Jumal on puudutanud minu väikese õe Maiu südant väga eriliselt ning seekord soovin enda mõtiskluste asemel lasta temal rääkida ühe kogemuse. Mina nautisin seda teksti väga. Loodan, et teie samuti. Olge väga õnnistatud!
Pille Põldaru
Usun, et iga inimene, kes Jumala oma ellu vastu võtab, kogeb erilisi muutusi. Eriti just selles, mida Jumal tahab meie elus muuta. Hakkame tundma, kuidas Jumal soovib meid lihvida, kui me selleks loa anname. Kui võtsin Jeesuse oma isikliku Päästjana vastu, ei valitsenud minu elus enam patt ja tühjus, vaid mulle hakkasid paistma tõelise elu valguskiired. Jeesus on tee, tõde ja elu!
Esimene suurem muutus, mille nägemiseks Jumal mu silmad avas, oli see, et kõik väline ilu ja kõik see, mille põhjal inimesed üksteist hindavad, on tühine, sest sellel ei ole suures plaanis mingit väärtust! Maised asjad on liialt ajutised, et neisse takerduda. Hakkasin aru saama sellest, kui lihtne on ennast väljast ilusaks muuta, aga kui raske on seda teha seestpoolt.
Kas olete tänaval märganud naisi, kes näevad igati hoolitsetud (vahest liigagi) ja korrektsed välja, aga nende pilgus on tühjus ja ainus, mida nad möödaminejates märkavad, on nende välimus ja riided – saage tuttavaks minuga, kes ma olin enne Jumalaga kohtumist, kes ma oli üks neist paljudest lõksu meelitatutest! Kui elame maailma reeglite järgi, peab meil olema kogu aeg midagi paremat, midagi ilusamat, et silma paista! Õnneks Jumal nii ei mõtle, Jumal vabastab meid sellistest iketest. See on kammitsetus, kus inimene ei saa olla vaba, ega suudagi seda. Kahjuks me ise ei näe seda, sest oleme lõksu püütud; alles siis, kui Jumal toob meid tõetundmisele, hakkame mõistma. See on Saatana lõks, kuhu paljusid meelitatakse! Minul oli see seotud välimusega ning riietusega, aga sama võib olla näiteks ka raha, autode, sisemise ego, samuti ideaalse figuuri saavutamisega – kõige sellega, mis viib meid Jumalast kaugemale tühjusesse ning mille abil me endale „kaitsekilbi” teeme, et end hästi tunda. Piiblis on seda nimetatud ebajumalaks! Kui miski saab Jumalast tähtsamaks, siis on ta ebajumal! Jumal aga ütleb: „Sul ei tohi olla muid jumalaid minu palge kõrval!” (2Ms 20:3)
Jumalaga ei vaja me ühtegi „kaitsekilpi”! Vajame ainult Teda! Kui ma hakkasin mõistma välise tühjust ja seda, et kui mult „kilp” võtta, tundsin kukkumist. Mida kõrgemalt kukud, seda valusam see on! Ei osanud muud teha kui vaid palvetada, et Jumal näitaks, kes ma tegelikult olen ja mida Ta minult ootab ja mida ma peaksin edasi tegema. See oli raske! Tundsin, kuidas Jumal hakkas mind vähehaaval seestpoolt täitma, kasvatama minus iseloomu, näitama mulle, milline on Tema ja milline olen mina. Tema on suur ja tugev, mina väike ja nõrk, aga siiski nii väärtuslik Tema silmis.
Inimesed teevad tihtipeale tegusid, et teistele meeldida. Aga inimese patune loomus hindab ju seda, mis viib meid Jumalast kaugemale! Maailm hindab kaduvat ja tühjust, mille nägemisele Jumal mind tõi. Kui inimene proovibki kõigest väest teha nii, et teistele meeldida, siis ta peab lõpuks siiski tõdema, et kõigile ei saa kunagi meeldida ja ta on ise õnnetu. Sa hindad ka teistes seda, mida hindad iseendas!
Seega, kõik, mida me teeme, peaksime tegema Jumalale, ja kui tunneme, et see, mida teeme, on kooskõlas Jumala tahtega, ei tohiks me lasta teiste arvamustel end takistada. Kõik, mida me vajame, on see, et me toetuks Jumalale, et saada vabaks!
Varem arvasin, et kristlaste elu on liiga kammitsetud ja piiratud reeglitega, et see elu on justkui „kastis”. Aga tegelikkus oli see, et ma olin ise ori ja lõksus, kammitsetud ja piiratud. Tegin pattu, mida nüüd kahetsen. Nüüd näen, kuidas Jumal kutsub inimesi vabadusse. See, mida iga inimene nii väga igatseb – vabadus, rahu ja õnn – on ainult Jumalas, Jeesuse Kristuse läbi!
Hakkan tundma, kuidas Jumal kasvatab mind iga päevaga endale lähemale ja voolib mind. Kui ma seda enda jaoks teadvustasin, tundsin, nagu oleks koorem ära võetud. Ma ei peagi enam pidevalt jälgima, milline välja näen ja mida kannan, sest Jumal armastab mind sellisena, nagu ma olen! Tema on mu tõeline kilp! Tunnen, kuidas Jumal mind täidab, annab mulle tarkust, kui ma kuuletun Talle. Me ei vaja enam ühtegi „kaitsekilpi”, kui me oleme vabad ja elame Jeesuses!
Kui vajan eeskuju, vaatan, kuidas käitus Jeesus. Kuna minu ahvatluseks olid rõivad, siis sain vastuse, et Jeesuse riided olid küll hinnalised, kuna nendega kaubeldi, kui Jeesus risti löödi, kuid nende tähtsust näitab minu jaoks see, et need riided jäid inimestele, kes Ta risti lõid. Seega mina jõudsin enda jaoks sellisele järeldusele: kuna ka Jeesusel olid ilusad ja hinnalised rõivad, siis usun, et ka Jumal ei keela meil kanda ilusaid rõivaid, olulisim selle juures on, millisele kohale me need enda jaoks asetame! Kui kannan ilusat kleiti tänan selle eest Jumalat, et võin seda kanda. Nüüdsest, kui vajan tuge ja abi, otsin seda Jumalalt. Jumal tahab, et me oleksime rõõmsad ja julged kristlased! Vabad himudest, vabad hirmudest, silmakirjalikkusest, õelusest. Ta armastab meid tõesti palju! Jumal päästab meid meie patukoormast ja kingib selle, mida igatseme – vabaduse ja täieliku õnne!
Maailma pakutu võib tunduda küll ahvatlev, aga varem või hiljem peame tõdema, et see on kõik hetkeline ning sellega kaasnevad viha, rahulolematus, kurjus, ülbus, sest see tee pole Jumalalt. Sellega aga, mida Jumal meile pakub – elu koos Temaga igavesti – kaasnevad juba maises elus rahu, armastus, üksmeel, siirus, puhtus. Nüüd mõistan, et olin kui tühi keha, ilma Vaimuta, kes liikus oma maise surma poole. Tunnen, millisesse aina sügavamasse lõksu mind oleks koos ülejäänud maailmaga tiritud, kui Jumal ei oleks mind sealt välja aidanud! Kui sul on kõik peale Jumala, pole sul midagi, kui sul pole aga midagi peale Jumala, on sul kõik!
„Ma otsisin Issandat ja Tema vastas mulle ning tõmbas mu välja kõigist mu hädaohtudest. Kes Tema poole vaatavad, säravad rõõmust ja nende palgeile ei tule kunagi häbi. Siin see armetu hüüdis, ja Issand kuulis ning päästis tema kõigist tema kitsikustest.” (Ps 34:5-7) 4
Maiu Tamm
In English