Hea lugeja, kas sa oled kunagi mõtisklenud selle üle, miks mõni unistus ei lähe täide? Mina olen. Mulle meeldib suurelt unistada ning pärast gümnaasiumi lõpetamist seadsin endale eesmärgiks minna õppima Tartu Ülikooli hambaarstiteaduse erialale. Kui tuli kätte aeg dokumendid esitada, tegin seda lootusrikkalt ja ärevalt ning ootasin siis põnevusega tulemuste avaldamise lõplikku kuupäeva. Vastuvõetavate nimekirja silmitsedes ei leidnud ma sealt aga enda nime, seejärel mõtlesin, et kindlasti peab olema tegu eksitusega, vaatan veel teist korda ja seekord hoopis hoolikamalt, kindlasti jäi see mul kuidagi kahe silma vahele. Lugesin veel korra, lugesin kolmandat korda, ikka ei midagi. Minu nime ei olnud vastuvõetavate nimekirjas. Minu teadvusesse kerkisid mõtted: kuidas saab see võimalik olla? Ma olen ju selle nimel nii palju pingutanud. Ma olen istunud õhtuid oma kirjutuslaua taga ja õppinud; olen loobunud sõpradega koosolemisest ja meelelahutusest, sest pühendasin aega õppimiseks. Olen nii paljud asjad oma elus kõrvale jätnud, kuid siiski ei ole see olnud piisav. Minu gümnaasiumi lõputunnistuse hinnetelehel oli „viite“ kõrval vaid kolm „nelja“. See jättis mind napilt ilma hõbemedalist ning pani mind Jumalale küsimusi esitama. Jumal, miks Sa lasid sellel juhtuda?
Ma arvasin, et kui olen ise piisavalt tubli ja pingutan kõvasti, pannes õpingud alati esikohale, saavutan edu. Ma arvasin sel hetkel, et õppimine ongi kõige tähtsam osa minu elust. Ma jätsin kõrvale kirikus käimise ning palvetasin väga harva, ainult siis, kui hädasti vaja oli. Siiski ei olnud ma Jumalat täielikult unustanud. Ma teadsin, et Ta on olemas ja jälgib kõike. Kuid Jumalal oli minu jaoks plaan. Ta näitas mulle läbi minu iseenese ponnistuste läbikukkumise, et ma ei suuda ilma Temata hakkama saada. Kui ma oleksin hambaarstiteadusesse sisse saanud, oleksingi arvanud, et ma suutsin seda teha iseenese jõust. Nüüd ma aga tean, et see ei tule minust enesest, vaid Jumal on mind mu kooliteel aidanud. Ilma Temata ei suuda ma mitte midagi. Kui algul olin Jumala peale solvunud ja ei mõistnud, miks Ta ei lase mul asuda õppima erialale, mis mulle nii väga meeldib ja mille nimel ma nii palju pingutanud olen, siis tagantjärele vaadates saan aru, et see oli vajalik minu iseloomu kasvatamiseks. Jumal nägi, et Ta ei saa seda õppekohta mulle anda, sest see oleks võinud muuta mu iseloomu halvemuse suunas. Ning võib-olla oli just see kogemus vajalik, et õpetada mulle alandlikkust. Kuid nüüd tean ma kindlalt, et kõik, mis ma olen õppinud, kõik, mida ma oma elus olen saavutanud, on Jumala and. Minu elu eesmärk on anda oma parim, et tuua austust Jumalale. Ma elan Jumala auks, mitte iseenda auks. Kui mul läheb õpingutes hästi, siis on see tänu Jumalale. See näitab Tema armastust ja hoolitsust minu vastu. Kui ma kasutan oma saavutusi ainult iseenda austuseks, siis mul ei ole neid vaja.
Jumal on saanud läbi selle kogemuse õpetada mulle alandlikkust. Varem olin ma ise piisavalt hea, mul ei olnudki Jumalat vaja. Ta oli kogu aeg mu kõrval, aga ma isegi ei märganud seda. Ta aitas mind ka siis, kui arvasin, et olen ise tubli. Jumal sekkus, kutsus mind tagasi enda juurde ja andestas mulle.
See tähendab, et on asju, mida Jumal ei saa meile anda, sest see võib meile kasu asemel kahju tuua. Jumal näeb, kas see muudab meie iseloomu hea või halva suunas.
In English