Kristuses ei ole liberaali ega konservatiivi

„Ei ole siin juuti ega kreeklast, ei ole siin orja ega vaba, ei ole siin meest ega naist, sest te kõik olete üks Kristuses Jeesuses.” (Gl 3:28)

Aastaid enne 21. sajandi algust, kui ma kandideerisin ajakirja Insight toimetaja ametikohale, küsiti vestlusel minu käest: „Kas sa oled konservatiiv või liberaal?”

Ma vaikisin, kuna teadsin, et ma olen mõlemat, nagu kõik kristlased. Me kõik soovime säilitada ja kaitsta seda, mis on meid minevikus tugevamaks teinud. Lisaks sellele soovime kõik olla rikkalikult armulikud ja minna tulevikule vastu värskelt ning loominguliselt. Teatud moel oleme ettevaatlikud, samas aga loovad.

Sellist kaksikpositsiooni võib omistada ka Naatsareti Jeesusele. Ühes võimsas jutluses Ta ütleb: „Tõesti, ma ütlen teile, ükski täpp ja ükski kriips ei kao Seadusest seni, kuni taevas ja maa püsivad, kuni kõik, mis sündima peab, on sündinud.” (Mt 5:18) Ja siis ütleb Ta ristivastupidi sellele seisukohale, kuus korda ütleb ta: „Te olete kuulnud, aga mina ütlen teile…” (Mt 5:21–48)¹

Sellel vestlusel vastasin: „Ma olen liberaalsete lisanditega konservatiivne radikaal.”² Näis, et see vastus rahuldas kõiki. Nad jätsid vähemalt mulje, et saavad aru.

Kui apostel Paulus kirjutas oma kirja Galaatia kogudusele, oli tema peateema ühtsuse puudumine, millega tema adressaadid igapäevaselt kokku puutusid: juudid-kreeklased, orjad-vabad, mehed-naised. Kõik mõistsid. Need vastuolud tõid esile kaasaegse meie ja nemad jagunemise. See omakorda killustas karja.

Sama mõtet aluseks võttes: kui Paulus oleks elanud 1960ndate segregatsiooni tingimustes USA lõunaosas või Lõuna-Aafika apartheidi ühiskonnas, oleks ta nähtavasti ringi vaadanud ning avaldanud: „Ei ole musta ega valget.”

Ma usun, et Paulus oleks meie ajal lisanud ühe rea seitsmenda päeva adventistidele: „Ei ole konservatiivi ega liberaali.” Ei ole sõnu, mis tänapäeval tekitaksid suuremat reaktsiooni või kahtlusi või süüdistusi kui „liberaal” ja „konservatiiv”. Ükski teine sõna ei killusta karja raevukamalt kui need kaks. Ei ole sõnu, mida kasutataks pimedusejõudude poolt suurema tõhususega kui need kaks.

Oma vajaduse tunnistamine

Kell 2 öösel valasid neli advent­ülikooli tudengit ikka veel välja oma pettumust. Nende professorid olevat rohkem muretsenud sellepärast, kuidas vältida sildistamist liberaalseks kui taotlenud avatud ja tõekeskset diskursust. Piibli „uurimine” oli keskendunud kaitsmisele, selmet avastada. Iga loeng näis olevat kaetud hirmulooriga.

Kuigi ma kuulasin neid tähelepanelikult ning osutasin aegajalt alternatiivsetele seletustele, olin mõne tunni pärast küsimuse ees: „Kui isegi pool sellest on tõsi, kuidas oleks Jeesus sarnases olukorras käitunud?”

Muidugi on lihtne neid üliõpilasi süüdistada. Nad ei mõista ju kõike ja nad on noored ega näe seetõttu olukorda selgesti; nad on liiga dramaatilised ja nad kipuvad üldistama… oih. Kui kiiresti võib silmakirjalikkus mõjutada meie mõtlemist. Mis oleks saanud, kui adventpioneerid, need siiralt otsiva vaimuga 22-aastased, oleksid taganenud avatud, eheda uurimise ning ausa läbikatsumise eest sellepärast, et nad kartsid sildistamist?

Need sildid pealegi kaotasid igasuguse järjepideva tähenduse.³ Vastandajad muudavad „konservatiivsuse” ja „liberaalsuse” kaubamärgiks ning siis heidetakse need kõrvale.⁴ Kuid keegi ei ole ainult ja alati „konservatiiv” või „liberaal”. Need sõnad on täidetud segase perspektiiviga: neil puudub kindel kese. Paljud sõbrad ja perekonnad, eriti kui nad ei ole seitsmenda päeva adventistid, tajuvad „konservatiive” kui inimesi, kel on kitsam elurada, meie sõbrad kveekerid näiteks tajuvad meid „liberaalidena”. Ühe tunni sees võime olla ühel hetkel „liberaalid” ja moonduda järgmisel „konservatiiviks”.⁵ Tegelikkuses on need märgid karikatuursed. Aga Jeesus Kristus ei kutsunud jüngriteks karikatuure, ega surnud nende eest.

Oma palves Johannese 17. peatükis palus Jeesus oma Isa, et riiakad fraktsioonid ei leiaks Tema järgijate seas kõlapinda: „Ja mina olen andnud neile selle kirkuse, mille sina oled andnud mulle, et nad oleksid üks, nii nagu meie oleme üks.” (s 22) Samas on see üksolemine kaugel homogeensest ühetaolisusest, „sest nii nagu ihu on üks tervik ja sel on palju liikmeid, aga kõik selle ihu liikmed, kuigi neid on palju, on üks ihu” (1Kr 12:12). Nimetissõrm ei ole õnneks jalg. Jeesus igatses, et ühtsus on usklike kogukond, mis muudetakse paremaks erinevustega – tugevuses, mis peegeldus hiljem Ühendriikide motos: E pluribus unum: üks paljude seast.

Piibel kinnitab keele tohutut mõju. „Mõni paiskab sõnu otsekui mõõgapisteid,
aga tarkade keel on terviseks.” (Õp 12:18) „Ühtegi nurjatut sõna ärgu tulgu teie suust, vaid rääkige ainult seda, mis on hea teiste ülesehitamiseks, et kuuljad saaksid armu.” (Ef 4:28)

Pauluse noomitust Roomlastele 12:2 mitte muganduda selle maailmaga võib tänapäeval kohandada: „Ärge muganduge selle maailma hävitava sõnavaraga, süüdistustega ja iseloomu hävitamisega.” Poliitilised kärajad ja helibitid võivad minna oma teed. Meid on kutsutud kõrgema standardi järgi: „vastastikuses austuses jõudke üksteisest ette” (Rm 12:10), „tõtt rääkides armastuses” (Ef 4:15).

Näide               

Me naudime oma Teistmoodi Hingamispäevakoolis aktiivõpet. Ükskord võtsime saali tagaseinas rivvi. „Olgu,” ütlesin, „kui te olete konservatiivid, minge paremale. Kui te olete liberaalid, minge vasakule. Kui te olete kuskil vahepeal, siis jääge sinna, kus olete.”

Kohe laekus kaebusi. „Mida sa nende terminite all silmas pead?” „Mis mõttes?” „Mis siis, kui me oleme mõlemat?”

„Ei, kahjuks nii ei saa,” ütlesin. „Päriselus ei määratle tegelikult neid termineid keegi. Seega võtke rivvi.” Kuuskümmend inimest kogunes vaikselt rivvi, mis moodustus seina keskossa.

„Nii,” jätkasin ma, „ma nimetan ühe teema ja teie hääletage jalgadega, kui olete selle teema suhtes kas liberaalid või konservatiivid. Valmis? Relvakontroll.”

Muidugi oli see konksuga küsimus. Praeguse debati kontekstis kipuvad „konservatiivid” relvade kättesaadavuse suhtes olema liberaalid (helded) ja „liberaalid” on pigem konservatiivsed (distsiplineeritud). Seda vastuolu teadvustades jalutasid inimesed pomisedes vastandotstesse.

„Väga hea,” ütlesin rõõmsalt, „proovime midagi muud. Jeesus: konservatiivne või liberaal?”

Inimesed vaatasid mind üksi­silmi. Nad teadsid, et see küsimus on sisutu. Me rääkisime, kui kaugel me paistame üksteisest olevat, keele olulisest rollist taju­misel ja kui ebatõenäoline on sellises lineaarses arusaamises tekitada tähendusrikast vestlust.

Järgmisena viisime toolid ruumi keskosast ära (nagu Jeesu­se puhul, peame aeg­ajalt mööblit ümber paigutama) ja seisime ringis.

„Räägime nüüd terminitest perifeeria ja keskus. Kui sa arvad, et kõnealune teema on sinu kristlikus elus perifeerne, siis seisa ringist väljapoole. Kui sa arvad, et see teema on pigem keskne, astu samm ringi keskpunkti poole. Kas olete valmis? Ehted.”

Keegi ei nihkunud paigast. Kõik – „konservatiivid” ja „liberaalid” tajusid ehtimist kui perifeerset teemat. Ent konservatiivsuse ja liberaalsuses skaalal on võimatu sellest teemast mööda minna.

Me käisime läbi mitu sõna. Organiseeritud religioon. Hingamis­päev. Uurimiskohus Surnute olukord. Inimesed astusid vasakule ja paremale, ringi keskpunkti poole ja sealt välja. Me arutasime, kuidas adventkoguduse põhitõed on meie isikliku usu suhtes kesksemad ja kuidas ükski nimekiri pole midagi väärt, kui inimene ise pole seda koostanud.⁶ Lõpuks ütlesin ühe sõna: „Jeesus.”

Kõik astusid ringi keskele, moodustades tiheda koosluse. Me vaatasime üksteisele otsa; mõistsime oma ühist hindamatut väärtust, panime käed üksteise õlgadele ja palvetasime. See oli püha hetk.

 Keskne ja perifeerne

1880ndatel soovitasid arstid kehalisi vaevusi leevendada arseeniga. Nii võib olla ka usklikega, kes kleebivad silte neile, kelle kohta nad arvavad, et need on eksituses: ravi võib olla hukutavam kui haigus.

Kristlased saavad endale alati lubada inimeste kohtlemist väärikusega – isegi neid, kes kannavad oponeerivaid ideid. Nagu Jeesus käskis: „Armastage oma vaenlasi, tehke
head neile, kes teid vihkavad.” (Lk 6:27) Paulus juhendab: „Ärge tasuge kellelegi kurja kurjaga, hoolitsege selle eest, mis on hea kõigi inimeste silmis!” Rm 12:17)

Kaks kõige ilusamat sõna inglise keeles on „what if” (eesti k mis siis, kui). Mis siis, kui vestluse käigus pigem avastataks kui lahvatataks? Mis siis, kui me ei kasutaks enam silte „liberaalne” ja „konservatiivne”, et demoniseerida kaasusklikke? Mis siis, kui me hakkaksime teemasid arutama rohkem terminitega „keskne” ja „perifeerne”?⁷ Võib-olla kataks siiras arutlus meie koguduse maastiku õitega, nagu kõrbepind kattub metsikute õitega pärast uputust.

Jeesus kasutas keskse või perifeerse keelt pidevalt. Ta andis Martale nõu: „Aga tarvis on vaid üht. Maarja on ju valinud hea osa, mida ei võeta temalt ära.” (Lk 10:42) Variseridele Ta ütles: „Siin on see, kes on suurem kui pühakoda!” (Mt 12:6) Tavalistele inimestele Ta selgitas: „Õndsad olete teie, kui teid minu pärast laimatakse ja taga kiusatakse ja teist valega kõiksugust kurja räägitakse.” (Mt 5:11) Juutidele ütles Jeesus: „Te uurite pühi kirju, sest te arvate nendest saavat igavese elu – ja just need on, mis tunnistavad minust.” (Jh 5:39) Jeesus osutas alati elupuu emajuurele.

Äratatud ja uuendatud inimesed 

Äratus ja reformatsioon ei saa õitseda sõnasõjas ja laimamises. Kui me kasutame teotavat keelt, ei tee me haiget vaid iseendale – me teeme haiget oma Jumalale. Me võime äratada oma „vaenlaste” armastamise praktika. Me võime reformida oma stereotüüpseid arusaamu. Uuel maal ei ole kleebiseid sõnadega „konservatiivne” ja „liberaalne”.

Apostlite tegude 2. peatükis on kirjas, et usklikud olid „ühes paigas”. Kindlasti oli neil seal paigas arvamuste ja iseloomude erinevusi, aga nad jätsid kõik need koos palvetamise ja töötamise nimel kõrvale. Pärast Püha Vaimu tulega ristimist andis Jumal neile eesmärgi­päraselt erinevad keeled, nii et nad võiksid kuulutada erinevatele inimestele.

Nii on ka täna. Selles erisuste maailmas kehtivad erinevad lähenemised. Ma olen tänulik kaasusklike eest, kes kõnelevad keelt, mida mina ei valda.

Igasuguse äratuse ja usu-uuenduse osa oma doktriinide ülevaatamine, see on sama, nagu me vaatame matemaatika alustõdesid. Me ei käi inimeste seas ringi, rääkides korrutustabelist („Tead, seitse korda seitse on 49. Neli korda kaheksa on 32…”). Selle asemel kohandame korratabeli oma elu olukordadega, et sel oleks mingi mõte, et see aitaks lahendada probleeme, tuua tasakaalu ebavõrdsetesse olukordadesse. Korratabeli optimaalne kasutus ei seisne mitte sellest rääkimises, vaid selle praktiseerimises. „Sest Jumala riik ei ole ju sõnades, vaid väes.” (1Kr 4:20) 

Samamoodi ilmutab oma jumalikku väga evangeelium. Ellen White pani tähele, et „kristlus on alati intensiivselt praktiline”.⁸ Tõeline uuendus meie keskel tähendab seda, kuidas me üksteist kohtleme. Me võime ajuti libastuda ja vajuda sentimentaalsesse üldistamisse, aga me peame kahetsema ja oma viise muutma. Me peame muutma oma keelt. Me peame muutuma, kui me oleme Kristuse järgijad.

Kui ma olin pärast jalgratta­õnnetust haiglas, vaevas mind operatsioonile järgnenud ööl piinav valu. Vähkresin oma voodis, ümber piiksuvad masinad, ja mulle tundus, et see öö ei lõpe iial. Pool viis hommikul tuli minu palatisse õde. Ta oli vaikne ja hoolitsev ning tegi ametile omaseid protseduure.

Järsku tõusis minu vasak käsi ilma käskimata üles. See oli vaikne hädahüüd inimestelt, kes oli valusse uppumas. Õde reageeris kiiresti. Ta tuli minu kõrvale, tõmbas mu varruka alla ja masseeris kahe käega minu laupa.

Ma ei unusta kunagi, missugust leevendust tema tegevus mulle tõi. See puudutus oli tervistav palsam minu hingele. See ütles: „Sa ei ole üksi. Me oleme siin koos sinuga. Hommik on kohe käes.”

Ma ei ole teda enam näinud. Pole vähimalgi määral oluline, kas minu õde oli konservatiiv või liberaal. Minu pimedaimal hetkel tuli ta mulle appi, ja ma olen tänulik. Ta tuletas mulle meelde kogudust, mida ma armastan:

• adventiste, kes on konservatiivsed radikaalid liberaalsete lisadega,
• adventiste, kes on maitsnud armu ja distsipliini vabadust,
• adventiste, kes keelduvad lubamast pinnapealsetel, mõttetutel siltidel meid killustada ja kes igatsevad Jumala järele,
• adventiste, kelle jaoks Üks on keskne ja mitte perifeerne – seesama Jeesus, kes meid kõiki armastab.

Chris Blake on inglise keele ja kommunikatsiooni professor

Ajakirjast Adventist Review tõlkinud Averonika Beekmann

1. Võib vaielda, et Jeesus muutub selle lõigu edenedes üha radikaalsemaks, aga Ta kasutab loovat, värsket lähenemist, et oma seisukohta kinnitada. See ambivalentsus toetab käesoleva artikli väidet. 

2. „Radikaal” tähendab sõna-sõnalt „juurteni”. Selles tähenduses oli Jeesus alati radikaal. 

3. Akadeemilistes ringkondades võib olla rohkem nõusolekut terminite sisu suhtes, aga see ei kajastu adventkirikute pinkidel toimuvates vestlustes. 

4. Oma kuulsas poeemis „The Love Song of J. Alfred Prufrock” kirjutas T. S. Eliot: „eyes that fix you in a formulated phrase” (silmad, mis kinnistavad sind formuleeritud fraasi külge – otsetõlge, tõlk)

5. On tark ütlemine: „On kahesuguseid rumalaid. Üks ütleb: „See on vana ja seepärast hea.” Teine ütleb: „See on uus ja seepärast parem.”„

6. Näiteks on lõppematu ja piinava põrgu mitte-eksisteerimine minu usu seisukohalt absoluutselt keskne tõde. 

7. Tõenäoliselt inimesed ei solvu, kui neile öeldaks periferialist. 

8. Ellen G. White, Kuulutus noortele (Nashville: Southern Pub. Assn., 1930), lk 200