Teenides nagu Jeesus

Võim Jumala koguduses

Et olla edukas, peab iga ühiskond sisse seadma organisatsioonilised ja usaldusväärsed struktuurid. Kui keegi soovib mõne rahva, pere või muu koosluse kohta midagi teada saada, uuritakse suure tõenäosusega selle võimu iseloomu ja kasutust. 

Ehitatud üles hoopis teiste eeldustega kui rahvas või pere, on ka kogudus inimeste ühendus, millel peavad olema organisatsioonilised võimustruktuurid. Need on vajalikud, et kogudus saaks jagada oma sõnumit ja seeläbi täita suurimat ülesannet, mis saadi Jeesuselt. 

Seetõttu on mõistetav, kui ka usklike seas arutatakse võimu olemuse ja kasutamise üle. Õigete küsimuste esitamine on elulise tähtsusega, kuna palju sõltub sellest, kuidas sõna võim mõistetakse ja kuidas seda kirikus praktiseeritakse. Isegi sellised kristlikud baasõpetused nagu Jumala olemus ja lunastusplaan sõltuvad osaliselt sellest, kuidas defineeritakse võimu. 

Paljude silmis kannab sõna võim väga vähe positiivseid seoseid. Siiski oleme nõus, et võimustruktuurid on vajalikud, kuna tagavad ühiskonnale jätkusuutlikkuse, stabiilsuse, turvalisuse ja piirid. Ükski kooslus ei saaks eksisteerida ilma võimuvormita, nii ka Seitsmenda Päeva Adventistide Kogudus.

Negatiivset suhtumist võimu suhtes põhjustab meie patuse loomuse ja võimu kuritarvitamise seotus. Kahjuks juhtub kirikus päris tihti, et vaimsuse sildi all kasutatakse vägivalda – ometi rajas Jeesus kiriku osaduseks, mis erineks ükskõik millisest teisest kogukonnast.

Võimuküsimus on viimastel aastatel adventistide ringkonnas palju tähelepanu pälvinud. Kuna oleme kogenud Jeesuse tagasituleku viibimist, on suurenenud mure evangeeliumikäsu, organisatsiooni, astmelisuse ja eeskirjade üle – samal ajal püüame Pühakirjale ustavaks jääda. Võimu iseloom ja selle kasutus on pinnale kerkinud just hiljuti, mil on arutletud naiste ordineerimise küsimust evangeeliumi kuulutamise valguses. 

Olen seda debatti jälginud ja kuulanud hoolikalt mõlemat poolt. Leian end esitamas küsimusi: kas me saame ikka päriselt aru, mida sõna võim tähendab? Kas ma olen eksiteel, arvates, et kui ütlen võim, saad sina aru, mida ma silmas pean, ja vastupidi? Missugused teadmised kujundavad meie arvamust sellest sõnast? On see meie kultuur (nii ilmalik kui religioosne) või on see Jeesuse sõnade hoolikas tähelepanemine? 

Mida ütles Jeesus kristliku juhi võimu kohta?

Et eksisteerida ja täita oma missiooni, peab kirikul olema organisatsioon ja juhtkond. Selmet imiteerida oma organisatsioonis ilmalike struktuuride võimukasust, nagu tegid vara-apostellikud kristlased, peaks kirik ennekõike vaatama Jeesusele, et otsida teid, kuidas Tema kogudus võimu praktiseerima peaks. Kristus asutas koguduse, seega teab Tema paremini, mida tähendab kristlik võim ja kuidas seda kasutada tuleks. Tema järgijad peaksid Jeesuse õpetusi võimu teemal tõsiselt võtma.

Mida siis Jeesus võimu kohta ütles?

Otsustasin hiljuti evangeeliumi need peatükid, kus Jeesuse võimu teemat puudutab, üle lugeda ja pikemalt mõtiskleda. Tema vaated on tõeliselt jalustrabavad. Enamikule meist, olles mõjutatud hierarhiast orienteeritud kultuuridest, on Jeesuse sõnum jätkuvalt ebaloomulik ja raske mõista, rääkimata selle vastuvõtmisest. Sellegipoolest on neil kirjakohtadel potentsiaal uuendada meie isiklikku ja kogukondlikku elu – kui aru saame ja neid rakendame. 

Maise teenistuse ajal olid Jeesuse jüngrid sageli ametis küsimustega staatuse või järjestuse asetusest jumalariigis. See on mõistetav, sest nende suhtumine peegeldas jüngrite arusaamist sõnast võim, seda mõjutasid nii kultuur kui religioon. Samal ajal esindas jumalariik Jeesuse sõnus hoopis erinevat arusaamist kristlikust võimust: et jüngrid seda lõpuks mõistaksid, pidi Jeesus surema.¹ Jeesuse õpetused kristliku juhtkonna võimu teemal on kõige krõbedamalt välja öeldud vestluses, mis on leidnud tee kolme evangeeliumisse. 

Põhitõde

See lugu on laialt teada. Kaks Jeesuse jüngrit, Johannes ja Jakoobus, lähenesid Jeesusele sooviga istuda Tema kuningriigis Jeesuse paremale ja vasakule poole. Näib, nagu eeldanuksid need kaks, et Jeesuse kuningriigis käivad asjad samamoodi nagu maistes institutsioonides: nende põhisoov oli valitseda. Markus kirjutab, et kui ülejäänud 10 jüngrit sellest kuulsid, said nad väga vihaseks ja mitte sellepärast, et neil kõigil võimust erinev arusaam oleks olnud, vaid nad tahtsid ise valitseda. Vastuseks kogus Jeesus jüngrid kokku ja selgitas neile jumalariigi reegleid. Tema sõnad on nii tabavad, et need tuleb siin eraldi ära tuua:

„Ja Jeesus kutsus nad enese juurde ja ütles neile: „Te teate, et need, keda peetakse rahvaste valitsejateks, peremehetsevad nende üle [katakurieusin] ja nende suured meelevallatsevad nende kallal [katexousiazousin]. Nõnda ärgu olgu teie seas, vaid kes iganes teie seas tahab saada suureks, olgu teie teenija, ning kes iganes teie seas tahab olla esimene, olgu kõigi sulane [doulos], sest ka Inimese Poeg ei ole tulnud, et lasta ennast teenida, vaid et ise teenida ja anda oma elu lunaks paljude eest!”” (Mk 10:42-45).

Selles sisutihedas lõigus esitleb Jeesus kaht võimumudelit. Esimene on roomlaste arusaam võimust: eliit on hierarhiliselt teistest üle. Tal on võim langetada otsuseid ja eeldada alamate kuuletumist. Jeesus heitis selle võimumudeli kõrvale, kui ütles sõnad nõnda ärgu olgu teie seas. Selle asemel esitles Ta jüngritele uut, hingematvat võimumudelit, heites täielikult kõrvale või keerates ümber hierarhilise mudeli, millega nad juba tuttavad olid. 

Jeesus juhindus võimu määratledes kahest sõnast: teenija (diakonos) ja sulane/ori (doulos). Tänapäevasest vaatevinklist lähtudes tõlgitakse neid sõnu sageli kui pastor, ja need on oma jõulisusest palju kaotanud.² Teisalt, sellise inimese jaoks, kes on tuttav antiikühiskonna ja selle institutsioonidega, pidid Jeesuse sõnad olema kohutavad – nii uskumatud, et jüngrid ei suutnud Jeesuse sõnumit mõista. Jeesuse elu lõpuhetkedeni, isegi püha õhtusööma ajal vaidlesid nad teemal, kes on suurim (vt Lk 22:24). Nende jaoks oli see aktuaalne, kuna I saj kultuuris esindasid teenijad ja orjad madalaimat klassi, kellel oli väga vähe õigusi ja kelle töö oli kuulata ja täita isanda soove. Orjade seas „ei olnud kohta enda soovil või initsiatiivil”.³ „Inimesele on kohane valitsemine ja mitte teiste teenimine”, uskusid muistsed kreeklased.⁴ Seega, mis iganes metafoori orjast või teenijast Jeesus kasutas, ei sisaldanud see staatust ega omanud vaimset või muud võimu teiste üle. 

Miks Jeesus neid metafoore kasutas, kui Ta oleks saanud võrrelda oma jüngreid teiste juhtivgruppidega tolleaegses ühiskonnas? 

Ma usun, et Jeesus oli vägagi teadlik, et Tema kuningriik oleks määratud hukule, kui jüngrid oleksid püüdnud sellesse tuua omaaegseid võimustruktuure. Et Tema missioon oleks edukas, pidi „nokkimise järjekord” kirikus tühistatama. Murray Harris võtab selle hästi kokku: „Jeesus õpetas, et Tema järgijate suurust kirjeldab ennast tagaplaanile asetav teenimine või orjus, mida iseloomustab isetu pühendumine teiste hüvanguks.”⁵ 

Kõik see näitab, et Jeesus ei tahtnud kindlasti kogu võimu kirikus kaotada; selle asemel sõnastas Ta selle radikaalselt ümber ja distantseeris võimu, mis toetas allumist kõrgeimale võimule. Kirik pidi saama kohaks, kus need, kes soovivad Tema eeskuju järgida, oleksid valmis teenima kõige madalamatel kohtadel. Fl 2:5-7 ütleb Paulus, et „teie suhtumine peaks olema samasugune nagu Jeesusel Kristusel, kes, olles Jumala kuju, ... loobus iseenese olust, võttes orja kuju”.

Seega ei muuda Jeesuse koguduses kedagi liidriks ametisse ordineerimine, tiitel ega positsioon, vaid inimese elu kvaliteet ja tema – nii mehe kui naise – soov olla kõigist vähem tähtis. Jeesuse eeskujul muutusid põlatud mõisted teenija ja ori hiljem apostelliku ja pastoraalse juhtkonna kirjelduse osaks.

Kaht teist kreekakeelset terminit exouseia ja dynamis tõlgitakse kui sõna võim. Exousia’ t seostatakse Jeesuse teenistusega ja Tema võimega patte andestada (nt Mt 7:29; 9:6, Mk 1:22; Lk 4:32). Võim (exousia), mida Jeesus praktiseeris, tõi kaasa sõnad täis elu ja tervenemist neile, kes olid valmis kuulama. Dynamis’t seostatakse tavaliselt Jeesuse väega imesid teha ja deemoneid välja ajada (Lk 4:36; 9:1). 

Siiski, mitte kuskil evangeeliumites ei tähenda exousia või dynamis kellegi üle ükskõik millise võimu omamist vaimses mõttes. Selline mõtteviis ei olnud osa Jeesuse maailmavaatest.⁶ Jeesus pärandas usklike kogukonnale, kõigile, needsamad exousia ja dynamis’e – just neid mõisteid aetakse sageli segamini pastoraalse juhtkonna võimuga. 

Mt 28:18 kasutatakse sõna exousia väga unikaalselt ja märkimisväärselt: „Minule on antud kõik meelevald taevas ja maa peal.” Jeesus ei anna oma võimu jüngritele, sest see pole võimalik. See võim kuulub Kõigevägevamale, ainuvalitsejale, Loojale Jumalale.⁷

Kuidas kõikväeline Looja Jumal oma võimu kasutab? Kas Ta sunnib inimesi alluma? Kas Ta võtab neilt ära valikuvabaduse? Ef 5:1,2 annab Paulus vastuse: „Võtke nüüd Jumal eeskujuks nagu armastatud lapsed, ja käige armastuses, nõnda nagu Kristus meid on armastanud ja on iseenese loovutanud meie eest anniks ja ohvriks, magusaks lõhnaks Jumalale.”

Näeme, et võimu kontseptsioon UT kristluses baseerub Jeesuse sõnadel ja tegudel ega oma mingisugust kontrolli, allutamise eesmärki teiste üle. On selge, et Jeesus lubas valikuvabaduse praktiseerimist. Selmet omada teiste üle võimu, väljendus Tema autoriteet teiste teenimises. Andes meile eeskuju tõelisest kristliku võimu kasutamisest, demonstreeris Ta seda kõige jõulisemalt, kui Ta põlvitas jüngrite jalgu pesema ja kui Ta ristil suri. Tema järgi ei oma tähtsust staatus või teiste valitsemine, vaid usklike kogukonnas vähemaks olemine/pidamine. 

Ainult sel juhul, kui haarame täielikult Jeesuse selget õpetust sel teemal, suudab kogudus täide viia Tema nägemuse juhtimisest. 

Uue Testamendi kogudus: unikaalne kogukond

Jeesuse õpetuste tulemuseks oli UT-aegse koguduse eristumine ükskõik millisest teisest kogukonnast. Selle kogukonna juhid keeldusid hierarhilisest jaotusest, mis oleks kellegi kõrgemaks seadnud. Tegelikult kuulutas UT-aegse koguduse juhtkond midagi, mida tänapäeval saab nimetada ümberpööratud hierarhiaks. Järgides Jeesuse eeskuju, viitasid juhid endale kui Jumala ja koguduse teenijatele ja orjadele. 

1Kr 3:5 kirjutab Paulus: „Mis on siis Apollos? Mis on Paulus? Teenrid, kelle kaudu te olete saanud usklikuks.” 2Kr 4:5 teatab ta: „Me ei kuuluta ju iseendid, vaid Jeesust Kristust Issandana, endid aga teie sulastena Jeesuse pärast.” Pidevalt leiame Pauluse Kristust ja teisi üles tõstmast, samal ajal ei räägi ta endast mitte väga meeldivalt, kasutades termineid nagu patuste pealik (1Tm 1:15). Mujal kirjutab ta: „Aga kõige viimaks näitas ta ennast ka minule kui äbarikule. Mina ju olen apostlite seast kõige väiksem, see, keda ei kõlba hüüdagi apostliks.” (1Kr 15:8,9) 

Kui Paulus kuulutas evangeeliumi, et õpetada, manitseda ja noomida, näib, et ta püüdis sihilikult vältida enda rolli asetamist kõrgemale teistest usklikest. Selle asemel näeme teda vaatamata erilisele positsioonile Jeesuse apostlina kutsumas inimesi Kristust järgima ja seda mitte oma „ametivõimu” toel (ei ole piibellik termin), vaid olles tunnistaja. „Võtke mind eeskujuks, nagu mina võtan Kristuse!” (1Kr 11:1; vt ka 1Kr 4:16; Fl 3:17; 4-9; 1Ts 1:6; 2Ts 3:7)

Paulus sai korintlastele puhta südametunnistusega kirjutada: kui noor jünger Timoteos neid külastab, „et ta tuletaks [neile] meelde [Pauluse] teeradu Kristuses Jeesuses, nõnda nagu [Ta õpetas] kõikjal igas koguduses” (1Kr. 4:17). Pauluse siiras autoriteet rajanes sellel, kuidas ta oma elu elas, mitte tema positsioonil. 

Kasutades koguduse kontekstis orjuse kujundit, olid UT kirjutajad väga võrdõiguslikud. Igaüks võib saada orjaks Jumalale! Rm 12:11 julgustas Paulus kõiki usklikke teenima Jumalat kui Tema orjad (douleuontes). Gl 5:13 julgustab ta usklikke „üksteist teenima” kui orjad (doulete) armastuses. Iga usklik pidi teenima kui Kristuse ja üksteise doulos. 

Samal ajal kui kõik usklikke kutsuti olema Jumala ja teineteise orjad, kehtis see eriti kristliku kogukonna juhtide kohta, kes pidid Kristuse õpetuse kohaselt ennast „kõige vähemaks” pidama, kuna sellise suhtumisega pidid nad saama enda hoolealustele eeskujuks. Peetrus kõlas kui Jeesuse kaja, kui ta koguduse juhtidele kirjutas: „Hoidke teile hoida antud Jumala karja, mitte nagu isandad liisuosa üle [katakurieontes], vaid olles karjale eeskujuks.” (1Pt 5:2,3) See oli peamine põhjus, miks Paulus, Jakoobus ja Peetrus end kogudusele Kristuse orjadena tutvustasid (douloi) (Rm 1:1; Jk 1:1; 2Pt 1:1).

Kõik see tuletab meelde, et UT koguduse juhtkond ei tähendanud teiste valitsemist, sõnaõiguse või kontori omamist. See tähendas Pauluse, Peetruse ja teiste UT-aegsete kogudusejuhtide meelsust, mille pühendumise eeskuju järgida. See oli tõelise kristliku võimu või autoriteedi aluskalju.⁸ 

Kui vaatame Jumala koguduse kirjeldust UT-s, mõistame, et kogudus ilmselgelt ei olnud elitaarne. Oma ütlustes fookustas Jeesus tähelepanu tolleaegsele mitte-eliidile ja kuulutas nad Jumala lasteks (Mt 5:3-8). Ta ütles oma järgijatele: „Teie ärge laske endid hüüda rabiks, sest ainult üks on teie Õpetaja, teie kõik olete aga vennad... Aga suurim teie seast olgu teie teenija.” (Mt 23:8-11) Kasutades kaasaegset sõnavara, võime seda ütlust parafraseerida: „Teie ärge laske endid hüüda pastoriks, vanemaks, professoriks või doktoriks, sest teil on ainult üks Õpetaja, teie kõik olete aga vennad.” On tõeliselt kahetsusväärne, et alandlik sõna pastor on kristlikus ajaloos staatuse sümboliks muutunud. 

Pauluse lemmikvõrdlus portreteerimaks kristlaste kogukonda oli „Kristuse ihu” selgitus, mida ta esitas väga mitte-elitaarsest vaatenurgast (1Kr 12:12-31; Rm 12:1-8; Ef 1:22). Selle kujutluse keskpunktiks oli koguduse ühtsus ja elulise tähtsusega suhe koguduse ja selle pea Jeesuse Kristusega. Pauluse järjepidevus – kogudus peaks funktsioneerima nagu inimkeha – tuletas usklikele meelde, et oma elus ja kasvus sõltuvad nad täielikult Kristusest. 

Kui ühtsus ja Kristuse valitsus olid Pauluse põhimureks, siis tema arutlust kogudusest kui Kristuse ihust raamis arusaamine Vaimu andidest. Vaimu andide saajad olid kõik osa Kristuse ihust ja Kristuse ihu ühtsus sõltus nende andide olemasolust, äratundmisest ja kasutamisest (Ef 4:1-13). Igasugune ainuisikuline anni omamine oli välistatud, kuna anni jagamine sõltus Püha Vaimust, mitte kogudusest (1Kr 12:11). Elitaarsuse esilekerkimise korral selgitas Paulus meisterlikult erinevate annetega usklike vastastikust sõltumist (s 12-31).

Mitte ühegi nimistu juures (Rm 12:6-8; 1Kr 12:8-10, 28-30; Ef 4:11) ei maininud Paulus kuidagigi andide ainuisikulist omamist. Näiteks Rm 12:8 peitis ta õpetamise ja juhtimise vaimuanni teiste vahele ära, nagu poleks need teistest tähtsamad. Selle kirjakoha alusel on võimatu väita, justkui oleks julgustamise and vaimuandide skaalal madalam, samal ajal kui juhtimise vaimuand oli kõrgem ja seega saab sellega õnnistada ainult teatud klassi. Kindlasti ei saanud see olla Pauluse kavatsus. 

Kristuse ihu võrdlusena kasutamine aitab mõista koguduse reaalset olukorda ja seda, kuidas kogudus funktsioneerima peaks. Sellises kogukonnas asendatakse kogu rassi, klassi, kultuuri ja soo ühtsustunne truudusega Kristusele. Vana arusaam suhetest asendatakse uue arusaamaga suhetest Kristuses (Gl 3:28, 29). Selles kogukonnas on kõik inimesed Kristuse ihu võrdsed liikmed, sest nad on kõik kogenud ülestõusnud Kristust ja nad kõik on varustatud erinevate andidega, millel on võrdne väärtus (1Kr 12), mida tuleb kasutada usklike ja maailma kasuks (Rm 12:1-8).

UT koguduses ei leia me hierarhiat, kus mõned oleksid teistest staatuse poolest kõrgemal; samamoodi ei leia me eraldatust ordineeritud vaimulikkonna ja koguduseliikme/ilmaliku vahel. Me näeme hoopis uut kogukonda, Kristuse ihu, uut loodut (1Kr 5:17), mille kõik suhted peaksid viima tagasi Eedeni aeda. 

Kui meie valmisolekut erinevate ülesannete täitmiseks koguduses hakkab määrama miski muu peale pühendumise Kristusele ja Tema kogudusele, Vaimu andide olemasolu ja küpsuse, loome elitaarse kogukonna – kas me seda kavatseme või mitte. Ükski püha ametinimetuse kasutamine, nt teenija, vaimne autoriteet või vaimulik juhtkond ei muuda seda reaalsust. 

Vastused küsimustele

Meie Jumal, kes on korra Jumal, lõi maailma, kus loodu kroon – inimene – pidi elama nende võimumustrite järgi, mis valitsesid universumis juba enne meie maailma loomist. Siis aga tuli patt. Senine käsitlus Jumala võimust seati kahtluse alla ja maailmale tutvustati võltsarusaama. Põhjus, miks Kristus tuli siia maailma ja asutas ainulaadse kogukonna, seisneb eesmärgis kõrvaldada võltsarusaam Jumala autoriteedist. Ta viis selle täide tänu jumalikule orjusele (douleia), mis Ta ristile viis. 

Kahjuks on inimesed aastatuhandete pikkusest patust nõrgestatud ja pöördunud vanade mõttemustrite juurde, millega tegelesid Jeesuse jüngrid vahetult pärast Tema surma. Hoolimata meie pühendumisest Pühakirjale, oleme isegi meie, seitsmenda päeva adventistid, pärinud kristliku traditsiooni mõtlemismustrid, mis on visalt (ja traagiliselt) kristlikku usku juurdunud. 

Meil on ühine kogemus: tõmbume nende poole, kes esindavad ehedat kristlikku autoriteeti ja võimu, tõmbudes eemale neist, kelle suhtumine toetub üksnes nende ametivõimule. Ideaalne oleks, kui ehe kristlik võim lõimuks ülesandega. Ameti omamises ei ole midagi valet, samuti ei ole midagi olemuslikult valet meie koguduse ülesehituses. Kuigi Jeesus ei jätnud meile kindlat mudelit koguduse juhtimise kohta, oli Ta järeleandmatu, et Tema kogudus ei sarnaneks ilmalike struktuuridega, kus võim organiseeriti „nokkimise järjekorra” alusel.

Olen veendunud, et kui tervitame Tema arusaama võimust ja teenistusest, täitub Kristuse nägemus kogudusest, millele järgneb uuestisünd ja usupuhastus. 

Küsimused on tungivad ja vältimatud: kas me järgmine kultuuri – nii ilmalikku kui religioosset, mis on meile õpetanud hierarhilist ja eliidipõhist arusaama võimust? Või järgmine Jeesust, kes ütles: „Nõnda ärgu olgu teie seas!”?

Darius Jankiewicz on Seitsmenda Päeva Adventistide Koguduse Andrewsi ülikooli ajaloolise teoloogia professor

Ajakirjast Adventist Review tõlkinud Liina Lukk

1. Ellen G. White, Ajastute igatsus (Mountain View, Calif.: Pacific Press Pub. Assn., 1898), lk 432-439, 550, 551.

2. James R. Edwards, The Gospel According to Mark (Grand Rapids: Eerdmans, 2002), lk 325, 326; M. Eugene Boring, Fred B. Craddock, The People’s New Testament Commentary (Louisville, Ky.: Westminster John Knox Press, 2004), lk 151; John L. McKenzie, Authority in the Church (New York: Sheed and Ward, 1966), lk 23, 24.

3. Karl Heinrich Rengstorf, „δουλος,” in Theological Dictionary of the New Testament, ed. Gerhard Kittel (Grand Rapids: Eerdmans, 1964), vol. 2, lk 270, 261.

4. HermannW. Beyer, „διακονεω,” in Theological Dictionary of the New Testament, vol. 2, lk 82.

5. Murray J. Harris, Slave of Christ: A New Testament Metaphor for Total Devotion to Christ (Downers Grove, Ill.: InterVarsity Press, 1999), lk 102.

6. Clayton Sullivan, Rethinking Realized Eschatology (Macon, Ga.: Mercer University Press, 1988), lk 72, 73; Alan Richardson, The Miracle-Stories of the Gospels (London: SCM Press LTD., 1956), lk 5, 6; McKenzie, lk 25.

7. John Nolland, The Gospel of Matthew: A Commentary on the Greek Text (Grand Rapids: Eerdmans, 2005), lk 1263-1265.

8. Vt Ellen G. White, Tunnistused pastoritele ja evangeeliumitöölistele (Testimonies to Ministers and Gospel Workers (Mountain View, Calif.: Pacific Press Pub. Assn., 1923), lk 361-364, 366