Ülestõusmispüha on ehk tähtsaim püha kristlaste seas ja selle tähenduslik sõnum on kujundanud paljude riikide ja rahvaste tavasid.
Meie väikses Eestis nimetatakse seda püha ka kevadpühaks, sest see langeb kevadisele ajale ning looduse tärkamine on nagu võrdpilt kristlikust ülestõusmise ja uuestisünni sõnumist.
Miks on ülestõusmispüha nii tähtis? Luuka evangeeliumist võime lugeda: “Aga esimesel nädalapäeval, veel enne koitu läksid naised hauale,
tuues kaasa lõhnarohte, mis nad olid valmis pannud. Ent nad leidsid kivi hauakambri eest ära veeretatud olevat. Ja kui nad sisse astusid, ei leidnud nad Issanda Jeesuse ihu. Ja sündis, et kui nad olid nõutuses selle pärast, vaata, kaks
meest seisid nende juures erevalges rõivas. Aga kui naised hirmu tundes silmad maha lõid, ütlesid
mehed neile: „Mis te otsite elavat surnute juurest? Teda ei ole siin, ta on üles äratatud. Tuletage meelde, mida
ta teile rääkis juba Galileas, öeldes, et Inimese Poeg peab antama patuste inimeste kätte ja
risti löödama ja kolmandal päeval üles tõusma.”
Ja naistele tulid meelde Jeesuse sõnad. Ja pöördudes hauakambri juurest tagasi, kuulutasid nad kõike seda
neile üheteistkümnele ja kõigile teistele.” (Lk 24:1–9)
Selle püha peamine sõnum on: Jeesus on üles tõusnud! Hiljem kirjutas “kõige väiksem” apostlite seast, kes enda kohta ütles, et teda „ei kõlba hüüdagi apostliks”: “ Aga nüüd ma teen teile, vennad, teatavaks evangeeliumi, mida ma
teile olen kuulutanud, mille te ka olete vastu võtnud, milles te
ka seisate ja mille läbi te ka pääsete. Kas te peate kinni sõnadest,
millega ma teile evangeeliumi kuulutasin? Muidu
olete küll ilmaaegu saanud usklikuks. Ma olen teile ju kõigepealt edasi andnud seda, mida ma ka
ise olen vastu võtnud: et Kristus suri meie pattude eest, nagu on
kirjutatud pühades kirjades, ja et ta maeti maha ja äratati kolmandal päeval üles
pühade kirjade järgi ja et ta näitas ennast Keefasele, seejärel neile
kaheteistkümnele, seejärel näitas ta ennast ühtaegu enam kui viiesajale vennale,
kellest enamik on veel praegugi elus, mõned aga on
läinud magama; siis näitas ta ennast Jaakobusele, seejärel kõigile
apostlitele. Aga kõige viimaks näitas ta ennast ka minule kui äbarikule.” (1Kr 15:1–8)
Ka Jeesus ise kinnitab meid, kes elame viimsel ajal, apostel Johannese sõnadega: “Ära karda, mina olen esimene ja viimne ja Elav; ma olin surnud, ja vaata, ma olen elav ajastute ajastuteni, ja minu käes on surma ja surmavalla võtmed!" (Ilm 1:17–18)
Selles hauas juhtus midagi salapärast ja samal ajal imelist: surm alistus elule, pimedus alistus valgusele, kaotus alistus võidule. Teatud mõttes toimub see muutumise ime iga kord, kui inimene sünnib uuesti ehk sünnib ülevalt, saades Jumala lapseks. Sest inimsüda on nagu haud – täis pattu ja surma lehka.
Kristuse ülestõusmine on teinud võimalikuks meie vabanemise sellest vangistusest ja taasühinemise Jumalaga – juba selles elus usus ja tulevases elus palgest palgesse. Miski ega keegi ei saa seda ümbermuutmist takistada, kui me palume ja laseme Jumalal seda teha.
Pole võimalik ülehinnata Kristuse ülestõusmise tähtsust. Kristlase jaoks tähendab see, et Kristuse lunastustöö on edukalt lõpule viidud. See tähendab, et surm on võidetud ja ülestõusmine kindlustatud. See tähendab, et meil on nüüd Eestkostja Isa paremal käel taevas. See tähendab, et Püha Vaimu kaudu on Ta nüüd kõikjal oma rahvaga – nende rõõmudes ja nende muredes, nende kiusatustes ja nende võitlustes, nende pettumustes ja isegi surmas. Kui kõlab viimne pasun, ärkavad kõik Jumala lapsed ellu. Jumal annab neile uue ihu – palju parema kui see surelik ihu. Surm ei saa neid kinni pidada, nagu ta ei saanud kinni pidada Jeesust. Jeesus tõusis üles ja meie tõuseme üles.
Emil Brunner kirjutab: "Nii nagu sünnivalud kuulutavad ette lapse sündimist, nii osutab ka usk reaalsuse lõplikule ilmsikstulekule. Siis saab avalikuks nii Tema kui meie tõeline olemus, varjatu tuuakse valguse kätte, kaheldamatult ja eksimatult avaldub tõelise elu täius. Siis ei näe me enam nagu peeglis, mõistatuses, vaid palgest palgesse. Nii nagu jutluse algusel ei ole tähendust, kui seda ei viida lõpule, nii ei ole ka usul tähendust, kui see ei saavuta oma eesmärki apokalüpsises.”
Meil on see lootus. Aidaku Jumal meil säilitada seda lootust – ja parim viis, kuidas seda teha, on sellest kuulutada! “Tõusku meie tänulikest südametest ja pühast tulest puudutatud huultelt rõõmus laul: «Kristus on üles tõusnud!» Ta elab, et paluda meie eest. Haara sellest tõotusest kinni, siis on see sinugi jaoks kindel hingeankur. Usu, ja sa saad näha Jumala au.” („Ajastute igatsus“, lk 793)
Soovin sulle usukindlust, lootust ja armastust!
In English