„Aga Toomas, keda nimetatakse Kaksikuks, üks kaheteistkümnest, ei olnud nendega, kui Jeesus tuli. Teised jüngrid ütlesid nüüd talle: „Meie oleme näinud Issandat.” Aga tema ütles neile: „Kui ma ei näe tema käte sees naelajälgi ning ei pista oma sõrme naelte asemeisse ega oma kätt tema külje sisse, ei usu ma mitte!” Ja kaheksa päeva pärast olid ta jüngrid taas kodus ja Toomas nendega. Uksed olid lukus, aga Jeesus tuli, jäi seisma nende keskele ja ütles: „Rahu teile!” Seejärel ta ütles Toomale: „Pane oma sõrm siia ja vaata minu käsi ning pane oma käsi ja pista mu külje sisse ning ära ole uskmatu, vaid usklik!” Toomas vastas talle: „Minu Issand ja minu Jumal!” Jeesus ütles talle: „Kas sa usud seepärast, et sa oled mind näinud? Õndsad on need, kes ei näe, kuid usuvad.”“ (Jh 20:24–29)
Mille alusel oleks pidanud Toomas uskuma, et Jeesus on surnuist ülest äratatud? Kas see pole mitte sama mis uskuda ükskõik mida? Tõepoolest, kui ollakse valmis uskuma inimese surnuist ellu ärkamist, siis kõik teised usud ja ebausud on selle kõrval köömes. Seetõttu on üpris mõistetav Toomase suhtumine: „Kui ma ei näe, siis ma ei usu mitte.“
Meile tegelikult meeldib Toomas. Meil on väga lihtne end temaga samastada oma kahtlustes. Läbi aegade on öeldud samamoodi: „Jumal, näita end, siis ma usun.“ Paljud kristlased ütlevad seda jätkuvalt tunnistuskoosolekutel. Kui sa pole oma tegemistes piisavalt aktiivne, kui sinu elus pole näha ekstaatilist ’Jumala liikumist’, kui sul pole keelte andi, kui sa oled rõhutud ja mitte kõige rõõmsameelsem, siis sa pole õige usklik. Miks? Sest sinu elus pole näha – pole Jumalat näha!
Jeesus vihjas taolisele nägemise-igatsusele: „Te usute mind ainult siis, kui näete tunnustähti ja imetegusid.“ (Jh 4:48) Ta viitas ka tõenäosusele, et nägemisest ei piisa usuks: „Aga ma ütlen, et kuigi te olete mind näinud, ei usu te ikkagi.“ (Jh 6:36) Inimesele on kombeks Jumalas pettuda, kui asjad ei liigu tema subjektiivsete eelduste kohaselt. Mõelda vaid, millistes tragöödiates, nii globaalsetes kui isiklikes, esitatakse küsimust „miks Jumal seda lubas?“ või „kus on Jumal?“. Jeesus aga ütleb seevastu: „Õnnis on see, kes ei näe, aga ikka usub.“
Kuulmine ei ole nägemine
Nendest evangeeliumides jutustatud isikutest, keda Jeesus tervendas, pole ühtki pimedat, kes oleks samaaegselt ka kurt. On kurt ja kidakeelne ehk pime ja keeletu, kuid mitte pime ja kurt. See on märkimisväärne ülekantud tähenduses – me oleme pimedad, kes evangeeliumi kuulevad. Paulus kirjutas roomlastele: „Usk tuleb kuulutusest, kuulutus aga Kristuse sõna kaudu“ (Rm 10:17) ja korintlastele: „Me käime usus, mitte nägemises.“ (2Kr 5:7) Toomas pidi uskuma kuulutust, mida ta kuulis. Kuulutus aga oli lõppkokkuvõttes Kristuse õpetus.
Esimesed kuulutajad olid naised, kes ülestõusmist kohates seda suure rõõmuga jüngritele kuulutasid. Kuigi nad nägid tühja hauda, kuulsid nad ingli sõna „ta on üles äratatud, nõnda nagu ta ütles“ (Mt 28:6). Jeesus ennustas maise teenistuse ajal korduvalt oma surma ja ülestõusmist kuuldavalt ette. See tuli hiljem meelde isegi tema vastastele (Mt 27:63).
Meilt ei nõuta midagi rohkemat kui selle sama kuulutuse uskumist ja usaldamist. Kuulutus Jeesusest Kristusest kui ülestõusnust on kristliku usu ja usalduse keskne tõde. Me saame seda ikkagi veel ainult kuulda ja mitte näha. Aga me saame seda ka kuulutada. Oma ülempreesterlikus palves Jeesus ei palunud üksnes apostlite eest, „vaid ka nende eest, kes nende sõna läbi hakkavad minusse uskuma“ (Jh 17:20). Tänagi kehtivad Jeesuse sõnad: Õndsad on need, kes ei näe aga kuulevad resp. usuvad.
Mõistev usk kuulutuse sõnasse on tõeline ülestõusmisusk. See on usk, et kuulutatud sõna on Kristuse sõna. Kuulutuses kohtutakse ülestõusnuga, seepärast on kuulutatud Sõna Kristuse hea lõhn (2Kr 2:16). Sõna „kuulutus“ ei piirdu siin verbaalse sõnumiga, vaid laieneb kogudusele kui kuulutuse kandjale tervikuna. Seepärast on jumalateenistus kohtumine Ülestõusnuga. Kõik muu selle kõrval on ainult askees.
Johannese evangeelium rõhutab Jeesuse sõna väge. Sõna saab lihaks, mis on ainus usku äratav tegu. Tegudeõiguse taganõudjad küsisid kord: „Mida me peame ette võtma, et teha Jumala tegusid?“ Jeesus vastas: „See ongi Jumala tegu, et te usute temasse, kelle ta on läkitanud.“ (Jh 6:28) Jeesuse poolt Toomasele öeldud noomitus muutub meie jaoks julgustuseks: „Õndsad on need, kes ei näe aga ikka usuvad!“ Me käime usus, mitte nägemises, seepärast on õnnistus nendel, kes ei näe aga ikka usuvad.
In English