Ordinatsiooniteoloogia: Seisukohavõtt nr 1

Clinton Wahleni märkmed 20-minutilise ettekande jaoks aastakoosolekul.

Autor: Clinton Wahlen, Ph.D., Piibliuuringute Instituudi asedirektor

Adventist Review' toimetaja märkus: Selleks, et toetada paremat arusaamist kolmest seisukohast, mis kerkisid esile ordinatsiooniteoloogia uurimise komisjoni (TOSC) kaheaastase uurimistöö tulemusena, avaldab Adventist Review märkmed, mida kolm adventteoloogi kasutasid, et anda igast seisukohast aastakoosolekul osalenud delegaatidele 20-minutiline ülevaade (14. oktoobril 2014). Loe ka seisukohta nr 2 ja seisukohta nr 3 (varsti advent.ee lehel).

Tere hommikut! Mul on teile täna hommikul häid uudiseid: seda, mis meid ühendab, on märksa rohkem, kui seda, mis meid lahutab… ja seda isegi naiste ordineerimise teemal.

Kristus on koguduse Pea: Oleme kõik ühel meelel, et Kristus on koguduse Pea ning et kogudus kuulub vaid Kristusele (Ef 1:22; Kl 2:10).

Misjonikäsk kehtib kõigile: Oleme kõik ühel meelel, et misjonikäsk kehtib igale kristlasele – meestele, naistele ja lastele – ning et Püha Vaim teeb oma tööd läbi iga uskliku üle kogu maa, et seda tööd lõpule viia.

Vaimuannid hõlmavad mõlemat sugu: Oleme kõik ühel meelel, et iga usklik saab ühe või mitu vaimuandi ning seega hõlmavad annid mõlemat sugu.

Kõigi usklike preesterkond: Oleme kõik ühel meelel, et kõik kristlased on osa kõigi usklike preesterkonnast ning neil on palve kaudu otsene ligipääs Jumalale; ning et pastorid ja kogudusevanemad ei ole preestrid.

Loodud täielikult võrdseks: Oleme kõik ühel meelel, et mehed ja naised on täiesti võrdsed, sest kõik inimesed loodi Jumala näo järgi.

Ühtsus Krsituses: Oleme kõik ühel meelel, et Kristuses „ei ole siin juuti ega kreeklast, ei ole siin orja ega vaba, ei ole siin meest ega naist, sest te kõik [on] üks Kristuses Jeesuses” ning on “pärijad tõotuse järgi” (Gl 3:28-29).

Lõpuajal Jumala Vaimu väljavalamine: Me kõik usume Joeli 3. peatükis antud lõpuaja tõotusesse Hilisest Vihmast: „[M]a valan oma Vaimu kogu inimkonna peale. Siis teie pojad ja tütred hakkavad ennustama.... [N]eil päevil valan ma oma Vaimu ka sulaste [meessoost] ja teenijate [naissoost].“ (Joel 3:1-2).

Seisukoht nr 1 kinnitab kõiki neid piibliõpetusi. See ei ole neist ühegagi vastuolus.

Lisaks sellele näitab TOSCi „konsensuseavaldus“, et enam kui 90 protsenti komisjoni liikmetest nõustub, et koguduse juhtide ordineerimine on piibellik. (“Study Committee Votes Consensus Statement on ‘Theology of Ordination,’” Adventist Review [Aug. 15, 2013], page 8). Jõuame siinkohal vaid paari punkti mainida:

Ordinatsioon on piibellik tava, millega eraldatakse töölised, kellest saavad koguduse ülevaatajad, kui nad vastavad Pühakirja nõudmistele.

Uus Testament toob välja kaks ordineeritud juhtide kategooriat: 1) kogudusevanemad, kaasa arvatud „ülevaatajad“ vanemad, kes vastutavad mitme koguduse eest, ning 2) diakonid.

Mõned isikud ordineeritakse „globaalseks kogudusetööks“.

Põhiküsimus

On vaid üks küsimus, milles me konsensuseni ei jõudnud: „Kas piibellikud nõudmised lubavad naise ordineerimist evangeeliumitöölise ametisse, kes on koguduse ülevaataja rollis?“

Sellele küsimusele vastamisel ei tohiks me mööda vaadata tõsiasjast, et kaks gruppi kolmest leidis Pühakirjast selgeid tõendeid sellele, et Piibli juhtimismudel näeb juhirollis mehi. Pange tähele, et Seisukoha nr 3 kokkuvõte väidab:

Me usume, et eksisteerib piibellik mudel meeste kiriklikust juhirollist, mis on valiidne üle aja ja kultuuride. — TOSC Report, lk. 100.

Isegi naiste ordinatsiooni kohta toob see seisukoht välja selge piibelliku vastuse. See on kirjas 1. kirjas Timoteosele (vt “Is ‘Husband of One Wife’ in 1 Timothy 3:2 Gender-Specific?”).

Sooliselt kaasav või sooliselt välistav?

Erinevalt suuremast jaost Pauluse kirjadest ei ole 1. kiri Timoteosele kirjutatud mingile kindlale kogudusele. Sarnaselt kirjaga Tiitusele on see saadetud evangeeliumitöölisele. Kirja eesmärgiks on jagada Timoteosele juhtnööre koguduse korra osas: „Seda ma kirjutan sulle,... [et] sa teaksid, milline peaks ennast ülal pidama Jumala majapidamises, mis on elava Jumala kogudus, tõe sammas ja alustugi. (1Tm 3:14-15).

1. Sooliselt kaasav (1Tm 2:1-7)

Kui Paulus soovib olla sooliselt kaasav, kasutab ta sooliselt kaasavat keelt, just nagu ta seda korduvalt 1. Timoteose 2. peatükis teeb (kr pas, anthrōpos):

palvetada tuleks kõigi inimeste eest (1.s);

Jumal soovib, et kõik inimesed saaksid päästetud ja jõuaksid tõe tundmisele (4.s);

Kristus andis end lunahinnaks kõikide eest (6.s).

2. Sooliselt määratletud (1Tm 2:8-15)

Paulus kasutab ka sooliselt määratletud keelt, et selgitada, kuidas mehed ja naised peaksid jumalateenistuse kontekstis üksteisega suhestuma.

Mehed peavad jumalateenistuse ja palve vallas juhirolli võtma (8.s).

Naised peaksid riietuma tagasihoidlikult. Nad ei tohiks püüda õõnestada koguduse ülevaatajana tegutsema määratud töölise/pastori õpetamisautoriteeti (9.-12.s).

Pauluse õpetus põhineb 1. Moosese raamatu 2. ja 3. peatükil, milleni jõuame hetke pärast: „Sest Aadam loodi enne, seejärel Eeva, ka ei petetud Aadamat, vaid naine peteti ära ja ta sattus üleastumisse.„ (13.-14.s)

3. Sooliselt välistav (1.Tm 3:1-12)

Kui Paulus viib 3. peatükis jutu koguduse ametnike nõuetele, kasutab ta veelgi määratletumat, sooliselt välistavat keelt. Ta ei viita lihtsalt „kellelegi“, vaid ütleb NASB piiblitõlke (mida eelistatakse ka Seisukoha nr 2 sõnastamisel; TOSC Report, lk 69) kohaselt: „Kui keegi mees püüdleb ülevaataja ameti poole, siis ta püüdleb väärt töö poole“ (1.s).

Seejärel loetleb ta nõuded sellele ametile asumiseks:

“Ülevaataja peab siis olema laitmatu, ühenaisemees…” (2.s).

See pole lihtsalt sooliselt määratletud, vaid sooliselt välistav, ning seda mitmel põhjusel:

See on püsiv nõue, mis esineb kolmel korral: juba väljatoodud tekstis ja Tiituse 1:6 ülevaatajate/kogudusevanemate ametisse puutuvalt ning 1. Timoteose 3:12 diakonitesse puutuvalt.

Naissoost abilistele, keda paiguti diakonissideks kutsutakse, viidatakse 11. salmis kui grupile, mis seisis eraldi nii kogudusevanematest kui diakonitest ning mille kohta käis eraldi nõuete nimekiri; seega ei saa neid arvata kumbagi gruppi.

Paulus kasutab sama fraasi ümberpööratult – „ühemehenaine“ – 1. Timoteose 5:9, kus viitab sellega leskedele. See tähendab, et Paulus ka tõesti mõtles, mida ütles.

Kui Paulus oleks tahtnud olla sooneutraalne, oleks ta võinud neid fraase kombineerida: „ülevaataja peab olema … ühenaisemees või ühemehenaine“. Kuid Paulus ei teinud seda.

Paulus tegeleb järk-järgult aina väiksemate gruppidega: esiteks „kõik“ (sooliselt kaasav), siis „mehed“ ja „naised“ (sooliselt määratletud) ning lõppeks „ühe naise mees“ (sooliselt välistav).

Pange tähele, et tekst kasutab sõna „peab“ (kr dei). Selle salmi sõnastus on üheselt selge nii kreeka, inglise kui eesti keeles. See on sama selge kui „pea meeles, et sa pead hingamispäeva pühitsema“ (2Ms 20:8).

Muidugi ei kuulu see koguduse ülevaatajaid puudutav käsk kümne käsu hulka, kuid on sellegipoolest käsk. Käsk hoiduda roojastest toitudest ei kuulu kümne käsu hulka, kuid on sellegipoolest käsk. Sama kehtib Jeesuse käsu puhul järgida Tema eeskuju üksteise jalgade pesemises; ja Tema käsu puhul püha õhtu söömaaja kohta: „Tehke seda minu mälestuseks.“ (1Kr 11:24) Või misjonikäsu puhul minna ja „teha jüngriteks“ (Mt 28:19). Neist ükski ei kuulu kümne käsu hulka, kuid on sellegipoolest käsud. Nende täitmine ei saa olla valikuline.

Kui Paulus ütleb „peab“, on see äärmiselt selge. Ta kasutas selle ütlemiseks kreeka keeles leiduvatest vormidest suisa kõige tugevamat.

Tõsiasi, et Paulus kasutab Eedenist pärit loomise järjekorda meeste ja naiste rollide jaotuse baasina koguduses, näitab kahte: 1) see on teoloogiline küsimus, mitte lihtsalt praktiline ning 2) need rollid kuulusid Jumala ideaalplaani juba enne pattulangemist ning seega peegeldavad Jumala ideaalplaani meie jaoks täna.

Kui uurime loomise ja pattulangemise lugu, leiame, et Paulus ja 1. Moosese raamat on täiuslikus kooskõlas. Nad ei käi teineteisele vastu.

Loomise järjekord ja juhtimine 1. Moosese raamatus

1. Moosese raamat kirjeldab esimeste inimeste loomist järgmiste sõnadega: „Ja Jumal lõi inimese oma näo järgi, Jumala näo järgi lõi ta tema, ta lõi tema meheks ja naiseks.“ (1Ms 1:27) Kuna nii mees kui naine loodi Jumala näo järgi, on nad võrdselt väärtuslikud. Kaasaegne kultuur tahab, et mõtleksime, et võrdne tähendab identset. Kuid võrdsus ei hävita meie unikaalsust. Aadam ja Eeva olid sarnased oma võimes mõelda ja arutleda, kuid erinevad iseloomult/temperamendilt ja ihult. Jumal lõi nad ka erineval ajal.

Pole sugugi saladus, miks Aadam esimesena loodi: sest Jumal andis talle esmase ja peamise juhivastutuse.

Loomise järjekord:

Mees: aeda harima (1Ms 2:15); talle öeldi, mida süüa ja mida vältida (1Ms 2:16-17).

Naine: anti mehe “abiks” (1Ms 2:18).

Loomise viis:

Eeva jagab Aadamaga jumalikku valitsejarolli (1Ms 1:26).

Mees ei saa naiseta juhirolli täita, sest naine on mehe abi (1Ms 2:18, 20).

Tegelikult ei ole loomisloo teise aruande tipphetkeks Eeva loomine, vaid perekonna loomine. Just nagu hingamispäev on loomisloo esimese aruande kõrgpunkt (1Ms 2:1-3), on Jumala loodud abielu mehe ja naise vahel teise aruande kulminatsioon (1Ms 2:24; vt ka Mt 19:4-6).

1. Moosese raamatu 3. peatükk jutustab loo pattulangemisest ja loomise järjekorra juhtimispõhimõtte pea peale pööramisest.

Pauluse mõttekäik 1. Timoteose 2. ja 3. peatükis toob meid tagasi loomise järjekorral põhineva fundamentaalse juhtimispõhimõtte juurde: „Sest Aadam loodi enne, seejärel Eeva.“ (1Tm 2:13) Paulus mainib loomise järjekorda – enne mees ja siis naine – ning toob meid tagasi Eedeni aeda, et näidata, et sealne ideaalne juhtimise korraldus kehtib koguduses läbi aja.

Naised olgu koguduses vait

Kuna 1. Timoteose 3:2 on väga selge – et koguduse ülevaatajana töötav tööline „peab olema ühenaisemees“ – kostavad mõned, et kui võtame seda teksti sõna-sõnalt, peaks 1. korintlaste 14 põhjal naised koguduses vait olema.

Ka selle lõigu puhul kehtib teksti lihtne ja selge lugemine. Heidame pilgu mõnele olulisele punktile selle teksti juures:

erinevalt pastoraalsetest kirjadest Timoteosele ja Tiitusele, mis kirjutati mitmeis paigus teenivatele töölistele, kirjutati 1. kiri korintlastele ühele konkreetsele kogudusele Korintoses;

see kirjutati peamiselt eesmärgiga puudutada teatud teemasid ja küsimusi, mis Korintoses üles olid kerkinud;

1. korintlaste 14 tegeleb kolme grupi tavadega, mis häirisid märkimisväärselt Korintose jumalateenistusi;

selle segaduse põhjustajateks olid nii mehed kui naised, sest 1) mehed rääkisid keeltega ilma tõlgitsejata (27.-28.s); 2) mehed tegelesid prohvetliku kõnelemisega ilma tõlgenduseta (29.-33.s); 3) ning naised esitasid muudkui teiste kõne ajal küsimusi (kr eperōtatōsan) (34.-35.s);

Paulus annab kõigile kolmele grupile käsu „vait olla“, kasutades äärmiselt tugevat kreekakeelset sõna (kr sigaō) – sõna, mida ta ei kasuta 1. kirjas Timoteosele, kui annab naistele juhtnööri jumalateenistuse ajal vaikselt õppida (1Tm 2:11-12). Peame meeles pidama, et Paulus ei räägi siinkohal hingamispäevakooli tunnist, vaid selgitab, kuidas Korintose kristlased saaksid jumalateenistuse ajal säilitada aupaklikkust ja sündsust.

Vaimulikud ametid Uues ja Vanas Testamendis

Pöördugem nüüd meie põhiküsimuse juurde: kas ka naisi võib ordineerida teenima evangeeliumitöölistena, kes tegutsevad koguduse ülevaatajatena?

Et sellele küsimusele täit vastust anda, peame vaatama, mida Piibel tervikuna kostab – ajapiirangu tõttu lühidalt.

Kuigi näeme erinevaid naissoost piiblitegelasi, kel on Pühakirjas oluline roll (nt Mirjam ja Deboora Vanas Testamendis; Maarja, Priskilla, Foibe, Junias ja teised Uues Testamendis), torkab silma kaks punkti:

ühelegi naisele ei antud Vanas Testamendis preestri rolli

ning ükski naine Uues Testamendis ei töötanud koguduse ülevaatajana apostli ega evangeeliumitöölise rollis.

Jeesus – Jumala koguduse Pea nii Vanas kui Uues Testamendis – on nii ettekirjutuse kui praktika näol teinud väga selgeks, kes tuleks sellesse ametisse ordineerida.

Vanas Testamendis, vaatamata sellele, et iisraeli rahvas oli kõigi usklike preesterkond (2Ms 19:5-6), andis Jumal käsu, et eraldataks preestrid ja leviidid – kõik mehed –, kes juhiksid iisraeli rahvast jumalateenistuse ja religioossete juhiste kaudu (2Ms 40: 12-16; 29:9; 4Ms 8:10, 18-20; vt ka Seisukoht nr 1, 21-22). Nii preestrite kui leviitide ordineerimiseks määrati selged nõuded ja rituaalid. Nende nõuete rakendamine ei olnud valikuline.

Uue Testamendi koguduses ordineeris Jeesus 12 meest apostleiks. Nemad olid Tema evangeeliumitöölised, kes pidid koguduse üle vaatama ning neid kutsuti ordineerima teisi juhte igast rahvusest, keelest ja rahvast (Mt 28:19-20; Ilm 14:6).

Soolised nõuded ei olnud ajutised. Kuigi Jeesus ja Paulus rõhutasid, et evangeelium ja isegi juhiroll oli avatud mittejuutidele, ei muutunud sugu puudutav nõue. Paulus viitab loomisloole, et näidata, kuidas see läbi aegade kehtib.

Paulus ja Barnabas ordineerisid „vanemaid igasse linna“ ja Paulus andis ka Tiitusele juhtnöörid seada „vanemaid igasse linna, nagu ma tegin sulle ülesandeks“ (Tt 1:5).

Tegelikult on sugu põhinõue, millele kõik teised üles ehitatakse ning see on „selge, üheselt mõistetav nõue, mis ei jäta ruumi vääriti tõlgendamisele ega vääriti mõistmisele“ (Seisukoht nr 1, 13-14).

Mõned väidavad, et kui naised võivad täiskohaga kogudust teenida, miks me ei võiks neile anda, mida mõned paluvad? Miks mitte neid ordineerida? Me ei saa seda teha ühel lihtsal põhjusel:

See pole meie jagada oma parema äranägemise järgi, sest Jumal ütleb, et see inimene peab olema „ühenaisepidaja“ (1Tm 3:2) ning naisele pole antud luba tõugata mees autoriteedipositsioonilt, mis tal koguduse ülevaataja rollis oleva evangeeliumitöötajana on (1Tm 2:11-12). Piibel on selles punktis nii selge selleks, et ei jääks mingit võimalust pastori ametisse ordineerimise nõuete vääriti mõistmiseks.

Jeruusalemma nõupidamine Apostlite tegude 15. peatükis

Heidame nüüd kiire pilgu Jeruusalemma nõupidamisele, millest meile Apostlite tegude raamatu 15. peatükis ülevaade antakse. Nagu teate, mõned juudi kristlased uskusid endiselt templisse, selle teenistusse, selle reeglitesse ja tähendusse, mis tähendab, et nende arusaama kohaselt pidid mittejuutidest usklikud pääsemiseks ümber lõigatud saama (Ap 15:1). Seega oli küsimuse all teoloogiline probleem.

Ümberlõikamisele ei pandud alust Eedeni aias – erinevalt hingamispäevast, perekonnast ja loomise järjekorral põhinevast juhtimiskorrast.

Ümberlõikamine sai alguse Aabrahamist, kes oli heebrealaste isa.

Erinevalt hingamispäevast ja loomise järjekorral põhinevast juhtimisest, mida ei saa muuta, on ümberlõikamine seotud tseremoniaalseadusega (Ap 15:5).

Just nagu tseremoniaalseaduski, on ümberlõikamine vari, mis osutab ettepoole Vaimu annile ja uussünnile, mida sümboliseerib ristimine. Peetrus viitab sellele oma kõnes Jeruusalemma nõupidamisel: Jumal andis neile [mittejuutidele] „Püha Vaimu nagu meilegi [juutidele]; ja ei ole teinud mingit vahet meie ja nende vahel, olles usu läbi puhastanud nende südamed“ (Ap 15:8-9). Nagu tseremoniaalseadus, oli ümberlõikamine „tulevaste asjade vari“ ja jõudis oma lõpule Kristuse surmaga ning sellega, et Jumal rebestas templi eesriide ülevalt alla.

Loomise järjekorral põhinev juhtimine	Ümberlõikamine
Alates Eedenist – nagu hingamispäev ja perekond	Alates Iisraelist – nagu tseremoniaalseadus
Algas Aadamast, inimsoo isast	Algas Aabrahamist, heebrealaste isast
Nagu hingamispäevgi, osutab tagasi Eedenile	Nagu tseremoniaalseaduski, osutab ettepoole
Jumalik juhtimine	Eelaimdus ristimisest
Reaalsus	Vari
Muutumatu, kogudusele läbi aegade	Ajutine, lõppes Kristuse surmaga

 

Jeruusalemma nõukogu kuulas ära kõik probleemi osapooled. Ometi, kuna tegu oli teoloogilise teemaga, tugines nende otsus eranditult Vana Testamendi pühakirjal ja Jumala ilmutusel, mille Peetrus kolmel korral nägemusena sai.

Jeruusalemma nõukogu ei loonud kahte eraldi kultuuripõhist standardit – üht juudi usklikele ja teist mittejuutidest usklikele. Nõukogu otsus oli otsus, mis kehtis kõigile kristlastele kõikjal – nii juutidest kui mittejuutidest usklikele Kristuses. Ja seetõttu oli selle tulemuseks ühtne ülemaailmne kogudus.

Jeruusalemma nõupidamine ei institutsionaliseerinud koguduses lõhet juutide ja mittejuutide vahel – just vastupidi. Nad kinnitasid taas kord, et Kristuse ristisurm murdis maha seina juutide ja mittejuutide vahel: „Sest tema on meie rahu, kes on mõlemad liitnud üheks ja lõhkunud maha vaheseina – see tähendab vaenu - oma ihu kaudu, kui ta muutis kehtetuks käskude Seaduse, et luua
eneses need kaks üheksainsaks uueks inimeseks, tehes rahu.“ (Ef 2:14-15).

Teisisõnu, oma otsusega kuulutas Jeruusalemma nõukogu, et enam ei eksisteerinud sellist kategooriat nagu juut või mittejuut ning et kõik pidid elama samade seaduste järgi – taevase kuningriigi seaduste järgi, Kristuses üheks liidetud rahvana

Jeruusalemma nõupidamine näitab meile, et kui koguduses esineb lahkarvamusi ja erimeelsusi, ei peaks me tarkuse ja juhtimise otsinguil pöörduma oma kultuuri poole. Selle asemel annab Jumal lahenduse, mis põhineb Pühakirjal ja jumalikul ilmutusel.

Kokkuvõte

Kuna probleem, millega täna silmitsi seisame, on teoloogiline ja seotud loomise järjekorraga, on küsimus märksa laiem kui see, kas naist peaks ordineerima evangeeliumitöötajaks, kes tegutseb koguduse ülevaataja rollis. Küsimuse all on, kas kogudust juhib Pühakiri või kultuur.

Nagu oleme näinud, on Pühakiri – nii Vana kui Uus Testament – selge ning kui läheme selles punktis kompromissile oma ustavuses Pühakirjale, ohustame ainsat alust ühtsuseks. Kui palju me ka mitmekesisust ei hindaks, hoiab meid koos siiski Pühakiri, meie Piiblil põhinev usk ja praktika, mitte mitmekesisus. Seesama Piiblil põhinev ühtsus kaitseb meid pluralismi nuhtluste eest. Saame säilitada oma kindlust Pühakirja ühtsusesse vaid siis, kui tõlgendame Piiblit jätkuvalt nii, nagu Piibel ise ennast tõlgendab. Kui hakkame seda eri paigus eri moodi tõlgendama, ei hoia miski kogudust lagunemast küsimuste üle nagu kümnis, koguduse struktuuri korraldus, homoseksuaalsus ja muu. Just nagu hingamispäeva ja perekonda ei saa küsimuse alla seada ilma, et ohustaksime koguduse ühtsust, ei saa seda teha ka loomise korra juhtimiskorralduse puhul, mida näeme 1. Moosese raamatus ning mida kinnitab Paulus – kuna see puudutab ennastohverdavat juhtimiskorraldust koguduses. Seda põhimõtet ei saa ohustada ilma, et hävitaksime seeläbi koguduse ühtsuse. Kui lubame selles vallas mitmekesisust, ajab see meid lõhki. See juba on meid teatud määral lõhki ajanud. Kui iisraeli rahvas nõudis kuningat ja hülgas Jumala valitsuse ja Tema juhtimisplaani nende üle, läks iisraeli rahvas lõhki; lõpuks Iisrael hävitati.

Jeruusalemma nõukogu langetas oma otsuse jumalikule ilmutusele tuginedes. Pärast sügavat ja põhjalikku piibliuurimist võime taas kinnitada, et peakoosoleku otsused 1990. ja 1995. aastast põhinesid Pühakirjal.

Seisukohavõtt nr 1 paneb austuse ja palvemeelsusega ette, et Seitsmenda Päeva Adventistide kogudus võtaks arvesse nende Way Forward Statementi soovitusi:

kinnitada taas ja julgustada avaliku tunnustuse ja litsentsiga naisi, keda Jumal on evangeeliumitööle kutsunud;

pakkuda evangeeliumitööd tegevatele naistele paremat ligipääsu haridusele ning tagada nende võrdne ja õiglane kohtlemine töökohtade jagamisel;

pöörduda kõikjal ülemaailmses koguduses tagasi piibelliku praktika juurde, mille kohaselt valitakse ja ordineeritakse ainult mehi kohaliku koguduse vanemaks, samas võimaldades naistel teenida ordinatsioonita koguduse juhtidena teatud olukordades;

säilitada kõikjal ülemaailmses koguduses Pühakirjal põhinev praktika ordineerida/kutsuda tööle pastori ametisse vaid kvalifitseeritud mehi, mis oleks kooskõlas järjepideva eeskujuga Kristuselt, apostlitelt ja adventpioneeridelt;

toetada naiste erinevate teenimise võimaluste paremat arengut, vastavalt nende vaimuandidel, mille hulka kuuluvad (kuid mis ei piiritle) isiklik ja avalik evangelism, õpetamine, jutlustamine, pereteenistus, nõustamine, meditsiiniline misjonitöö ja osakondade juhtimine.