Armas lugeja, kas oled end kunagi tabanud mõttelt, et oled päris hea kristlane? Mina olen! Ja kui ma praegu sellele tagasi mõtlen, siis see mõte hirmutab mind. Ma arvasin, et kui ma kristlasena täidan kümmet käsku ega tee halba, siis on kõik hästi. Mõtlesin, et suudan olla piisavalt hea niiviisi, et hoidun halvast ja elan rahulikult oma elu.
Ühel hommikul Piiblit lugedes jäin ma pidama kirjakohal Jaakobuse raamatus ja see kõnetas mind väga sügavalt. Jk 4:17: “Kes oskab teha head, aga ei tee, sellele on see patt.” Mulle jõudis kohale, et lihtsalt mitte halva tegemine ei ole piisav! Ka see, kui ma ei tee head, on patt.
Olen tajunud Jumala häält mind kõnetamas. Olen tundnud südames tugevat kutset teha midagi head, näiteks aidata koguduse noortetöös, võtta endale mõni väike kohustus järgmise hingamispäeva jumalateenistusel, kutsuda sõber koguduse noorteüritustele, helistada vanale sõbrale ja küsida, kuidas tal läinud on. Kuid kohe tulevad ka hoopis teistsugused mõtted: vabandused, iseenese argus ja mugavus. Ma ei taha mitte kuidagi astuda välja oma mugavast “ma ei tee kellelegi halba”-tsoonist. Niisiis jääbki Jumala antud ülesanne täitmata ning pärast jääb südamesse halb tunne tegemata jäänud heateo pärast. Ma teadsin, et see oli Jumal, kes mind kõnetas, aga ma tegin oma südame Tema häälele kõvaks ega võtnud Teda kuulda.
Seejärel mõtlen ennastõigustavalt, et küll ma järgmine kord teen. See on küll hea asi, mida ma peaksin tegema, aga igasugu erinevatel põhjustel ma praegu ei saa, kunagi hiljem teen. Siis tuletan jälle meelde kirjakohta Jk 4:17: “Kes oskab teha head, aga ei tee, sellele on see patt.” Kui ma tean, et Jumal on mind kutsunud ja ma peaksin antud ülesande täitma, aga siiski ei võta Teda kuulda ja ei tee Tema kutsumise kohaselt, siis on see mulle patuks.
Ameerika kristlik autor Philip Yancey on öelnud: “Esmapilgul näib käsumeelsus raske, kuid tegelikult on vabadus Kristuses raskem tee. ... Mitte mõrvata on suhteliselt kerge, aga teise inimese juurde armastusega minna on raske.” Teise inimese juurde armastusega minemine nõuab mugavustsoonist välja minemist ning tihti mõtlen, kuidas teine inimene nüüd reageerib või äkki jään ma rumalasse olukorda. Kuid kui Jumal on palunud mul midagi teha, siis Ta ka hoolitseb mu eest.
Mis kasu on mu elust, kui ma ei tee midagi halba, aga ei tee ka midagi head? Kas Jumal tahab, et me elaksime sellist elu? Jumal on meid kutsunud tegema head. Tõeline südame hoiak paistab välja sellest, kas ma teen ka head. Kui Jumal on südant puudutanud, siis tahab see ka teha head. Minu lemmikkirjakoht Piiblist on Gl 6:9: “Ärgem tüdigem head tehes, küll me omal ajal ka lõikame, kui me enne ära ei nõrke!”
Jumala plaan meie jaoks ei ole lihtsalt käske täita ja halvast hoiduda, kuigi ka see on väga oluline ning ma ei soovi käske alahinnata, kuid Jumal palub siiski, et me teeksime midagi rohkemat, et me teeksime head enda ümber olevatele inimestele. Seda näitas Ta ka oma eluga siin maa peal.
In English