Ärgakem!

Tere, armas lugeja! Oled kindlasti jälginud maailmas toimuvat: sõjad, konfliktid riikide vahel, looduskatastroofid, inimkonna amoraalsuse kasv, haiguste suur levik, ebamõõdukad eluviisid, kuritegevuse ja kurjuse kasv... Inimkond on ahastuses ja hirmul tuleviku ees, ka meie võiksime nii tunda, kui oleksime teadmatuses. Kuid meid nii armastav Looja ei ole meid jätnud tuleviku suhtes teadmatusse. Ta on saatnud meile nii palju informatiivseid ja julgustavaid kirju, lausa terve raamatu – Piibli. Tänu Tema armastavale hoolele on see tõde säilinud puhtana tänapäevani. Kuna oleme saanud tunda Jumala julgustavat armastust, siis on meil kohustus jagada seda ka teistega. Keegi ei pea kartma, vaid meil tuleb julgelt kuulutada armastuse vabastavat ja päästvat sõnumit kõigile.

See sõnum sisaldab teadet, et Jeesus on tulemas pea. Ta soovib meid kõiki vabastada kurjuse köidikuist, millega Saatan püüab meid aheldada. Kui me õpime kuuletuma Jumala käskudele, mis on meile antud õnnelikuks eluks, siis sellega saame näidata armastust ülima Armastuse vastu. Jumal soovib, et me oleksime õnnelikud praegusel valudemaal. Vaid Talle kuuletudes ja vastu võttes Jumalikku rahu, saame olla õnnelikud ülekohtu, murede ja tagakiusamiste sees.

Kord viibisin ühe eaka inimese matusel. Kui küsisin lahkunu elu kohta, siis avanesid saatjate keelepaelad. Huvitav oli see tähelepanek, et kui räägiti noorusest – silmadesse tekkis säde. Nad rääkisid, kui palju lootusi oli nooruses ja ka siis veel, kui vahetus riigikord. Edasisest rääkides tulukesed silmis kustusid ja jutus kajastus ükskõiksus, pettumus ja mure nooremate põlvkondade pärast. Raske on siis rääkida Jumala armastusest ja päästesõnumist, kui inimene on oma mures tuim. 

Saatan on püüdnud inimesi siduda ning pakkunud vara, võimu ja mida kellelegi. Kuid me võime Päästja abil vabaneda kõigest patust. Meil kõigil on selleks võimalus. Kasutagem võimaluste aega – praegu ja kohe. 

Jumala rahvale pole tõotatud lõpuajal kerget põlve, kuid see tee, tee Jeesuse jälgedes, on õnnelik tee. Kord kuulasin ühe aafriklase jutustust tema kannatustest ja piinamistest usu pärast. Ta säras oma kogemustest rääkides. Lausa loogikavastane. Ka tuleriidal põlejad laulsid! Põleta oma sõrme – kas sa saad laulda? Vaevalt, inimlikult on see võimatu. Jumala tee on imeline ja viib meid Taevakoju. Kujutad sa seda ette? Pole muret, haigusi, kurjust, hirmu. Meil on see lootus hinges põlemas, et Jeesus tuleb peagi ja lõpetab patu ja surma.

Oled sa selleks valmis? Ärgakem ja vaadakem, et meie lambid põleksid ja oleksid varustatud õliga!

„Ja ta näitas mulle puhast eluvee jõge, selget nagu mägikristall. See voolas välja Jumala ja Talle aujärjest. Keset linna uulitsat ja mõlemal pool jõge oli elupuu; see kandis vilja kaksteistkümmend korda, igas kuus andes oma vilja. Ja puu lehed tulid terviseks rahvastele. Ja midagi neetut ei ole enam. Ja Jumala ja Talle aujärg on siis seal, ja Tema sulased teenivad Teda. Ja nad näevad Tema palet, ja Tema nimi on nende otsaesisel! Ja ööd ei ole enam, ja neile ei ole vaja lambivalgust ega päevavalgust, sest Issand Jumal valgustab neid, ja nemad valitsevad ajastute ajastuteni.“ (Ilm 22:1–5)