Tuulisel pühapäeval, 28.septembril, suundusid kaheksa inimest Karksi-Nuia raamatuid jagama. Neil kõigil oli ühine eesmärk: jagada evangeeliumi. On mitmeid võimalusi tunnistada Kristusest, meie Päästjast, kuid kirjandusevangelism on neist parim. Miks? „Pole kõrgemat tööd kui evangeelsete raamatute levitamine, sest see eeldab kõrgeimate moraalsete kohustuste täitmist. Selle töö tegijad peaksid alati olema Jumala Vaimu juhtimise ja kontrolli all.“ (Tunnistused kogudusele, E. G. White) Inimesed tulevad harva meie juurde, kuid meil on võimalus minna sinna, kus nad elavad. Nii leiame sõpru, saame tunnistada Jeesusest ning omandame kogemused, mida ei saa asendada mitte miski.
Kõigil pole ühesuguseid andeid, aga kõik võivad teha midagi Issanda heaks. Olen tähele pannud, et kinjandusega tegeletakse aasta-aastalt aina vähem. Aina vähem on inimesi, kes on tahtlikud mugavusstsoonist välja tulema ja ennastohverdavalt minema sinna, kus on tõde janunevad hinged. Ma usun, et see olukord paraneb peagi. Jumal armastab Eesti rahvast ja viimase aja sõnum peab jõudma ka nendeni.
Sel tuulisel pühapäeval oli meil mitmeid erilisi kohtumisi. Meenub üks mammi, kes vaevu liikus ja selleks, et meiega vestelda, kutsus ta meid tuppa. Ta istus mugavalt tugitoolis, laualamp põles ja tema ees laual oli avatud paks ENE. Tutvustasin talle raamatut „Suur võitlus“. Ta kuulas huviga ja seejärel palus luba raamatut sirvida. Kahjuks ta ei olnud huvitatud sellest raamatust, kuid ma sain osa killukesest tema igapäevasest elust. Kui palju erinevaid inimesi on olemas! Mõnes kodus on rahu ja puhtus, teises on üle kõige kuulda rokkmuusika, mille keskel jooksevad ringi väikesed lapsed. On kodusid, mida täidab udunavinena suits, ja kodusid, kust tuleb meeldivat koogilõhna. See viimane võiks söögiisu tekitada, aga sel pühapäeval tundsin ma vaid koogilõhna, tühja kõhtu ei tajunud enne, kui olime lõpetanud.
Enne minekut palvetasin, et Jumal avaks need uksed, kuhu me peame minema, ja paneks kinni uksed, kuhu me ei pea sattuma. Iga kirjandusevangelist puutub kokku sellega, et paljud uksed ei avane. Vahel on kuulda, et keegi on kodus (telekas või raadio mängib, keegi käib toas ringi jne), aga ust ei ava mitte keegi. Ükskord nägin maja juurde liginedes, et naisterahvas piilus kardina tagant tulijaid. Uks jäi suletuks. Vastavalt oma palvele usun, et just need inimesed, keda me pidime kohtama, avasid oma uksed.
Kirjandusevangelism on suur rõõm! See Jumalik rahu, mida see töö annab, pole mitte millegagi võrreldav! Seda peab ise kogema. Hingamispäevakoolis räägitakse ikka, et me peame ka tunnistama oma usust. Peetrus sõnastab selle tabavalt: „Vaid pühitsege Issandat Kristust oma südames, olles alati valmis kostma igaühele, kes teilt pärib aru lootuse kohta, mis teis on.“ 1Pt 3:15 Me ei ole alati valmis tunnistama Päästjast Jeesusest. Vahel noomin ennast, et ma ei julge vajalikus kohas suud lahti teha. Kirjandusevangelism annab hea võimaluse saada julgeks, julgeks Issandas! „Ma suudan kõik tema läbi, kes teeb mind vägevaks.“ Fl 4:13
Jumal paneb südamesse soovi jagada Piibli tõdesid teistega. Kui meie südames pole Jeesust, siis ei saa me Temast tunnistada! Esmalt peame olema ise hoolsad Piibli uurijad ja seejärel on meil võimalik leitut teistega jagada. Usun, et peagi saame näha Jumala armastusest põlevaid noori, kes jagavad inimestele tõe raamatuid, mis praegu veel kurvalt riiulis lebavad. Usun, et see sügisene pühapäev oli väike algus suurele tööle, mida Jumal Eesti rahva heaks teeb. Kutsun sindki uurima palvemeelselt Piiblit ja jagama tõe raamatuid, sest „See, mis tuleb teha maailma hoiatamisel, tuleb teostada viivitamatult. Ärge ka jätke raamatulevitamise tööd kiratsema. Raamatuid, mis sisaldavad käesoleva aja tõe valgust, jagatagu nii paljudele kui võimalik.“ (Tunnistused kogudusele, E. G. White)
Ma ei unusta kunagi neid murest murtud nägusid, kes avasid ukse ja peale sõbralikku tervitust võtsid innuga vastu neile pakutud raamatu. Enam ei varjutanud nende nägu mure, seal säras rõõm! Ärgem olgem kadedad jagama Pühakirja valgust oma kaasmaalastele!
In English