Mure siltidega — Kui kellelgi on „suhtumine”?

Jah, ma kasutan veidi juukselakki.

Hiljuti tekitas see minus stressi, kuna lakk ei toiminud minu soovi järgi. Vannitoa riiulil oli kaks juukselakipudelit ja mina kasutasin seda, mille silt oli kallis ja mille nime ma ei suuda hääldada.

Minu naine ostab tööstuslikus konteineris juukselakki kohaliku kosmeetiku juurest ja täidab meie pudeleid vastavalt vajadusele.

Teisel pudelil on no-name silt ja ma ei vaevunud seda isegi proovima. Olin veendunud, et see on kehvem, kuna selle silt ei avaldanud mulle muljet. Ma otsustasin, et selle pudeli sisu ei ole eriti kvaliteetne.

Ühel päeval märkasin, et mu naine kasutab seda odavat pudelit. 

Ta vastas minu hämmeldunud pilgule selgitusega, et hea kraam on just sellest pudelis. Selles uhke sildiga pudelis oli lihtsalt vesi.

Inimsildid

Kaua aega tagasi, kui ma olin lõpetanud Union College'i, alustasin oma tööelu taastusravi valdkonnas Juudikogukonna keskuses (Jewish Community Centers JCC). Ma töötasin seal kümme aastat, kolm St Louis'is, kaks Philadelphias ja viis San Diegos.

Viimane oli imeline koht. Meil olid suurimad sise- ja välibasseinid, neli pesapalliväljakut, 13 tenniseplatsi, kaks võimlat ja 12 aakrit matkaradade päralt.

Seal tegid trenni sportlased. Tuntud pesapallimeeskonnad olid alati kas väljakul või basseinis, või minu kabinetis. Meeskonna uustulnukana töötasin kolm õhtut nädalas, valvates võimlates kuni sulgemiseni kell 10 õhtul.

Iga kord, kui tööl olin, sisenes võimlasse mees nimega Charlie, ta tuli umbes 9.45 ja hakkas jooksma. Kolleegid olid mind tema eest hoiatanud. Tal oli suhtumine, probleem võimuga.

Tal oli probleeme suhtumisega ja raskusi autoriteedi austamisega.Ta oli kindel, et peab tegema kõike omal viisil, kaasa arvatud seda, millal ta jooksma tuleb. Reegel oli, et tegevused lõpetatakse kell kümme ja siis oli pool tundi aega, et pesta, riidesse panna ja 10.30 väljas olla.

Välja arvatud Charlie, tema jooksis ka pärast kümmet. Ma hüüdsin: „Viimane ring!” või „Tuled kustuvad viie minuti pärast!”, aga tema muudkui jooksis.

Kui teised nägid, et Charlie ikka veel jookseb, tahtsid nemad ka „veel natukene” trenni teha.

Mina ei saanud ära minna, kui Charlie ikka veel jooksis. Ta oli minu vastutusel, terve hoone oli minu vastutusel. Charlie oli viiekümnendates mees, kes oli end ise üles töötanud. Tal oli kalduvus kiilanemisele, ta oli väga heas vormis, mängis võrkpalli vanemate meestega, jooksis või ujus nii kaua, et selle ajaga võis karja heinamaalt koju ajada.

Levis kuuldus, et, nagu paljud teised selle spordiklubi liikmed, oli ta tulnud Ameerikasse Vanast Maailmast, arvatavasti Poolast, Ungarist või Saksamaalt.

Lõpuks olime Charlie'ga vaenujalal. Mulle ei meeldinud teda võimlas näha ja arvatavasti ei tahtnud tema näha mind. Charlie tahtis joosta reeglitevastaselt. Mina tahtsin võimla kinni panna ja koju minna.

Pinna all

Ühel õhtul, kui ma tegin viimast ringi enne hoone sulgemist, vaadates, kas kõik on läinud, oli Charlie ikka veel seal. Ta oli enda kohta varakult lõpetanud ja sättis parasjagu duši alla.

Näis, nagu oleks see stseen mõnest filmist: 23aastane nooruk läheneb vanale veteranile ja soovib siiralt teada, kas ta on kuidagi teda solvanud, ning küsib selle vaenulikkuse ja eemaloleku põhjust.

Kedagi teist ei olnud, me olime üksi. Charlie tuli minu poole. Mul ei olnud aimugi, mida ta plaanib teha, ja ma kahetsesin, et olin üldse midagi öelnud.

Charlie sirutas oma käe välja. Kui ma hakkasin enda kätt käepigistuseks välja sirutama, peatas ta mind. Ta tahtis mulle oma parema käega näidata midagi oma vasakul randmel. Charlie Dubman silus karvad oma käe pealt eemale ja seal oli tema vangilaagrinumber.

Charlie oli olnud Dachaus. Seal võeti temalt vanemad, keda ta enam kunagi ei näinud. Keegi meie keskuses ei olnud kunagi selle kohta küsinud. Ta oli seisnud silmitsi surmaga ja ükski reegel, ükski võim ei suutnud ega saanud teda enam hirmutada.

Pärast seda õhtut saabus Charlie varem ja lõpetas alati kella kümneks. Ma arvan, et ta hindas, et ma hoolisin piisavalt, et küsida, teada saada. Ma ei öelnud seda Charlie'le kunagi, aga ta oleks võinud joosta kas või üle südaöö.

Ma oleksin oodanud. 

Paul Gnadt elab Texase osariigis, ta on kirjanik ja ajakirja Knee Star toimetaja.

Ajakirjast Adventist Review tõlkinud Averonika Beekman

Mida sina arvad?

1. Kuidas oled pidanud muutma oma seisukohta kellegi suhtes, kui oled rohkem teada saanud?
2. Miks on nii, et me arvame teadvat inimest selle põhjal, kuidas ta meile paistab või kuidas ta käitub?
3. Prohvet kirjutas Jeesuse kohta: „Ta oli põlatud ja inimeste poolt hüljatud” (Js 53:3). Missugustest eelarvamustest enda kohta pidi Jeesus üle saama? 
4. Kas kristlaseks olemine muudab eelarvamustevaba elu keerulisemaks või hõlpsamaks? Miks?