Seekord soovin teiega koos meelde tuletada kadunud poja lugu (Lk 15:11–32). Ühel isal oli kaks poega, vanem neist tegi kõvasti tööd oma isa majas, kuid noorem palus isalt oma osa pärandusest ning läks laia maailma õnne otsima. Ta kulutas ära kogu isa poolt antud raha, kuni pankrotistus täielikult. Pärast pikka ebaõnnestumiste jada läks ta tagasi, et isalt andestust paluda ja tema juurde tööle minna. Pojale ootamatult võttis isa ta vastu suure peo ja pidusöögiga ning oli väga rõõmus, et poeg tagasi tuli.
Minu jaoks on see lugu tundunud ebaaus. Vanem poeg tegi ju kõik hästi ja elas head elu. Ta töötas isa juures ja aitas teda, kuid nooremal vennal oli isast täiesti ükskõik, ta ei aidanud isa ning läks ja kulutas lihtsalt suure osa tema rahast, elades halba elu. Siin on ju vasturääkivus! Kuidas annab Jeesus meile eeskujuks just kadunud poja ja mitte vanemat, tubli poega, kes kohusetundlikult oma isa juures töötas? Vanem poeg elas head elu, noorem oli see, kes tegi halbu valikuid.
Ühel hetkel sain aru, et see ei ole õppetund välistest eluviisidest. Jumal ei soovi, et me teeksime Talle ja oma maistele vanematele südamevalu. Jumal ei soovi, et me kulutaksime raha mõtlematult, pankrotistuksime ja peaksime puudust kannatama.
Vanem poeg töötas küll tublisti ja oli igati hea poeg, kuid ta oli end alati oma vennast paremaks pidanud. Kui ta ühel hetkel nägi, et isa korraldas suure pidusöögi tema “hukkaläinud” vennale, mitte talle, siis muutus ta kadedaks ja vihaseks. Sellel hetkel paistis välja tema südame hoiak. Ta ei olnud oma isa teenides siiras. Ta mõtles sisimas, et kui ta teeb kõik nii, nagu ühiskond ja isa temalt nõuavad, siis on tal hea elu ning ta on kaugelt parem neist, kes ei oska oma elus häid valikuid teha.
“Õige poeg” oli välispidiselt hea. Sisimas oli ta aga kade, mõtles ja rääkis oma vennast halba, pidas ennast temast paremaks ja täitsa heaks inimeseks. Jumal ei oota, et me oleksime head välispidiselt, vaid et me oleksime siirad. Just nagu oli siiras see kadunud poeg, kes tuli koju tagasi ja tunnistas, et on vigu teinud. Ta küsis: “Isa, kas sa andestaksid mulle?”
Jumal ei õpeta meile selle looga Talle meelepäraseid eluviise, vaid andekspalumist ja siirust. Tema soovib, et meie elu oleks teeskluseta, ilma eneseupitamise ja teiste halvustamiseta. Tema pakub meile võimalust tulla tagasi ja paluda andestust.
Välispidiselt hea elu elamisest on liiga vähe, kui meie sees ei ole siirust. Meie käsutäitmine ei ole kunagi õigem või parem kui kellegi teise eluviis. Jumala jaoks ei ole esmatähtis see, mis välja paistab, Tema jaoks ei ole esmatähtis, et me elaksime väliselt head elu, sellest palju olulisem on siirus ja meie hoiak teiste inimeste suhtes.
Jumal ei taha, et me elaksime teeseldes. Ta ju teab, et me ei suuda elada head elu ilma Temata, ise ponnistades. Tema on meile vastu tulnud nagu hea karjane, nagu isa – joostes. Ta soovib, et me annaksime ennast täielikult Temale, ilma teeskluseta.
Mitte ükski tegu ei tee meid kellestki teisest paremaks või halvemaks. Jumal võtab avasüli vastu need, kes on siirad, tunnistavad oma vigu ja paluvad andestust. Jumala juures ei ole hukkamõistu, kui me lähme Tema ette siira südamega. Jumal on armastus.
In English