Jumala käsk on muutmatu

Kuidas see peatükk minu jaoks elavaks muutus?

Nii kõlab Ellen White’i raamatu „Suur võitlus“ 25. peatüki pealkiri. Kes loeb advent.ee-d või ehk jäi septembri Meie Ajast silma, et septembri algusest kuni 12. oktoobrini loeme seda raamatut koos. Ja mitte ainult ei loe, vaid ka püüame mõned mõtted paberile. Iga päev on keegi lehel lifeconnect.ee kirjutanud just selle päeva peatüki kohta. 25. septembri peale sattus peatükk hingamispäevast. Selle peatüki lugejaks „sattus“ Tallinna I adventkoguduse Ruth Lobjakas, kelle elus oli hiljuti üks kogemus seoses hingamispäevaga. „Suure võitluse“ 25 peatükk aitas leida rahu. 

Vahetult enne seda teksti, mis nüüd järgneb, oli ajakirjas artikkel Ellen White’i nägemustest ja adventkoguduse põhitõdedest. Üks põhitõde on hingamispäev, millest Ruth kirjutabki. 

Asusin sellel aastal veel kord koolipinki. Õppimine ja koolitused mulle meeldivad, see avardab silmaringi ja paneb mõtted liikuma. Asjad kulgesid enam-vähem nii, nagu mina tahtsin, aga üks tore ja asjalik loeng toimub minu õppeprogrammis laupäeviti.

Minu jaoks on see nädala seitsmes päev eriline päev – hingamispäev, rahupäev, taevasse varanduse kogumise päev - on seda olnud juba üle 20 aasta. Olen palju kordi elus kogenud, kuidas see päev on eriline. Olen ka vahel kogenud, et see päev on nii tavaline, et vahel ei mõtesta seda endale lahti, miks ma sammud kiriku poole sean. Siis jälle ärkan ja tean kindlasti - seda päeva sellisena ma ära anda ei taha! Kooli ma sellel päeval minna ei taha.

Nüüd seisin küsimuse ees, kas see erialavalik, mille tegin, on ikka õige? Kahtlus õige valiku suhtes tekkis just seetõttu, et üks väga oluline loeng toimub ainult ja ainult laupäeviti. Helistasin läbi erinevad kõrgkoolid ja õppejõud, kas keegi õpetab kuskil mujal koolis, mingil muul viisil sellist ainet, mis sobiks asendama minu ainekavas olevat õppeainet. EI. Mingit sobivat lahendust ei paistnud! Läksin oma õppejõu jutule. Tunnistasin oma usku ja Jumal andis, mida öelda, aga sellegipoolest tuli vastuseks: „Kuidas üks usk ei luba õppida? Te ju õpite inimeste aitamist, kas Jumalale see ei meeldi? Kas te jätaksite oma hingamispäeva pärast inimesed hätta, kui nad abi vajavad? Mis mulje see teistele õppuritele jätab, et te lihtsalt puudute loengust? Teised peavad pingutama ja teie lihtsalt puhkate ja saate oma hinde arvestatud, milline ebaõiglus? Kas seda siis üks usk propageeribki? Kellegi teise arvelt oma tulemusi hankida pole just ka kõige ausam?“

Ma ei suuda meenutadagi enam täpselt kõiki neid küsimusi, mida ta mulle veel esitas, sest ega ta ei jätnud eriti ruumi ka vastamiseks. Mida ma lõpuks vastasin kõikide nende küsimuste peale, ei tea, aga mäletan, et iga tema küsimuse ajal palusin vaikselt mõttes Jumalat: „Puhasta Sina ise oma nimi ja minu nimi ka“, sest minu sõnadest ei piisa enda ega Jumala õigustamiseks.

Ma ei taha kellegi arvelt midagi teenida, ma ei taha ebaausalt ühtegi tulemust, ma ei jätaks ühtegi inimest aitamata, kui näen kedagi hädas olevat ja mul on jõudu aidata, aga ma tahan uskuda ja austada Jumalat ja Tema Sõna. Tahan lihtsalt teha nii, nagu olen tunnetanud, et nii elades on Jumal minu ligidal. Tahan vaid õppides olla kasulik kogu sellele ühiskonnale ja õppida rääkima selles keeles, mida mõistavad abivajajad.

Ilma selle loenguta ja ilma selle erialata võin ma taevariigis elada küll, aga ilma Jumala ligioluta siin riigis oleks mul väga raske elada, rääkimata igavesest kuningriigist – ilma Jumalata on seal olemine võimatu.

Kui see kõnelus oli lõppenud, olin ma pettunud. Ma olin saanud võimaluse kuidagi teisiti oma aine omandada, ei pea laupäeviti loengus käima, aga mu hing ei olnud rahul. Minu sees mässas üks imelik inimene, kes ei tahaks erineda sellest maailmast ja kes ei tahaks kõigile küsijatele selgitada, miks ma Jumalat usun ja armastan, nagu peaks ennast kuidagi õigustama või tõestama, et ma olen ka normaalne.

Teiselt poolt tundsin rõõmu ja rahulolu, et olin andnud oma tunnistuse nii, nagu oskasin. Südames käis võitlus kahe tunde vahel kuni võtsin raamatu “Suur võitlus” ja lugesin peatükki “Jumala käsk on muutmatu”. Võite aimata selle pealkirja põhjal, millest see peatükk kõneleb. Väga huvitavad näited ja võrdlused, kuidas Jumala seadust on meelevaldselt muudetud. Kui kindel ja igavene on tegelikult Jumala seadus! Mida tähendab kohtutunni hetk? Mismoodi saab näidata austust Tõelise Jumala vastu või siis metsalise vastu! Adventistile väga tähtsad piiblitekstid kolme ingli kuulutus, teada-tuntud ajaloohetked, millel oli väga kindel põhjus ja tagajärg, Ameerika Ühendriikide tekkest, „kahe sarvega tallest, kes kõneles lohe häälega“, paavstlusest kui metsalisest, metsalise märgi võtmisest, usulisest langusest jne-jne.

Kõike seda lugedes adusin, kui kaugele ulatub üks väike otsus. Üks lihtne mõte minu peas näitab minu südame meelsust ja suunda, kelle poole ma hoian. Ma ei mõista väga paljusid vaimulikke õpetusi, nõuandeid või hoiatusi, kuidas täpselt teha või mitte teha, sest seda teab tegelikult ainult Jumal, kuidas Ta mõtles neid asju toimivat, kui Ta selle süsteemi ellu kutsus. Aga üks lause või tegelikult juba mõte on minu valiku näitaja. Kas igavese väärtusega mõte või maise väärtusega mõte... Kas mõtte tagajärjed ulatuvad igavikku või lõpeb see mõte mõne hetke, päeva, nädala, kuu või aasta pärast... Mõttest saab otsus. Olla Selle ligidal, kes on selle universumi käivitanud ja on võimsam igast võimust või käsust, seadusest või teadusest.

Ma ei saa öelda, et mind oleks taga kiusatud Issanda nime pärast, aga jube ebamugavustunne oli, kui üks inimene hakkas järsku pommitama selliste sõnade ja väidetega mulle otse näkku, mis tegelikult on lausvale ja alatu laim. Kuidas see küll kõigutas mu usku kahtlemise piirile ja siis tegin lahti kirjaread, mis järsku andsid kindluse, et mõtlesin seekord õiges suunas, et usun Tõelist Jumalat, kes on igal hetkel minu kõrval, ka siis kui eemalt vaadates minu eluteerajal liiva peal on näha vaid üks jälgede paar. Nii minu kõrval, et minu enda jalad ei puudutagi enam maad...

Ma ei mäletagi enam täpselt, millises järjekorras need tõsised ajaloosündmused toimusid ja mis keeles see “lohe häälega tall” rääkis, aga ma tean kindlalt, et Jumal kõneleb minuga arusaadavas keeles ka siis, kui ma ei tea, mida täpselt tunnen või kui ma ei tea, kuhu edasi liikuda.