”Ent jumalakartus on suur tuluallikas, kui ta on ühendatud rahulolemisega.” 1Tm 6:6
Kas sul on kellegi läheduses olles olnud tunne, et oled täiesti väärtusetu ja andetu? Nagu inetu pardipoeg või hall vares?
Mina tundsin sellist tunnet hiljuti kirikus olles. Läksime tavapäraselt kogu perega ühel hingamispäeval kirikusse. Enne piibliuurimise lõppu istus meie ette kaks pikemat kasvu noort neidu. Üks oli tagasihoidliku välimusega, teine aga silmatorkavalt meigitud mustas nahkseelikus iludus – mitte just tavapärane adventnaise viis end kirikus tähelepandavaks teha (tagantjärele selgus, et tegemist oli nelipühi kiriku noorega). Kui jõudis kätte muusikalise etteaste kord, tõusid need kaks neidu oma istmetelt ja läksid ette – tagasihoidlikum klaveri taha, väljapaistvam jäi klaveri kõrvale seisma. Hetkeks käis mu peas läbi umbusklik mõte, mida küll tollelt neiult oodata võiks, kui algas muusika ja laulja avas oma suu. Hääl, mis selle ekstravagantse väljanägemisega neiu suust tuli, oli uskumatult kaunis! Nagu ööbik oleks keset päeva avanud oma noka ja alustanud ülistuslaulu Loojale. Neiu hääl oli selge, kõlav, treenitud ooperilaulja hääl. Hääl, mida ei ootaks noore naise suust tulevat. Esimest korda oma elus kogesin sisemuses vastukäivaid tundeid. Oleksin pidanud olema tänulik, et Jumal inimesele midagi nii kaunist on kinkinud ja mida see inimene hoolsa harjutamise tulemusena oli saavutanud, mina aga seevastu hakkasin ennast võrdlema selle inimesega ja tundsin end alaväärsena. Peast käis läbi mõte, et kõige kuuldu järel ei julge ma enam kunagi oma suud laulmiseks avada, liiga tahumatu ja mannetuna tundus omaenda lauluhääl sel hetkel mulle – lausa varese häälena. Ja nii ma siis istusin seal pingis sisemiselt kössis ning haudusin oma haletsusväärseid mõtteid. Asi ei olnud ainult kuuldud hääles, vaid ka neiu välimuses. Mis tunne võiks olla hallil hiirel paabulinnu kõrval? Võite ette kujutada. Õnneks oli selle päeva jutlus nagu mulle tellitud. Meelde jäi lohutav mõte sellest, et kõik inimesed on Jumala ees võrdsed. Ma vajasin seda kinnitavat mõtet nii väga!
Jumal on tark ja imeline Jumal. Kõik, mis Ta omal ajal on loonud, on Ta loonud targasti ja igal asjal on oma teatud mõte. Mõte on nii loomade, lindude kui kõiksugu vee-elukate liigirohkusel – ühed on loodud kauniks, teised vähem kauniks, ühed julgeks, teised hoopis araks... Sama kehtib ka inimeste kohta – nii nagu mets ei oleks õige mets ilma tavalise metsalinnu, varese ja ööbikuta, nii ei ole kogudus täiuslik ilma inimestest metsalindude, vareste ja ööbikuteta. Ööbikut on kaunis kuulata õhtu vaiksetel tundidel, kuid keset päevamelu kaoks tema hääl olematusse. Seevastu metsalindude kirju seltskond toob justkui rõkkav ühendkoor päeva rõõmsa akordi, võimsa ülistuse elu auks. Ja kui saabub sügis, koos külmade tuulte ja hämarusega, kõlab varese kraaksumine kui lohutav hõige kesk tühjust – kuskil on siiski veel elu! On keegi, kes pole aastaaja kõledusele alla andnud!
Imeline on see tasakaal, mis looduses valitseb – pole sellist olevust, kellele Jumal oleks kõik head omadused korraga kinkinud, et ta mitte uhkeks ei läheks. See sama ööbik, kes nii kaunilt laulab, kannab tagasihoidlikku sulerüüd. Lindu vaadates ei võiks arvata, et temast nii imeline hääl välja tuleb. See aga teebki linnu kauniks – äärmise tagasihoidlikkuse varju peidetud kütkestav lauluhääl! Paabulind seevastu on saanud erakordselt esindusliku väljanägemise, kuid hääl on pöördvõrdeline tema kaunidusega. Ja mis varesesse puutub, siis lauluhäält pole tal ollagi, kuid seevastu tarkust jagub linnul kuhjaga. Mõnedel andmetel võrdub varese intelligentsus ahvi ja koera omaga. Seepärast on vares üks neist vähestest lindudest, keda on võimalik koolitada. Aukartustäratav lind see vares!
Kõik elusolendid teavad, kes nad on, milleks nad on sündinud ja mismoodi nad peavad käituma. Nii teab kotkas, et ta on kotkas, et ta on loodud lendama ja õhust saaki püüdma, ning lõvi, et ta on lõvi, kes on loodud varitsema ja hiilima ja ööpimeduses ringi liikuma. Kuid vahel võib juhtuda, et loom või lind ei teagi, kes ta on – seda võib juhtuda vangistuses või lahus olles oma pärisvanematest. Ainult sügavale juurdunud instinktid annavad vihjeid tema tegelikust algupärast.
Meil inimestelgi võib ette tulla identiteedikriisi aegu, kus ei tea täpselt, milleks ollakse sündinud. Siis tundub kogu aeg, et ollakse vales kohas, vales ajas, vales isikus. Kas mäletad Hans Christian Anderseni muinaslugu inetust pardipojast? Pardipojast, kes oli õnnetu pardina, sest ei vastanud partide ootusele ja kes lõpuks leidis end olevat hoopis kauni luige? Hüljatud ja vihatud olendist tuli kõikide tagakiusajate kiuste midagi kaunist. Sama muinaslugu võiks jutustada teisitigi, pardipoja seisukohast lähtudes, kes polnud sündinud luigena. Selles loos on pardipoeg eksinu luige pesakonda ja teda narritakse tema pisikese kasvu ja prääksuva hääle tõttu. Loomulikult on pardipoed õnnetu, sest ka tema tahaks olla nii kena ja ulja välimusega kui tema kasuvanemad, aga pole. Õnnetuna lahkub ta luikede juurest ja läheb laia maailma õnne otsima. Kord satub ta tiigi äärde, kus on temasarnased linnud, kes kutsuvad end partideks. Ta leiab eest sõbraliku vastuvõtu ja jääb nende sekka. Ühel kenal päeval muneb suureks kasvanud pardipoeg mitu valget muna, kust kooruvad lõpuks kuldsed pardipojad! Loo mõtteks on, et isegi kui meile pole antud olla selle maailma standardi järgi kaunid ja andekad, võime me leida õnne ja rahulolu ”omade juures” – nende juures, kes lasevad meil olla need, kes me tegelikult oleme ja sellises turvalises keskkonnas võime lõpuks leida oma ülesande. Kogudus peaks olema selline turvaline koht, kus on ruumi kõigile. Koht, kus ei pea võidurelvastuma selles osas, kellel on kaunimad suled, vaid koht, kus võiks paraneda.
Kas teadsid, et me igaüks oleme sündinud siia maailma võitjatena? Miljonitest isa seemnerakkudest just meie olime need, kes jõudsime õigel ajal sihtpunktini ema kõhus ja saime võimaluse sündida. Juba ainuüksi see teadmine on imeline! Ja ükskõik, millistena me oleme sündinud, on Jumal meid ometigi armastanud nii palju, et andis oma Poja, et me ei hukkuks ja võiksime kord pärida igavese elu. See elu kuulub kõigile! Ja Jumal on meid kõiki varustanud ühe või mitme andega, mida andis Jumala auks välja arendada. Need anded ei ole vaid väheste väljavalitute jaoks, need on kingituseks kõigile – vaesele ja viletsalegi. Tähtis on, et jõuaksime endis selgusele, kes me oleme ja mida Jumal meilt ootab. Kui Jumala abiga need vastused endi kohta leiame, võime kogeda sisemist rahulolu ja kindlust ka siis, kui seisame tavaliste metsalindudena või varestena ööbikute kõrval. Võime olla uhked oma rolli üle ning kiita Jumalat vaheldusrikka ööbikulaulu eest!
In English