“Palun kuula, mis mul on öelda! Ära lase end minust narritada. Ära lase end eksitada näost, mida ma ette manan. Sest ma kannan tuhandet maski – maske, millest kardan loobuda. Ja ükski neist pole mina. Käitun nii, nagu oleks see kunst, mis on saanud minu teiseks loomuseks. Ent ära lase end sellest eksitada, Jumala pärast! Ära lase end minu poolt ninapidi vedada.
Ma jätan mulje, nagu oleksin seltsiv, nagu oleks kõik minus päikesepaisteline ja pilvitu, nii sees- kui väljaspool. Nagu oleks minu nimi Usaldus ja minu mäng Ükskõiksus, nagu oleksin ma Vaga Vesi ja suudaksin kõike käsutada, otsekui ei vajaks ma kedagi.
Aga ära usu mind, palun ära usu! Mu kest võib tunduda tõepärane, kuid see on mu mask. Selle all ei vasta miski tõele. Selle all olen ma niisugune, nagu olen tegelikult: segaduses, hirmul ja üksi. Kuid ma varjan seda. Ma ei tahaks, et keegi seda märkab. Paljalt mõttest, et olen nõrk, satun paanikasse ja pelgan end üldse teistele avada. Just sellepärast leiutan ma maske, mille taha võin end peita: loid, arukas fassaad, mis aitab mul midagi teeselda, mis kindlustab mind teadja pilgu eest, mis võiks mind ära tunda. Ent ometi oleks just see pilk mu pääsemine. Ja ma tean seda. Kui see oleks vaid seotud vastuvõtuga, armastusega! See oleks ainus, mis annaks mulle kindluse, mida ma endale anda ei saa: et ma olen tõesti midagi väärt.
Aga seda ma sulle ei ütle. Ma ei söanda seda teha. Mul on selle ees hirm. Mul on hirm, et sinu pilguga ei kaasne vastuvõtt ja armastus. Ma kardan, et sa ei ole minust eriti heal arvamusel ja naerad minu üle – ning su naer tapaks mu. Mul on hirm, et sisimas olen ma tühine, et ma pole midagi väärt, et sa näed seda ja lükkad mu tagasi.
Niisiis mängin ma oma mängu, oma meeleheitlikku mängu: kindel fassaad väljaspool ja värisev laps sisemuses.
Seepärast ma ajan tühja loba ladnal viisil, mis läheb hästi peale. Ma räägin sulle kõigest sellest, mis tegelikult ei ütle mitte kui midagi, ja jätan ütlemata kõik selle, mis minus kisendab. Sellepärast, ära lase end eksitada sellest, mida räägin harjumusest.
Palun pane hoolikalt tähele ja ürita kuulda seda, mida ma ei ütle, mida ma meelsasti tahaksin öelda, mida ma räägin ellujäämise pärast ja mida ma öelda ei saa.
Ma vihkan peitusemängu. Ausalt! Ma jälestan seda pealiskaudset mängu, mida ma etendan. See on võlts mäng. Tahaksin tõesti olla ehtne ja vahetu, olla lihtsalt mina ise, kuid sa pead mind aitama. Sa pead sirutama käe isegi siis, kui see näib viimane, mida soovin. Ainult sina suudad mu silmist kaotada selle tühja, surnud sära. Ainult sina suudad mind ellu äratada. Iga kord, kui sa oled sõbralik ja leebe ja mind julgustad, iga kord, kui sa üritad mind mõista, sest sa tunned tõesti minu pärast muret, saab mu süda tiivad – imeväikesed tiivad, imehaprad, kuid tiivad!
Sinu vaist, sinu poolehoid ja mõistmise jõud innustavad mind elama. Ma tahaksin, et sa seda teaksid.
Ma tahaksin, et sa teaksid, kui tähtis sa mulle oled, kui väga sa saaksid teha minust selle inimese, kes ma tegelikult olen. Kui sa tahad. Palun, taha seda. Üksnes sina suudad lammutada seina, mille taga ma värisen. Üksnes sina saad minult ära võtta maski. Üksnes sina suudad välja kiskuda mind mu varjuderiigist, hirmust ja kindlusetusest – minu üksindusest. Palun – palun, ära mine minust mööda! See ei saa sulle kerge olema. Pikka aega kestnud veendumus, et olen väärtusetu, on loonud paksud müürid. Mida lähemale sa mulle tuled, seda sõgedamalt ma sind tõrjun. Ma kaitsen end selle vastu, mille järele ma kisendan. Kuid olen kuulnud öeldavat, et armastus on tugevam kui mis tahes kaitsevall ja selles on mu lootus.
Palun katsu lammutada need müürid kindlate käte, kuid õrna südamega: laps on ülimalt tundlik.
Võib-olla sa küsid, kes ma olen. Ma olen keegi, keda sa väga hästi tunned. Sest ma olen igaüks, keda sa kohtad, iga mees ja iga naine, kes sulle vastu tuleb”.
In English