Viimase 50 aastaga on kogudus kaotanud igast kolmest liikmest ühe, liikmete abistamise peamine vahend on isiklik tugisüsteem.
Seitsmenda Päeva Adventistide Koguduse esimesel üleilmsel liikmeskonna säilitamise nõupidamisel keskenduti kogudusest lahkunud inimestele. See on esimene kord, kui kõnealune teema on pälvinud nii laialdast tähelepanu.
Adventkogudusse kuulub praegu pea 18 miljonit inimest, ent viimase 50 aastaga on kolmest inimesest lahkunud 1. Sel sajandil on ristitute suhtarv lahkunud inimestesse 43 inimest 100 liikme kohta (siia ei ole arvestatud surmasid).
„Need arvud on liiga suured,“ ütles statistika- ja uurimusosakonna arhiiviosa juhataja David Trim. „Sel on teoloogiline tagapõhi ja see on, et Jumala käsk on otsida kadunuid.“
Selle nädala kolmel päeval olid kuue kontinendi 100 delegaati koguduse peakorteris, et vaadata üle andmeid, mis annavad trendidest selgema pildi.
Adventkoguduse veteranuurija Monte Sahlin ütles, et inimeste väljalangemise põhjus ei ole mitte niivõrd selles, mida kogudus teeb või missugused on selle doktriinid, kuivõrd inimeste isikliku elu kogemustes – näiteks abielukonflikt või töötus. Koguduse tegevus probleemi lahendamisel ei aita tema sõnul inimesi nende rasketes katsumustes.
„Mõte sellest, et inimesed lahkuvad kogudusest doktrinaalsetel põhjustel või koguduse tegevuse tõttu, ei tule andmestikust esile,“ ütles Sahlin. „Tulemustest järeldub, et koguduse nõukogu liige võib samuti koguduse 28 põhitõest mõnega mitte nõustuda nagu inimene, kes enam koguduseelust osa ei võta.“
Ettekannetest tuli välja, et adventkogudus on mineviku näidete varal õppinud, kuidas koostada realistlikumaid misjoniplaane. Kui Nõukogude Liit 1991. aastal kokku varises, spondeerisid adventgrupid suurejoonelisi evangeeliumiüritusi – suunatud massidele ja läbi viidud massidega, ettekanded esitati suurelt ekraanilt. Ent kui sponsororganisatsioonid olid innukad muutma ühe põlvkonna lugu, siis paljud vastristitud koguduseliikmed arvasid, et see on nende pilet parema elu juurde. Kogudusel puudus pikaajaline strateegia ning koguduslik infrastruktuur ja enamus neist inimestest loobus varsti koguduseelus osalemast.
Ühes Lõuna-Aafrika näitele toetuvas ettekandes toodi esile, et kui koguduse liikmeskonna kasv uute liikmete liitumise osas oli aeglustunud, siis koguduse liikmeskond tegelikult kasvas märgatavalt – tänu endiste liikmete tagasikutsumisele. See tõsiasi ajendas koguduse peasekretäri Harald Wollanit soovitama, et tuleviku-evangelism võiks olla suunatud liikmete eest hoolitsemisele.
„Mis oleks, kui kogudus kasutaks oma evangelismifondi enda liikmete eest hoolitsemiseks? Me võime olla tunnistajaiks samasugusele kasvule,“ ütles Wollan.
„Seda me peame tegema,“ vastas koguduse asepresident Armando Miranda, kes oli selle päeva moderaator.
Filipiinide delegaat Jimmy V. Adil (pildil) küsis, miks tunnevad liidud oma unioonide poolt sageli survet kasvatada liikmeskonda; unioonid omakorda tunnevad seda pinget divisjonide poolt. Küsimus oli, kas koguduse peakorter avaldab kasvuks survet.
Koguduse peasekretär G. T. Ng vastas: „Kasvuks ei ole mingit survet. Kas me survestame puud kasvama? … Kui nii, siis me võime kasvu hoopis pidurdada.“
Pilte esitlusslaididest saab vaadata siit.
In English