Liikumine

Mul on meeles oma lapsepõlvest üks selline lööva pealkirjaga raamat: „Liikumine – naise tervise ja ilu pant“. Eks ole ju see, kuidas ja kui palju me liigume, otseses seoses meie enesetunde, tervise ja eluga üldiselt. Lihased, mida ei kasutata, kärbuvad ja hävivad. Tõeliselt elada tähendab mingilgi moel end liigutada. Regulaarse, teadliku liikumise kasulikkust on raske ülehinnata – see aitab depressiooni vastu, hoiab ära ja aeglustab luude hõrenemist, aitab ennetada südame- ja veresoonkonna haigusi, soodustab seedeorganite tööd, väidetavalt on tulus isegi vähiravis, ja seda loetelu võiks jätkata. 

Rääkides liikumisest, ei saa mööda vaadata kehahoiakust. Vale kehahoiakuga tehtud kehalised harjutused võivad kasu asemel hoopis kahju tuua, samas kui õige rüht annab hea enesetunde, aitab vältida lihaspingeid, väsimust, liigeseprobleeme ja parandab meeleolugi. Õige rüht aga algab jalgadest – jalad on vundament kogu kehale. Vananedes kipuvad pöiavõlvid lamenduma, jalad väsivad, „vedrustus“ ei ole enam nii hea, tunneme sääre eesmiste lihaste väsimust ja võib tekkida isegi luuümbrise põletik. Oleks väga hea, kui meie igapäevase liigutamise hulka kuuluksid ka pöia- ja hüppeliigese harjutused – kooliajast tuntud pöiaringid, varvaste kronksu tõmbamine ja laiali sirutamine, kõndimine kikivarvul ja kandadel, jalalaba sisemistel ja välimistel külgedel. 

Veel on väga olulised tasakaaluharjutused, mis treenivad süvalihaseid. Mida vanemaks saame, seda kergemini tulevad kukkumised, ja vanema inimese kukkumisel on märksa tõsisemad tagajärjed kui noore inimese kukkumisel. Kui pääsukese-harjutus käib üle jõu, siis tuleb lihtsalt iga päev ühel jalal seismist treenida (muidugi vaheldumisi kummalgi jalal). Samuti on hea  ebatasasel maastikul, näiteks metsas kõndimine. Rühi teemal on hea lugeda ka Liana Varava ja Kaja Hermlini raamatut „Lapse rühi kujundamine“ aadressil: http://www.kliinikum.ee/attachments/114_Lapse_ryhi_kujundamine.pdf

Liikumisel peab meeles pidama mõõdukust ja regulaarsust – parem natuke iga päev kui korraga palju. 

Mäletan hästi oma vanaema. Nõukogude ajal oli antud talle kangelasema aunimetus ja orden, mis selle juurde kuulus. Mitte et vanaema oleks seda kandnud, aga mäletan, et see oli tal kuskil kapis olemas. Vanaema oli sünnitanud 15 last. Elu ei olnud teda hellitanud; toimetamist ja liikumist oli väga palju. Aga kord juhtus nii, et vanaema ei saanud enam kõndida. Kes siis täpselt teab, mis viga oli – arsti juurde nii lihtsalt ei mindud. Kuid kange naine nagu ta oli, vanaema otsustas, et kui kõndida ei saa, siis roomab kasvõi neljakäpukil, aga voodisse ta ei jää. Nii ta tegigi, algul põrandal, ja siis juba tabureti najal liikus ta edasi. Peagi sai ka tabureti kõrvale heita ja pärast seda käis veel aastaid ikka toimekalt lauda ja toa vahet ja kaugemalegi. Kuid paraku saabus ka talle aeg, kui ta enam ei tõusnud; kui oli aeg minna.

Paulus, kelle kirjutistest tundub, et ta oli spordist üsna teadlik, ütleb: „Harjuta end jumalakartuses! Sest kehalisest harjutamisest on vähe kasu, aga jumalakartus on kasulik kõigeks ning sellel on praeguse ja tulevase elu tõotus“ (1Tm 4:8). Paulus möönab, et kehalisest harjutamisest on kasu, kuid palju enam on kasu jumakartusest. Ka kõige usinam treenimine ei vii meid igavesse ellu, ehkki võib meie elu kvaliteeti siin maa peal parandada, aga jumalakartusel on igavese elu tõotus. Teises kohas ütleb Paulus: „Seiske usus“ (1Kr 16:13). Usk igavesse ellu tänu Jeesuse elule ja surmale siin maa peal ja tänu Tema tööle praegu meie eest taevases pühamus, on meie vaimuliku elu vundament, millel seistes saame harjutada end jumalakartuses.