Paljudel autojuhtidel on olnud „meeldiv” kogemus näha auto taga siniseid ja punaseid vilkureid ning kuulda kuidas sireen kõrvadesse tungib.
Sa peatud tee ääres, politseinik astub sinu juurde ja mõne aja pärast on sinust saanud liiklustrahvi uhke omanik. Karmimate tagajärgede vältimiseks on see mõistlik ära maksta.
Mis on sellel kõigel pistmist küsimusega, miks Seitsmenda Päeva Adventistid on aktiivselt toetanud usuvabadust ja riigi ning kiriku lahusust?
Vastus peitub kiriku ja riigi toimimise põhimõttelises erinevuses.
Riik – keda selles loos sümboliseerib politseinik, kes sulle trahvi tegi – tegutseb (otsesõnu öeldes) jõuga. Jah, jõuga, tal on jõud sind trahvida või jõud sind vangi panna. Iga riigi olemus on see, et nad kasutavad jõudu selleks, et hoida rahva rahu, turvalisust ja tasakaalu. Enamikel juhtudel kuuletuvad inimesed seadustele, sest riigil on jõud neid karistada, kui nad seda ei teeks.
Võrdle seda põhimõtet usuga, piibelliku usuga. Jeesus ütles, et esimene ja kõige suurem käsk on armastada „Issandat, oma Jumalat kogu oma südamega ja kogu oma hingega ja kogu oma mõistusega!” (Matteuse 22:37). Jah, tõelise piibelliku usu olemus tuleneb armastusest, mitte jõust – ja armastus, olla armastatud peab olema tasuta kättesaadav kõigile, või see ei oleks armastus.
Seega, on olemas põhimõtteline erinevus riigi ja kiriku vahel. Enamus inimesi ei kuuletu meie riigi liiklus- või maksuseadustele armastusest, ega ju? Ei, nad kuuletuvad, kuna valitsusel on jõud neilt seda kuulekust nõuda. Vastupidiselt sellele, ei sunni Jumal meid Talle kuuletuma. Ei, selle asemel soovib Ta, et me Teda järgiksime ja armastusest Talle kuuletuksime. Nagu piibel ütleb: „See ongi Jumala armastamine, et me peame tema käske” (1. Johannese 5:3)
Kokkuvõtlikult siis: valitsus kasutab jõudu, Jumal kasutab armastust. Usuvabaduse või riigi ja kiriku lahususe taga olev põhimõte on nii palju kui võimalik, hoida need kaks arusaama lahus, või muidu hakkab riik jõuga nõudma, et teeksime asju, mida tuleks teha armastusest.
Me teame, et on kohutavaid lugusid, mis on toimunud siis, kui riik nõuab religioosset kuulekust. Need, kelle tegevus erines sellest, mida riik tahtis kehtestada, pidid silmitsi seisma kohutava tagakiusamisega ainult seetõttu, et nad tahtsid olla ustavad oma arusaamale sellest, mida Jumal palus neil teha.
See on midagi, mis on Seitsmenda Päeva Adventistidele südamelähedane, sest meie seitsmenda päeva hingamispäeva (laupäeva) pidamise praktika erineb sellest, mida tavaliselt tehakse nädala esimesel päeval (pühapäeval). Ning aeg-ajalt on see viinud konfliktini riikidega, kes tahavad kehtestada pühapäeva pühitsemise seadust. Seetõttu oleme alates oma olemasolu algusest pööranud suurt tähelepanu usuvabadusele ning seda mitte ainult meie, vaid kõigi jaoks. Lõppude lõpuks, kui Jumal ei taha meid sundida endale kuuletuma, siis miks peaks riik seda tegema?
Jeesus ütles: „Andke nüüd keisrile keisri oma tagasi ja Jumalale Jumala oma!” (Matteuse 22:21). Muidugi on keisril õigus välja anda liiklustrahve. See on tema töö. Kuid kui räägime usust, sellest kuidas sa Jumalat teenid, millisel päeval sa seda teed, sellest, kuidas sa palvetad ja paljudest muudest usuelu puudutavatest küsimustest, siis on kõige turvalisem, kui valitsus on sellest nii kaugel kui võimalik.
Mõned asjad saab kehtestada jõuga, teised ainult armastusega ning meil on vaja tarkust, et neil vahet teha.
Clifford Goldstein
In English