Ristmine Valgamaal

“Või te ei tea, et nii mitu, kui meid on ristitud Kristusesse Jeesusesse, oleme ristitud Tema surmasse? Me oleme siis surmasse ristimise kaudu ühes Temaga maha maetud, et otsekui Kristus on surnuist üles äratatud Isa au läbi, nõnda meiegi käiksime uues elus. Sest kui me oleme kasvanud ühte Tema surma sarnasusega, siis saame üheks ka Tema ülestõusmise sarnasusega…” Room 6:3-5.

Juuli viimasel nädalavahetusel toimus Valgas Pedeli jõe ääres ristimistalitus.
Järgnevalt ristitavate mõtteid enne ja peale ristimist.
Kuidas sa jõudsid selleni, et oma elu ristimise läbi Jumalale anda?

Merle Kopli 13. a (Pukast): Mul oli kindel soov oma elu noorelt Jumalale anda, et jääksid ära alkohol, narkootikumid ja paljud muud pahandused. Mul on Jumalaga olnud head kogemused. Juulikuus käisime metsas matkal ja ma võtsin oma päikeseprillid kaasa. Tagasiteel leidsime ühe mahajäetud talu varemete juures õunapuu, kus peatusime. Kui edasi läksime, avastasin, et prillid on kadunud. Kristjan läks neid otsima, aga ei leidnud. Palvetasin ja selle peale juhatati mind otse kohta, kus prillid olid. Olin Jumalale väga tänulik.
Kord pastor küsis, kas ma tahan ristitud saada. Mõtlesin sügavalt selle üle järele. Samal ajal hakkasime piibliteemasid õppima, sest olen oma südames öelnud jah.

Helgi Alekõrs 53. a. (Pikasillast): Olen ristimisele ammu mõelnud, sest Jumalat olen uskunud lapsest saadik. Minu vanaema oli adventkoguduse liige ja ta võttis mind tihti Valka kirikusse kaasa. Mõttes olen ikka Jumalaga koos viibinud. Lugesin kodus ka Piiblit. Nõukogude ajal oli usk keelatud ja hilisemal ajal see mõjutas ka mind. Kuid meile tuli tööle üks armas kristlane baptistikogudusest. Ta hakkas mulle kirjandust tooma. Sain jälle uue tõuke usu juurde ja lugesin Piibli läbi.
Ristimisele tulemine oli minu jaoks tõsine otsus. Mul on ühe aastaga olnud 4 operatsiooni. Tervis läks ära. Ja sellepärast on soov kõik asjad Jumalaga korda ajada. Palvetan igal õhtul ja otsin Jumala käest andestust ja lepitust möödunule.

Mida sa tunned enne ristimist?

Merle: Kindel ja hea tunne on. Kindel sellepärast, et Jumal hoiab mind ja hea sellepärast, et võin oma elu Jeesusele anda. Soovin usus püsima jääda ja kord loodan koos Temaga igavesti olla.

Helgi: Võtan asja väga tõsiselt ja sellepärast pisut närveerisin.

Sa oled nüüd teinud Jumalaga lepingu. Oled taevaraamatusse registreeritud kui taeva kodanik. Mis tunne on olla ristitud?

Merle: Hea ja puhas tunne on, oleks nagu koormast, patukoormast vabanenud. Soovin kõigile Jumala õnnistusi!

Helgi: Mul on südames niisugune suur rahu – kirjeldamatu! Kõik ärevus on kadunud. Ja ma tean, et Jumala Vaim on selle rahu allikas minu südames, nagu on kirjutatud Joh 14:27: “Rahu ma jätan teile; oma rahu ma annan teile!”

Järgnev jutuajamine on kirja pandud mõni nädal hiljem.
Tempora mutantur, et nos mutamur in illis.
“Otsegu te nüüd olete vastu võtnud Kristuse, nõnda käike Temas. Sest Temas elab kõik Jumala olemise täius ihulikult. Ja Temas te olete ümber lõigatud ümberlõikamisega, mida ei toimetata kätega, vaid lihaliku äraheitmise teel. Kristuse ümberlõikamisega, kui teid ühes Temaga maha maeti ristimises…” Kol 2:6, 9, 11-12.

Kuidas jõudis üks mees sellise otsuseni, et nüüd on tarvis ristimisele minna?

Viktor Ossipov 61. a. (Kobelast): Olin selle üle mõelnud juba mitu aastat. Minu abikaasa on ammu usklik ja ma lugesin palju neid raamatuid, mis ta koju tõi. Nende kaudu jõudsin veendumusele, et Jumal on tõesti olemas. Varem ma kahtlesin selles. Mõistsin ja see on tõesti nii, et Jumalast läkitatud prohvetikuulutused on kõik täitunud! Sain aru, et jumalatu elu ei kõlba kuskile ja mul tuli otsustada. Ma ei tahtnud enam longata kahe karguga nagu ütles prohvet Eelija.

Olav Reivart 53. a. (Kobelast): Vanemad olid mul usklikud, nad käisid Urvaste kirikus ja lapsena võeti mindki sageli kaasa…
Lugesin kuulutusest, et Kobelas toimub evangeelne seminar. Endised töökaaslased kolhoosiajast ka kutsusid ja no ma siis läksingi.
Elus on nähtud igasugust, mis ei ole südamesse rahu toonud. Ma ei olnud enam oma möödanikuga rahul. Oli seisund, kus hakkasin mõtlema elu sügavamate mõtete peale. Nüüd, kus tehti üleskutse ristimisele minna, olin kohe nõus.

Mida sa tundsid, mõtlesid enne ristimist?

Viktor: Tundsin ennast rahulikult ja turvaliselt. Uni oli nii hea, et ei näinud mingeid unenägusidki. Suur rahu oli.

Olav: Mõtted olid ülevad, olin vaimustuses sellest liitumisest adventkogudusega. Varasemad liitumised ja liikumised ei andnud hingele midagi. Jumala Sõna on olnud justkui võtmeks, et selle valgusel mõista ajalugu tuhandeid aastaid enne Kristust ja tuhandeid aastaid peale Teda. Loodan, et läbi kristluse jõuame edasi ilma selliste suurte kaotusteta, nagu sõjad ja muu säärane. Jumala Sõna valgel mõistan paremini ka ajajärku, kuhu oleme jõudnud. Mõtlen praegu tulevikule.

Ristimisest on nüüd möödunud üks kuu. Mis tunne on olla ristitud?

Viktor: Praegu läheb kõik rahulikult, suuri muudatusi ei ole tundnud. Varem oli mul kirikuskäimisega raskusi, lihtsalt ei tahtnud minna ja kõik. Aga nüüd on südames lausa igatsus kogudusekoja järele. Olen rõõmus, et sellise sammu tegin. Tegelikult olen Jumalalt palju abi saanud, sest suitsuisu on täiesti kadunud. Varem polnud selle mahajätmine sugugi nii kerge.
Käisime tütres külas. Tema muidugi kattis laua, ise ütles: “Siin on kõik puhas toit. Varem oli mul ükspuha, mida sisse ajasin. Aga praegu on vana eluga lõpp!” Olen meie Kobela laste pärast mures, et nendega keegi ei tööta. Mina ju ei oska nii palju eesti keelt, et nendega suhelda. Kahju.
Mõtlesin kunagi, et lood Jumalast on muinasjutud. Nüüd tunnen Tema olemasolu isiklikult. Ärge teie lükake seda hetke edasi, vaid tulge Jumala kotta. Olge te alles noored või juba vanad – lugege Jumala Sõna.

Olav: Olen hakanud rohkem lugema Piiblit, uurima kirikuajalugu. Huvi on tõusnud Jumala Sõna vastu, kõik on ju omavahel seotud. Ärgu keegi kahelgu Jumala Sõnad, eriti ajaloost lähtudes. Läbi Sõna selgub kõik, mis on olnud ja milleni tulevik viib. Olen rahul, et ristimislepingu tegin. Ajad muutuvad ja meie muutume ühes sellega või nagu ütlesid vanad roomalsed: tempora utantur et nos mutamur in illis.

Tarmo Lipp