinatsiooni küsimuses kokkuleppele jõudnud.
Selles ummikus seisame nüüd silmitsi küsimusega, kuidas kogudusena edasi liikuda. Mõõdukate grupp usub, et nendes tingimustes kutsub Piibel meid üles „alistuma üksteisele Kristuse kartuses” (Ef 5:21). Oma loomuselt hõlmab vastastikune alistumine teatud ohvrit mõlemalt poolelt – kõigi hüvanguks ja ühtsuseks. Vaimu juhtimisel aga usume, et ordinatsiooni arutelu erinevate seisukohtade keskseid ideid on võimalik säilitada ilma põhimõtet ohvriks toomata ning samas säilitades Kristuse ihu ühtsust.
Teoloogiline taust
Kolmas grupp ei kätke endas lihtsalt gruppi nr 2, kes on tõmmanud üll pisut konservatiivsema maski, ega gruppi nr 1, kes peidab end progressiivsema pealispinna all. Pakume lahendust, mis erineb tõeliselt kahe teise grupi ettepanekutest. Meie seisukoht kõneleb üldisest ordineeritud pastorite juhimudeli reeglist, mis on meestekeskne, kuid millest võib erineda. See on spetsiifiline ettepanek, mida käsitlen hiljem pikemalt. Esmalt, et mõista kolmanda grupi piibellikku alust, loetleme üles kahe eelneva grupi teoloogilised võtmeseisukohad, mille omaks võtame ning millele ehitame oma eripärase, mõõduka seisukoha.
1. Kolmainsuse olemus. Usume, et Kristus eksisteerib läbi igaviku koos ning on võrdne Isa ja Püha Vaimuga. Seega me ei usu Poja igavesse alluvussuhtesse, mida on ette pannud mõned naiste ordinatsiooni vastased esinejad. (5Ms 6:4; Js 9:6; Mi 5:2; Mt 28:19; Jh 8:58; 17:24; Hb 1:8-12; 2Kr 13:14)
2. Mehe ja naise pattulangemise-eelsed rollid. Usume, et enne pattulangemist eksisteerisid mehe ja naise jaoks tähenduslikud rollid, mis polnud küll hierarhilised, kuid hõlmasid eristuvaid, samas teineteist vastastikku täiendavaid, teenija-juhi rolle. Me ei usu mõtet, et mees oli enne pattulangemist juht selles tähenduses, et see oleks tähendanud „autoriteeti Eeva üle“. (1Ms 2:15-25; 3:9, 16-20; 1Kr 11:8; 15:22)
3. Pattulangemisjärgne perekonna juhtimine. Pärast pattulangemist andis Jumal perekonnas mehele juhirolli, mis on armastav, ennastohverdav ning teenimisele suunatud ja annab mehele ülevaataja kohustused oma pere üle; see on jätkuva väärtusega. (1Ms 3:16; 18:12, 19; 1Pt 3:1, 6; Ef 5:22-24)
4. Mehe juhiroll koguduses. Usume, et eksisteerib piibellik mudel, mille kohaselt mehed juhivad kogudust, ning see kehtib üle aegade ja kultuuride. Näeme Paulust seda eelistamas, kui tuletab meelde loomisloo järjekorda ning pattulangemist, kui arutab vanema ameti üle; ilmselgelt meeste vaimulikus juhirollis Vana Testamendi institutsioonides; Kristuse tegudes, kui ta valis 12 meessoost jüngrit; ning Uue Testamendi näidetes apostlitest ja vanematest. (1Tm 2:12-13; 4Ms 3:10, 38; Mt 27:55; Ap 1:21-23; Tt 1:6-7)
5. Kristus on koguduse pea. Me ei leia aga mingit alust väita, et meeste käes on koguduse üldine juhtimine, mis annab neile õiguse kehtestada abikaasalikku või paternaalset autoriteeti naiste või kelle tahes suhtes. Vaid Kristus on koguduse pea. Tema avaldus, et me ei tohiks „hüüd[a] kedagi maa peal oma isaks“ (Mt 23:9) pidi ennetama inimliku, paternaalse juhtimise teket koguduses.
6. Annid versus ametid. Näeme olulist erinevust vaimuandide ja ametite vahel: vaimuande antakse ülimuslikult Püha Vaimu poolt ning Piibli põhjal ei ole soolised erinevused siin olulised; koguduse ametid valitakse koguduse liikmeskonna poolt piibellike nõuete alusel ning nende puhul mainitakse sugu, nt kogudusevanema ameti puhul. (1Kr 12:4-11; 1Tm 2:12; 3:1-2; Tt 1:6-8)
7. Meeste vaimulik juhiroll koguduses. Usume, et Pauluse avaldused, mille kohaselt eelistatakse mehi vanema rolli (mis on võrdne meie ordineeritud pastoriga), on funktsionaalne koguduse tööd puudutav norm, mille eesmärgiks on edendada koguduse korda, distsipliini ja missiooni. (1Tm 2:12-14; 3:1-7; 1Kr 11:2-5; Tt 2:2-8)
8. Meessugu - üks nõue paljude seast. Ometi leiame, et vanema ameti sooline nõue on üks omadus paljudest ning ei kehti absoluudina teiste üle. Me ei arva, et peaksime koguduse korra sellesisulise punkti tõstma ülemaks teiste olulisemate doktriini puudutavate teemade suhtes nagu missioon ja Kristuse ihu ühtsus. (Ap 15:19; Ap 16:3)
9. Trajektoorargumentide roll. Usume, et seisukohad, mis põhinevad trajektoorargumentidel, võivad olla piibelliku tõepõhjaga, näiteks orjapidamise puhul. Ometi, erinevalt orjapidamisest, on meeste koguduse teenimise juhirolli aluseks Pauluse inspireeritud arusaam ja õpetus loomisest, inimloomusest, pattulangemisest ja lihakssaamisest. (1Ms 1:27; Gl 3:28; Tt 2:9-10; 1Tm 2:12-14; 1Kr 11:3-5)
10. Hermeneutilised küsimused. Usume, et hermeneutilised meetodid, mida mõned naiste ordinatsiooni toetajad kasutavad Uue Testamendi sooteemaliste tekstide eksegeesiks, tekitaksid probleeme seksuaalseid standardeid puudutavate tekstide käsitlemisel. Kui väidame, et 1Tm 2 ja 1Kr 11 keelud on kultuurilised – vaatamata viidetele loomisele, pattulangemisele ja kolmainsusele –, kuidas võime jätkuvalt kinnitada, et Rm 1 õpetused Jumalast, seksuaalsusest ja loodusest on universaalsed? See avab ukse argumentidele, et iga vastuväide samasoolistele paaridele põhineb samuti vaid kultuuril. Me ei usu seda ning meie lähenemine kaitseb selle ohu eest. (1Tm 2:12-13; Rm 1:18-27)
Ettepanek edasiseks
1. Naiste võimaluste laiendamine koguduse töös osalemiseks. Ordinatsiooniteoloogia uurimiskomisjon on jõudnud konsensusele, et adventistidest naistele toe ja väe andmine osalemiseks koguduses laias valikus eri rollides – ordinatsioonist olenemata – on kõikjal eluoluline. Algatused, mis nii kinnitaksid naisi nende töös koguduse heaks kui ka toetaksid neid hariduse ja vahenditega, saaksid asjad tasapisi õigesse rööpasse suunata pärast meie suutmatust viimase sajandi jooksul seda teha, kuna alistusime kultuurilisele patriarhaadile ning eirasime prohvetlikke nõuandeid.
2. Vanema ametikoht, sookriteerium ning erinevus jumaliku käsu/ideaali vahel. Kuigi kahetseme oma patriarhaalsust, ei tohiks me samas libiseda üle teise serva – lääne kultuurilise feminismi kraavi. Selle asemel peaksime tõdema, et Piibel kutsub mehi erilistele juhiülesannetele, et see näitab, et meeste juhiroll ordineeritud pastoriametis on piibellik tava. Kuid me peaksime samuti teadvustama, et see ei kuulu jumalike moraaliabsoluutide kategooriasse, kus on näiteks kümme käsku, päästeküsimus või koguduse põhitõed.
Pigem on tegu koguduse organisatsiooninormiga ning selle peamiseks eesmärgiks on edendada koguduse missiooni ja tööd. Piibellikule pretsedendile toetudes usume, et seda juhtimisideaali võib kohendada, et koguduse missiooni ja ühtsust toetada. Arusaam sookriteeriumi suhtelisest olulisusest põhineb erinevusel (1) Jumala absoluutsete moraalikäskude ja igaveste tõdede ning (2) Tema rahva korraldamise ideaalide vahel.
Esimeste hulka kuuluvad kümme käsku, kristluse alusdoktriinid ning järjepidevalt rõhutatud Pühakirja piirangud isiklikule moraalsele käitumisele. Teine kategooria tegeleb meie meelest rituaalsete, tseremoniaalsete, organisatsiooniliste või legaalsete tavade ja juhistega, mille eesmärk on tuua usklike kogukonda korda, kaitsta Jumala rahva identiteeti ning edendada koguduse missiooni. Kolmanda seisukohavõtu jaoks oluline arusaam on, et ustavus Pühakirjale tähendab selle rakendamist meelsuses ja viisil, millele Piibel ise meid kutsub. Mõne piibliõpetuse rakendamine absoluutsemal ja jäigemal moel, kui Piibel seda ise teeb, võib selle õpetuse hoopis ebapiibellikuks muuta.
Piiblis esineb terve rida puhke, kus Jumal lubas oma algsete juhirolli ja/või sugu puudutavate plaanide muutmist iisraeli rahva elukorralduses. Ükski neist episoodidest ei ole täpne analoogia olukorraga, millest end hetkel leiame. Pigem väljendavad need põhimõtteid, mis kombineeritult näitavad Jumala tahtlikkust kohandada evangeeliumitöös oma rahva kaudu teatud organisatsioonilisi ja liturgilisi tavasid.
3. Iisraeli kuningas. Pühakiri väljendab selgelt, et Jumala ideaalplaan iisraeli rahva jaoks ei hõlmanud kuningat (1Sm 8:10-20). Ta tahtis, et rahvast juhiksid prohvetid, kohtumõistjad, preestrid ja vanemad. Ometi, kui iisrael kuningat soovis, täitis Jumal selle soovi, vaatamata sellele, et valikut mõjutasid ümbritsevad ühiskonnad ja kultuur. „Aga Issand ütles Saamuelile: „Kuule nende häält ja pane neile kuningas!”” (1Sm 8:22)
Sel hetkel muutus kuningas mitte ainult Jumalale vastuvõetavaks, vaid sai ka Jumala võituks – sõna otseses mõttes –, kui Saamuel Sauli pähe õli valas (1Sm 10:1). Alates sellest said kuningad sageli prohvetite või ülempreestrite võidmise – märgina jumalikust ametissemääramisest (1Sm 16:13; 1Kn 1:39, 45; 2Kn 9:1-6, 2Aj 23:11).
Et kuningavõim Iisraeli kurnas ning et teatud kuningad pattu langesid, ei muutunud Jumala heakskiit selle institutsiooni suhtes. Lugu kuningast näitab, et Jumal on valmis oma organisatoorset ideaali muutma, et tulla vastu kultuurilistele olukordadele ning oma rahva soovidele. Kuna Jumal ei tahtnud oma rahvast seetõttu hüljata, et need Tema organisatoorse ideaali hülgasid, peaks see panema meid tõsiselt mõtlema selle üle, kuidas üksteisesse suhtume, kui sedalaadi ideaalide mõistmises esineb erisusi.
4. Selofhadi tütred. Vanas iisraelis pidid jumaliku seaduse järgi pärima vara pojad (5Ms 21:15-17). Kuid Selofhadi neljal tütrel polnud vendi ning kui nende isa suri, pidi tema nimi ja vara rahva vahel laiali jaotatama. Tütred esitasid Moosesele palve, et neil lubataks vendade puudumise tõttu endil vara pärida. Mooses tõi juhtumi Issanda ette, kes kostis: “Selofhadi tütred räägivad õigesti. Anna neile tõesti […] üle nende isa pärisosa!” (4Ms 27:7)
Taas näeme, kuidas Issand ilmselgelt erandi heaks kiidab, kuid teeb seda inimese palve peale. Enne tütarde palvet ei leidunud seaduses midagi, mis oleks vihjanud, et variatsioonid seaduses oleksid lubatud. Kuid Jumal kohendas oma seadust, oma tsiviilseadustikku, mitte vaid oluliste kogukonnajuhtide palvel, vaid noorte vallaliste tüdrukute palvel patriarhaalses kultuuriruumis. See lugu viitab sellele, et usklike kogukonnal on Jumala plaanis oluline roll kohenduste tegemisel, kuidas oma rahva elu korraldada.
5. Deboora ja Baarak. Deboora „juhtis“ või „mõistis kohut“ iisraeli üle ning pidas kohut palmipuu all, kus otsustas israeliitide vaidluste üle (Km 4:4-5). Loost leiame viiteid sellele, et naissoost kohtumõistja oli haruldane ja ebatavaline nähtus. Deboora on Piiblis ainus naissoost kohtumõistja iisraeli rahva üle. Selle erakorralisust toetab Ellen White’i kommentaar, et „tavapäraste juhtide puudumisel pöördus rahvas nõu ja õiglust otsides tema [Deboora] poole“ (YRP 260).
Veelgi enam, kui jõudis kätte aeg võtta ette rünnak Sisera ja tema sõjaväe vastu, kutsus Deboora, selle asemel et enamiku teiste kohtumõistjate kombel ise vägesid juhtida, Baaraki seda tegema. Baarak nõustus väejuhi kohustused enda peale võtma vaid siis, kui Deboora temaga lahingusse kaasa tuli ja tuge pakkus. Sellega oli naine nõus, kuid noomis Baarakit selle pärast, et too ei suutnud täita oma meherolli, ning ütles, et au võidu eest läheb naisele (Km 4:9).
Deboora roll kohtumõistjana ja sõtta kaasa sõitjana oli ebatavaline, tingitud olukorrast, milles oli oma roll sellel, et mehed ei suutnud oodatud rolle enda peale võtta. Seega näitab Deboora lugu nii üldist piibellikku ideaali meeste vaimulikust institutsionaalsest juhirollist kui ka erandeid selles reeglis. Olukord, milles terve rahvas ohus oli, lahendati Jumala rahva organisatsioonilisi ja missiooni puutuvaid vajadusi arvesse võttes ning otsus, mis erines jumalikust ideaalist, sai siis jumaliku õnnistuse.
6. Kuningas Taavet ja piirangud moabiitidele. Puhtuse ja korra seadusi, mille Jumal iisraeli rahvale andis, võis kohendada suisa nii, et keelatud muulane sai loa täita terve maa üht võimsamat juhirolli – nagu näha Taaveti ja Saalomoni valitsusajast ning Jeesuse sugupuust. Kuna moabiidid olid meelitanud iisraeli rahva ebajumalaid kummardama, oli Jumal andnud korralduse, et ükski “…moab ei tohi tulla Issanda kogudusse, isegi mitte kümnendas põlves ei tohi nad tulla Issanda kogudusse, mitte iialgi” (5Ms 23:4). See puudutas Taavetit, kuna tema vanavanaisa oli Boas, kes abiellus moabiidist Rutiga (Rt 4:16-20) – eirates Moosese ajal antud keeldu, mida Joosua oli kinnitanud. (5Ms 7:3; Jos 23:12).
Kui leviitlikku seadust rangelt rakendada, oli Boase abielu Rutiga ebaseaduslik. Rutil ja ta järglastel oleks tulnud keelata igasuguste ametlike rollide täitmine iisraeli rahva hulgas, kuni kümnenda põlve möödumiseni. See oleks jätnud Taaveti kuningatroonilt kõrvale. Ruti raamatut võib näha kui laiendatud kaitselauset ja seaduslikku argumenti selle poolt, et Rutt oli tegelikult juut, mitte enam moabiit. Tema kuulus monoloog juhirolli teemal – “[K]uhu sina lähed, sinna lähen ka mina, ja kuhu sina jääd, sinna jään minagi! Sinu rahvas on minu rahvas ja sinu Jumal on minu Jumal” (Rt 1:16) – saab nii hoopis uue tähenduse, kui mõistame selle laiemat konteksti.
Kui mõistame juudi identiteedi tõeliselt vaimulikku olemust, siis on kõik need argumendid põhjendatud. Ilmselgelt olid need põhjendatud ka oma ajaloolises kontekstis, sest enamik Iisraelist ja Juudast aktsepteeris Taavetit kuningana. Ühtegi neist „eranditest“ aga ei näe me seaduses eneses! Need erandid sündisid loo enese tingimustes, kui iisraeli rahva seaduslikud ja vaimulikud tõlgendajad ja juhid maadlesid Jumala seaduste tähenduse ning nende taga seisva vaimsusega konkreetses ja kindlas kontekstis.
7. Taavet, vaateleivad ja Kristus. Taaveti tegu vaateleibade söömisel on üks kuulsamatest näidetest, kus jumalik ideaal annab teed seaduste taga leiduvale laiemale meelsusele (1Sm 21:1-8). Sauli eest kiiruga põgenedes oli Taavet lahkunud ilma piisavate varude ja relvastuseta. Kui ta Noobi jõudis, palus ta preester Ahimelekilt leiba, mida süüa. Ahimelek vastas, et ainsaks käepäraseks toiduks olid vaateleivad, mis seaduse järgi olid preestritele reserveeritud (3Ms 24:5-9). Taaveti hädaolukorra tingimustes oli Ahimelek aga valmis lubama Taavetil ja ta meestel seda leiba süüa, lubades nii rituaalseadustikul anda teed inimese vajadusele olla terve ja söönud.
Rabaval kombel mõistis ka Kristus seda lugu nii. Kristus õigustab nii Taaveti tegu kui oma jüngrite tegu, kui variserid kritiseerivad jüngreid hingamispäeva ebasobivas pidamises, sest nad kakkusid viljapäid, et süüa. Taavetil oli õigus, väidab Kristus, vaateleibu süüa ning nii selget jumalikku reeglit rikkuda, et säilitada elu ja tervist. Kristus ise kinnitab inimese oskust kohendada ja muuta jumalikke reegleid koguduse korra jaoks, kui selle läbi igatsetakse täita kõrgemaid põhimõtteid nagu kogukonna ning selle liikmete elu, tervise või heaolu hoidmine.
8. Jeruusalemma nõupidamine: eriarusaamad jumalikest ideaalidest. Ümberlõikamine oli eluliselt oluline tegu iga iisraeli mehe jaoks. See oli märk Jumala igavesest lepingust Aabrahamiga, mis kuulus pidamisele “põlvest põlve”; tegelikult nähti neid, kes ei olnud ümber lõigatud, kui inimesi, kes olid “tühistanud […] lepingu” (1Ms 17:9-14). Ümberlõikamist peeti iisraeli rahva kui Jumala lepingurahva identiteedi jaoks hädatarvilikuks.
Me ei usu, et ümberlõikamine ja ordinatsioon on igas mõttes sama tüüpi küsimused. Ümberlõikamine oli etniline märk, millele pandi alus Aabrahami ajal ning mis kaotas oma keskse tähenduse, kui iisraeli piirid määratleti ümber vaimuliku iisraeli põhjal. Juhiroll ja soorollid aga said alguse Eedenist. Ometi usume, et Jeruusalemma nõupidamine toob välja kolm äärmiselt olulist põhimõtet, mida tuleks arvesse võtta ajalgi, kui kogudus rakendab või kohandab organisatsioonilisi juhtnööre, millel on kogudusele laiaulatuslik mõju – nagu näiteks ordinatsiooni nõuded. Need põhimõtted on:
Esiteks. Koguduse korda ja organisatsiooni puudutava küsimuse üle, mis koguduse ühtsust murendab, tuleks otsustada koguduse esinduskogus. Teiseks. Otsus, mis küll kollektiivselt vastu võetakse, ei pea nõudma kõigilt ühesugust tegutsemist, kuna Jeruusalemma nõukogu lubas juutidel ja mittejuutidel ümberlõikamise rituaali erinevalt käsitleda. Kolmandaks. Otsus peaks piibelliku põhimõtte raames toetama nii koguduse ühtsust kui missiooni. Nad ei olnud alati ühtsed koguduse tavade detailides. Kristuses aga suutsid nad nende erinevustega elada ning nii peaksime ka meie.
9. Ideaal ja variatsioonid Ellen White’i kirjutistes. Ellen White näitas üles selget teadlikkust organisatsiooniliste ideaalide muutlikust loomusest. Ta toetas koguduse korda ja vajadust pastoriordinatsiooni järele, kuid rõhutas kindlalt, et sellised organisatsioonilised reeglid ei tohiks takistada koguduse missiooni. 1896. aastal kirjutas ta ordineerimata töölisest ja veast, mille see mees tegi, kui keeldus ristimast, kuigi ühtegi ordineeritud pastorit polnud käepärast:
„See on suur viga, kui inimesed lähevad välja teadmises, et nad on Jumala lapsed – nagu vend Tay, kes läks Pitcairni misjonäritööd tegema, kuid […] ei tundud, et võiks ristida, kuna tal puudus ordinatsioon. See ei kuulu ühegi Jumala korralduse alla; see on inimese seatud. […] Kui läheduses on pastor, siis – olgu pealegi – nad peaksid leidma ordineeritud pastori, kes ristimise läbi viiks, kuid kui Issand töötab ühe inimesega, et päästa mõni hing siin ja seal ning nad ei tea, millal jõuab kätte võimalus, et need hinnalised hinged saaksid ristitud, siis […] tuleks tal ometi need hinged ära ristida.“ (MS 75, 12. nov, 1896, lk 1-2)
Selles ühes lõigus näeme nii ideaali tunnustamist („nad peaksid leidma ordineeritud pastori, kes ristimise läbi viiks“) kui variatsiooni („tuleks tal ometi need hinged ära ristida“). Ellen White’i selgelt ülim mure oli koguduse missiooni pärast. Organisatsioonilistel juhtnööridel on oma koht, kuid need peaksid järele andma, kui hakkavad missiooni takistama.
Ellen White rakendas organisatsioonilise mitmekesisuse põhimõtet naiste juhirolli küsimuses oma aja meditsiinivaldkonnas: „Ammustel aegadel töötas Issand imeliselt läbi pühitsetud naiste, kes tegid koostööd meestega, kelle Ta oli valinud oma esindajateks. Ta kasutas naisi suurte ja otsustavate võitude saavutamiseks. Hädaolukordades tõi Ta rohkem kui korra naised eesrindele ja töötas nende kaudu paljude elude päästmiseks. […] Kui uurime naiste tööd Jumala eesmärgi nimel Vana Testamendi aegadel, leiame sealt õppetunni, mis võimaldab seista silmitsi tänaste hädaolukordadega me töös.“ (Ellen White, 7. mai, 1911 kiri Loma Lindale, Californias)
Rakendus ja kokkuvõte
Nagu ülaltoodud näiteist näha, kohendab Jumal oma armastuses ja armus jumalikku ideaali läbi Pühakirja ja pääste ajaloo. Kordame veel, et see arutluskäik ei kehti universaalsetele moraalikäskudele ega tõdedele. Ükski neist väljatoodud näidetest ei toonud kaasa variatsioone ega kõrvalekaldeid Jumala moraaliseadustikus – ei kümnes käsus ega keeldudes seksuaalse moraalituse, näiteks abielurikkumise või homoseksuaalsuse, vastu.
Kuid Jumala organisatsioonilised ideaalid on mõnevõrra teistlaadi. Neid ei tohiks kergelt ega ülemuslikult kõrvale heita, kuid Piibel teeb selgeks, et neid võib Püha Vaimu juhatusel kohendada Jumala koguduse missiooni täitmiseks. Seda tüüpi standardid luuakse selleks, et edendada Jumala jaoks esmase tähtsusega eesmärke – koguduse ühtsust ning Tema rahva keskendumist nende jumalikult määratud rollile olla tööriistad Jumala missioonis otsida ja päästa kadunuid. (Mt 18:10-12; 28:18-20; Lk 19:10)
Mõned võivad neid organisatsioonilisi ideaale teisteste erinevalt tõlgendada ja rakendada, kuid piibelliku vastastikuse kristliku vabaduse põhimõtte valgel peaksime olema üksteise suhtes tolerantsed ja kannatlikud (Gl 2:3-5). Irwin Evans, Ministry Magazine ajakirja toimetaja, kirjutas 1931. aastal juhtkirja kristliku tolerantsi olulisusest koguduses. Usun, et see kõnetab sügavalt meie tänast olukorda:
„Vastuolud, mis on kristlased erinevatesse usulahkudesse jaotanud, on harva seisnenud usu aluselementidel, mis oleks päästeks hädatarvilikud, vaid pigem pääste seisukohast ebaolulistel punktidel. Tõega ei saa minna kompromissile, kuid kõrvalised asjad, mis ei puuduta otseselt meie päästet, ei tohiks vendade vahel võõrastust tekitada. Siin on laialt ruumi tolerantsile. Me ei leia alati tolerantsi sealt, kust seda loomuldasa otsime. […] Kõigil usuliste ärkamiste juhtidel ja sügavama vaimuliku elu edendajatel rahva hulgas peaks olema see asendamatult kristlik voorus. Ometi tundub neil nii sageli tolerantsest meelest puudust olevat. Lisaks sellele, et nad eeldavad, et neil on kõigist Pühakirja õpetustest õige tõlgendus, tunnevad nad ka sundi mõista hukka kõik need, kes ei võta nende õpetusi vastu kui erilist valgust Jumalalt. […] Tolerants peab kindlasti olema üks viimase koguduse omadustest. Ilma selleta tuleb kindlasti lõhe osadusse.“ (Irwin H. Evans, “Tolerance,” Ministry Magazine, oktoober 1931, 5, 31).
Üritades seda jumalikku tolerantsi rakendada, on meie praktiline ettepanek järgmine:
Et see töökoosolek kinnitaks, et meestel on eriline vastutus täita ordineeritud pastori kohustusi, kuid kohtades, kus see edendab koguduse missiooni ja ühtsust, võivad divisjonid lubada unioonidel autoriseerida naispastorite ordineerimist; samas ühtegi liitu, misjonit ega kohalikku kogudust ei tohiks kohustada selleks, et nende koguduses või territooriumil teenib naispastor.
Sel ettepanekul on kolm funktsiooni:
1. See jätkab üldist meessoost ordineeritud pastorite juhtimispraktikat, mis võimaldab erandeid. See kaitseb divisjone ja unioone, mis eelistavad traditsioonilisemat lähenemist, ega loo kultuurilise või sotsiaalse ala- või üleväärsustunnet nende divisjonide osas, mis otsustavad naisi ordineerida või mitte. Sellist ennetavat punkti ei esine seisukohavõtus nr 2 ning seega on meie seisukoht unikaalne.
2. See pakub piibelliku aluse variatsioonide lubamisele paikades, kus divisjonid, unioonid ja liidud otsustavad naisi ordineerida. Seega võivad territooriumid, mis on selles vajaduses veendunud ja kindlad, seda erandit rakendada. See eristab meid seisukohavõtust nr 1.
3. See kaitseb nende territooriumide ja koguduste õigusi säilitada traditsioonilist lähenemist ordinatsioonile. See kaitseb nende usuvabadust, kes soovivad erandist erineda. Sellise vabaduse saavutamine oleks keeruline, kui mitte võimatu, kahe teise seisukohavõtu puhul.
Palvetame selle nõukogu tarkuse eest, kui see otsib turvalist teed läbi nende keerukate vete, teadmises, et meil on kõiketeadev ja kõikiarmastav Kapten, kes kaitseb oma armsa laeva ühtsust ja ustavust neil viimastel päevadel.
In English