Carl P. Cosaerti märkmed 20-minutilise ettekande jaoks aastakoosolekul.
Autor: Carl P. Cosaert, Ph.D., Walla Walla Ülikool
Adventist Review' toimetaja märkus: Selleks, et toetada paremat arusaamist kolmest seisukohast, mis kerkisid esile ordinatsiooniteoloogia uurimise komisjoni (TOSC) kaheaastase uurimistöö tulemusena, avaldab Adventist Review märkmed, mida kolm adventteoloogi kasutasid, et anda igast seisukohast aastakoosolekul osalenud delegaatidele 20-minutiline ülevaade (14. oktoobril 2014). Loe ka seisukohta nr 1 ja seisukohta nr 3 (varsti advent.ee lehel).
Tere hommikust. Mul on suur eesõigus kõneleda teemast, mis on meie kogudusele väga oluline – naiste ordineerimisest evangeeliumitöös. Kuidas me selles vallas edasi liigume, ei ole mitte üksnes äärmiselt oluline täna meie koguduse ühtsust silmas pidades – ma usun, et see on täpselt sama oluline kolmeinglikuulutuse leviku jaoks tulevikus.
Kui aus olla, on üpris irooniline, et ma kõnelen naiste ordineerimise poolt – ma pole sugugi alati selle seisukoha eest seisnud.
Pastoritöö alguses tekitas naiste ordineerimise teema minus ebamugavust. Kõhklesin peamiselt kahel põhjusel.
Esiteks olin murelik, kuna seostasin tõuget naiste ordineerimise poole nende koguduseliikmetega, kes näisid mulle koguduses pigem liberaalset maailmavaadet edendavat ning tundusid vähem hoolivat Pühakirja autoriteedist – häiriv muster, mis näis teistes denominatsioonides juba tegutsevat. Seetõttu pelgasin, et naiste ordineerimine oli pigem järeleandmine muutuvatele kultuurinormidele kui Pühakirja muutumatutele normidele.
Teiseks valmistas mulle muret see, et naiste ordineerimine tundus vastu käivat Pühakirja otsesele ja lihtsale lugemisele. Kokkuvõttes ei leia me sealt naispreestreid ega naisapostleid ning Paulus ütles 1. kirjas Timoteosele, et naine ei tohiks õpetada ega omada autoriteeti mehe üle. Tundus, et Paulus toetus oma juhtnöörides suisa loomise korrale.
Ometi on viimaste aastate jooksul minu vaated muutunud. Põhjus, miks olen oma arvamust muutnud, ei seisne selles, et olen Pühakirja autoriteedist taganenud, vaid selles, et usun, et olen Pühakirja veelgi põhjalikumalt lugenud.
Samas, kui olen endiselt mures kasvava kultuuriliste trendide mõju pärast koguduse vaimulikule elule, ei usu ma, et naiste ordineerimine evangeeliumitöösse oleks kultuurisurvele järeleandmine.
Sarnaselt kolleegidega, kelle seisukohta täna hommikul esindan, usun, et naiste ordineerimine on õige otsus, mida peaksime kogudusena tegema; seda kolmel põhjusel: 1) see on kooskõlas sellega, mida Pühakiri Uues Testamendis koguduse loomuse kohta õpetab, 2) see kinnitab Jumala päris alguses seatud ühiskonnakorraldust – mehe ja naise loomisel ning 3) see on kooskõlas sellega, mida Püha Vaim on juba koguduses teinud läbi Ellen White’i töö, naispastorite töö ja töö, mida on teinud naised, kes on 1975. aastast üle maailma teeninud kohalike koguduse vanematena.
1. Mida õpetab Piibel Uue Testamendi koguduse kohta?
Kui uurime kogudust Uues Ttestamendis, näeme, kuidas Jumala plaan maailma lunastamiseks laienes ja korraldati ümber. Arusaamine, et Jeesus oli tõepoolest tõotatud Messias, mitte ainult juutide, vaid ka mittejuutide jaoks, muutis radikaalselt ja igaveseks seda, kuidas varakristlased suhestusid üksteise ja maailmaga. Tasapisi andsid suguharul, etnilisel taustal ja soolistel määratlustel põhinevad piirangud leviitide seadustest teed täielikumale arusaamisele evangeeliumist, mis tunnustas Jumala kuningriigis tõelist võrdsust – sest Tema kuningriigis pole ei juuti ega kreeklast, ei orja ega vaba, ei meest ega naist, sest kõik on üks Kristuses Jeesuses (Gl 3:28). Seega, samas kui vaid Leevi meessoost järglased toimisid Vanas Testamendis Jumala templi preestritena, võttis varakristlik kogudus vastu arusaama kõigi usklike preesterkonnast – mitte ainult igast suguharust juudi meeste preesterkonnast, isegi mitte ainult lisandunud meessoost mittejuutide preesterkonnast, vaid ka naissoost usklike preesterkonnast. Just nagu Jeesuse ülempreesterlik teenistus oli palju suurem kui ükskõik millise juudi preestri teenistus, nähti ka meeste ja naiste vaimulikku teenistust suuremana kui vaid Leevi poegade teenistust.
2. Nüüd küsid ehk, kas see tähendab, et mehed ja naised on kõiges täpselt samad.
Kindlasti mitte! Võrdsus Kristuses ja kõigi usklike preesterkonnas ei tähenda, et iga mees ja naine täidab täpselt samu rolle või funktsioone.
Kuula, mida Issanda sõna ütleb:
„Armuandides on küll erinevusi, ... ja teenimisviisides on erinevusi, ... ja väeavaldustes on erinevusi, aga Jumal on seesama, kes teeb kõike kõikides.“ (1Kr 12:4-6)
“... nõnda oleme meie, kuigi meid on palju, üks ihu Kristuses, ning üksikult üksteise liikmed. Meile on antud armu järgi erinevaid ande, kasutagem neid: olgu prohvetliku kuulutamise and, kasutagem seda usu mõõtu mööda; olgu teenimine, kasutagem seda teenimisametis; olgu keegi õpetaja, kasutagu ta seda õpetajaametis; olgu keegi hingehoidja, kasutagu ta seda hingehoidjaametis; olgu kellelgi andmise and, kasutagu ta seda helduses; kes juhib, olgu innukas ...„ (Rm 12:5-8)
“Aga kõike seda teeb üks ja sama Vaim, jagades igaühele eriosa, nõnda nagu tema tahab.” (1Kr 12:11)
Pühakiri on selge. Vaimuannid ja nendega seotud ametid ei põhine sool. Need põhinevad üleni Püha Vaimu vabal valikul ning neid jagatakse vabalt nii meestele kui naistele.
3. Võid nüüd pärida: „Kui Vaimu annid ei põhine sool, siis miks ütleb Paulus 1. kirjas Timoteosele, et naine ei tohiks õpetada ega mehe üle autoriteeti omada?“
Paulus keelab tõesti 1. kirjas Timoteosele naistel õpetada, kuid selle põhjuseks pole nende sugu. Tema keelu põhjuseks on, et usklikud naised Efesoses olid end sidunud valeõpetuse levitajatega, kes lammutasid Jumala tööd.
Kui loeme lihtsalt ja otsekoheselt tervet lõiku, mitte ainult konkreetset salmi, näeme seda selgelt. Kuula, mida Paulus päris kirja alguses ütleb.
„Makedooniasse minnes manitsesin ma sind jääma Efesosse keelama mõningaid, et nad ei õpetaks võõriti ega hooliks müütidest ja lõpututest sugupuudest, mis soodustavad pigem vaidlusi kui Jumala majapidamist, mis on usus.” (1Tm 1:3-4)
Timoteos pidi Efesosse jääma ühel eesmärgil – ta pidi kaitsma kogudust teatud isikute eest, kes õpetasid teistsugust evangeeliumi. Lisaks teatud valeõpetajate ja nende „labaste tühijuttude“ hukkamõistmisele 4. ja 6. peatükis seostab Paulus 5. peatükis nende naiste tavasid väära evangeeliumi levikuga koguduses, kui kirjeldab, et mõned neist „on juba saatana jälgedesse pööranud“, ning noomib teisi, kuna need käivad mööda maju „ning räägivad seda, mida ei sobi“ (1Tm 5:15, 13).
Seega, kui Paulus väidab, et naised Efesoses ei tohiks õpetada, teeb ta seda osana oma üldisest eesmärgist vaigistada selles koguduses isikud, kes ei õpetanud tõde. Naised, keda ta keelab, kuuluvad sellesse gruppi. Nad pidid enne õppima, mis tõeline evangeelium on, kui said kvalifitseeruda õpetajateks. Pauluse keeld oli seega ajutine ja lokaalne reaktsioon konkreetsele olukorrale Efesoses.
Väide, et Pauluse nõuanne keelab kõigil naistel kõigil aegadel igaveseks koguduses õpetaja ja juhi ametis teenida, eirab selget ja lihtsat tõlgendust kõigi teiste Uue Testamendi lõikude puhul, kus Paulus kinnitab naiste rolli koguduse juhtimisel – naiste nagu Euodia ja Süntühhe, kelle kohta Paulus ütleb, et nad võitlesid kolleegidena külg külje kõrval evangeeliumi kuulutamise töös (Fl 4:2-3), või naiste nagu Foibe, keda Paulus mainib kirja roomlastele 16. peatükis kui Kenkrea koguduse diakonit.
See ei tähenda, et Pauluse nõuanne 1. Timoteose kirjas meile täna ei kehtiks. Kehtib küll. Pühakirjal on alati kogudusele universaalne ja ajatu rakendus. Seda tuleb aga rakendada koguduses samasuguses olukorras, teisisõnu, olukorras, mil valeõpetajad – olgu naised või mehed – tuleb panna vaikima, kuna nad õõnestavad evangeeliumi kuulutamist.
4. Nüüd võid ehk küsida: „Miks toetab Paulus siis oma õpetamiskeeldu Efesose naistele sellega, et viitab Aadama loomisele enne Eevat, ning osutab sellele, et naine oli see, keda peteti ja kes seadusest üle astus?“
Pauluse viide Eevale oli mõeldud toimima ereda hoiatusena Efesose naistele – hoiatama neid valeõpetajate kuulamise ohu eest ning nende mõju eest. Lugu Eeva osalusest pattulangemises näitlikustas kõige jõulisemal viisil, kui väga ohtlik valeõpetuste kuulamine oli. Paulus viitab Eeva petmisele ka siis, kui hoiatab valeõpetajate eest 2. kirjas korintlastele 11:3-4.
5. Aga miks Paulus siis loomise järjekorrale viitab?
Paulus rõhutab loomise järjekorda sel põhjusel, et katsub korrigeerida viisi, kuidas Efesose naised üritasid oma õpetamisautoriteeti rakendada. Kui Piibel ütleb, et naine ei tohiks õpetada või oma autoriteeti rakendada, ei kasutata sõnade „üle valitsema“ kohal originaalis sõna, mis harilikult „autoriteeti“ tähendaks. Seal kasutatakse sõna, mis tähendab „kontrollima“, „valitsema“ või „domineerida üritama“. See näitab, et Efesose naised rakendasid oma autoriteeti ülemvõimuna, mis avaldas negatiivset mõju koguduse meestele ning eriliselt naiste endi abikaasadele. Paulus viitab loomisloole selleks, et tuletada meelde, et naisi ei loodud mehe üle domineerima, vaid samamoodi nagu Eeva loodi Aadama võrdseks partneriks, peaksid Efesose naised kohtlema mehi austusega, mida võrdselt partnerilt oleks oodata.
Need, kes seisavad naiste ordineerimisele vastu, tõlgendavad seda lõiku just vastupidi – väidavad, et see tähendab, et meestel on koguduses autoriteet valitseda naiste üle. Kuid seda sorti tõlgendus läheb vastuollu lihtsa ja selge tõlgendusega sellest, kuidas Jumal loomisel meeste ja naiste vahelise suhte paika pani.
Piibel õpetab 1. Moosese raamatus, et Jumal lõi mehed ja naised võrdseks ning et kumbagi neist ei pandud teise autoriteedi alla.
Loomisloos öeldakse meile, et „Jumal lõi inimese oma näo järgi, Jumala näo järgi lõi ta tema, ta lõi tema meheks ja naiseks“ (1Ms 1:27). Lisaks bioloogilistele erinevustele ei pannud Jumal paika mingeid stereotüüpseid rolle, mis oleks saanud meheks või naiseks olemise „tuumaks“. Selle asemel loodi Aadam ja Eeva võrdseteks, keda ühendas samasugune vastastikune alistumine, mida võib näha kolmainsuses eneses. Selle asemel, et jagada kätte kindlad ette määratud või kokkuleppelised soopõhised rollid, jättis Jumal neile vabaduse arendada Tema antud ande, et täita erinevaid andidega seotud ülesandeid. Jumal soovis, et läbi nende võimete kasutamise täidaks lisaks Aadamale ja Eevale ka iga mees ja iga naine oma jumalikku kohustust olla viljakas ja saada paljuks, täita maa ja alistada see enestele ning valitseda kogu muu loodu üle (1Ms 1:27-28).
See, et Aadam loodi enne naist, ei tähenda, et Aadamal oli tema üle võim. Kogu loomislugu on liikumine poolikust täielikuni. Aadama loomine esimesena näitab lihtsalt seda, et inimkonna loomine ei olnud veel lõpule viidud – Jumal tegi alles oma tööd. Väita, et see, kes luuakse esimesena, on ülim, tähendaks, et linnud ja loomad olid inimsoost üle. Mehe ja naise ühtsus vastastikuses alistumises on kõige paremini näha tõsiasjast, et Jumal lõi Eeva Aadama küljeluust – mitte ta peast ega jalast –, et näidata, et Eeva pidi, nagu Ellen White seda kirjeldab „seisma Aadama kõrval kui võrdne“ („Patriarhid ja prohvetid“, lk 47). Just sellele loomiskorra võrdsusele viitab Paulus, kui noomib Efesose ülivõimukaid naisi.
Paulus viitab loomise järjekorrale ka 1. kirjas korintlastele 11. peatükis, kui tegeleb usklike naiste käitumisega Korintoses. Sarnaselt Efesose kogudusega tegutsesid Korintose naised moel, mis häbistas nende abikaasasid – nad olid lakanud kandmast traditsioonilist peakatet, kui juhtisid avalikke jumalateenistusi.
Kuigi iseenesest ei olnud katmata peaga käimises midagi valesti, sai see kultuuriliseks probleemiks. Naist, kes jättis kreeka-rooma maailmas avalikkuse ees oma pea katmata, nähti häbituna, kuna katmata juuksed olid sageli prostituudi tunnuseks. Nii häbistasid need naised oma mehe mainet ning tekitasid ka jumalateenistustel segadust.
Kui Paulus palub neil naistel oma käitumist muuta, väidab ta, et see, mida nad oma peaga ette võtavad, mõjutab suuresti ka nende metafoorset pead – nende abikaasat. Paulus argumenteerib, et kuigi naine loodi mehele võrdseks partneriks, näitab tõsiasi, et esimene naine loodi Aadama küljeluust, et naine toob oma mehele au, kuna on viimase peegeldus. Nende naiste käitumine aga tõi kaasa täpselt vastupidised tagajärjed. Selle asemel, et oma mehi häbistada, pidid nad oma pea katma, et neile au tuua ning samuti tagama, et jumalateenistusel toodaks kogu au ja kiitus Jumalale, mitte ühelegi inimesele.
Samas on oluline tähele panna, et Paulus ei lõpeta sel kohal. Ta ütleb ka 1. Korintlaste 11:11-12: „Ometi ei ole Issanda ees mees naine sõltumatu mehest, ega mees naisest; sest nii nagu naine loodi mehest, sünnib nüüd mees naisest.“ Teisisõnu, abielu au, millest Paulus räägib, ei ole ühesuunaline. Ei mees ega naine tohiks teha midagi, mis õõnestaks teise mainet või kahjustaks evangeeliumi mõju.
Selle lõigu lihtne ja selge tõlgendus näitab, et Paulus ei räägi juhtimisest ega autoriteedist koguduses, ega ordineerimisest. Ta räägib sellest, kuidas naised peaksid oma abikaasasse suhtuma. See lõik ei räägi midagi kõigi meeste juhirollist kõigi naiste üle. Selle asemel kinnitab see lõik mitte ainult naiste õigust avalikule palvele, vaid ka prohvetikuulutamise annile, mis on üks õpetamise viise.
Nagu loomislugu ise, jätavad ka Pauluse viited loomise korrale 1. Timoteose 2. ning 1. Korintose 11. peatükis naistele avatuks võimaluse olla koguduses autoriteediks või teenida juhtival positsioonil. Tegelikult leiame näiteid naistest, kes kasutasid juhtimise vaimuandi, lisaks Uuele Testamendile ka Vanast Testamendist. Meile on eeskujuks toodud Mirjam, silmapaistev prohvet ja juht oma vendade Moosese ja Aaroni kõrval (Mi 6:4), prohvet Hulda (2Kn 22:14-20; 2Aj 34:22-28) ning Deboora, kes funktsioneeris lisaks prohvetiks olemisele ka kohtumõistjana, kehtestades oma autoriteeti nii meeste kui naiste üle. Kõik need näited tõendavad, et naiste juhirollis teenimises Jumala rahva seas ei ole midagi ei moraalselt ega vaimulikult väära.
6. Kui asjad on tõesti nii, siis miks Paulus ütleb, et selleks, et teenida koguduses ülevaataja või vanemana, peaks see isik olema ühe mehe naine? Kas see mitte ei välista naisi koguduses juhirollis teenimisest?
Ei, minu meelest ei välista. Fraas, mis räägib ühe naise meheks olemisest, tähendab kreeka keeles „ühemehenaist“. See väljend ei kehti ainult ülevaatajatele või kogudusevanematele, vaid ilmneb hiljem samas peatükis ka ühe nõudena diakonitele. Samas kui need, kes on naiste ordineerimise vastu, näevad selles salmis lõplikku tõendit, et naised peaks koguduses autoriteedipositsioonidelt kõrvale jääma, ei näinud varakristlik kogudus selles salmis sama. Kuigi fraas on sooliselt määratletud, ei uskunud varakristlased, et see on sooliselt välistav.
Seda võime näha tõsiasjast, et vaatamata sellele, et Paulus ütleb, et diakon peab olema „ühenaisemees“, teenisid naised varakristlikus koguduses siiski diakonitena. Teame näiteks kirja roomlastele 16. peatükist, et Foibe-nimeline naine teenis Kenkrea koguduses ametlikult diakonina – ning teame mitmeid teisi naisi, kes varakristlikus koguduses diakonitena teenisid. Oluline on, et nõuet, et diakon pidi olema „ühenaisemees“, ei nähtud takistusena naissoost diakonite tööle. Esimesed kristlased mõistsid selgelt väljendit „ühenaisemees“ kui viidet seksuaalsele puhtusele, mis tähendas monogaamset suhet mehe ja naise vahel. See lõik ei jäta naisi teenistusest kõrvale suuremal määral kui vallalisi või lastetuid mehi ülevaatajarollist koguduses.
Sarnaselt Piibliga ei keela ka Ellen G. White otsesõnu naiste ordineerimist evangeeliumitööle. Nii oma sõnades kui tegudes julgustas Ellen White naisi uurima ja arendama oma Jumalalt saadud andeid nii, et nad võiksid teenida kogudust juhipositsioonidel. Naisena Ellen White kindlasti õpetas ja rakendas oma autoriteeti nii meeste kui naiste üle.
Kokkuvõtteks, usun, et ainus seisukoht, mis on tõeliselt Pühakirja ning koguduse õpetusega kooskõlas ning mis tõeliselt edendab koguduse ühtsust, on lubada naiste ordineerimist evangeeliumitöölise ametisse. See seisukoht ei vastandu Pühakirjale, samuti ei ole seda vaja lahti seletada kui kohendust või muudatust sellele, mida on sõnastatud kui nii-öelda universaalset mustrit, mille kohaselt mehed on kõigi naiste pea. Ükski käsk ei keela seda. See on kooskõlas Piibli õpetustega ja adventismi põhitõdedega. See toetab misjonitööd ja koguduse ühtsust ning jätkab seda, kuidas Püha Vaim on kogudust juhtinud läbi Ellen White’i teenistuse ning toiminud koguduses läbi naispastorite töö. Selle põhjal paneme ette, et kogudus lubaks naiste ordineerimist evangeeliumitöölise ametisse ülemaailmse koguduse nendes piirkondades, kus sellega nõustutakse.
In English