Tasakaalupunkt

Juuni alguses toimusid järjekordsed Rakvere vanalinnapäevad. Laadalisi oli kohal üle Eesti ja kaugemaltki. Pühapäeva hommikul müügitelkide vahel ringi jalutades kuulsin järsku idamaist meloodiat. Muusika vahel kutsuti rahvast usbeki aktsendiga vene keeles vaatama köielkõndimist. Seadsin sammud kuuldud muusika suunas. Peagi nägin haljasalale ülesseatud konstruktsiooni, mille vahele oli tõmmatud köis. „Jalutusrada“ algas maapinnalt, tõusis ca 30-kraadise nurga all tänavalaterna posti kõrgusele ning jätkus kümmekond meetrit horisontaalselt.

Etendust alustas noormees, kes lati abil „jalutas“ köiel üles ning demonstreeris seal oma tasakaaluvõimet erinevatel viisidel. Temale järgnes maailma noorim köielkõndija (teadustaja sõnade kohaselt). Nelja-aastase poisi igat sammu jälgiti hinge kinni pidades. Ta sai kõigega kenasti hakkama ning teenis tugeva aplausi.

Minus tekitas nähtu paralleele kristlase eluga. Neil oli käes ritv, millega tasakaalu hoida. Nad astusid ettevaatlikult, aga kindlalt edasi ning vaatasid otse ette eesmärgi suunas. Muide, et ridvast kasu oleks, peab seda täpselt tasakaalupunktist hoidma. Ritva võiks võrrelda Piibliga, köit teega taevakodu poole. Teel eesmärgini on võimalus kergesti kukkuda, paremale või vasakule, liberaalsusesse või konservatismi. Mis paneb tasakaalu kaotama? Arvan, et tasakaaluridva – s.o Piibli – teatud osade rõhutamine ja teiste osade äraunustamine ning eesmärgist kõrvale vaatamine. Piiblis on nõuanne: „Aga otsige esmalt Jumala riiki ja tema õigust, siis seda kõike antakse teile pealegi!“ (Mt 6: 33) Ilma Püha Vaimu valgustuseta eksime enda otsustes mõlemasse suunda.

Meie otsuseid mõjutab tugevalt elu jooksul omandatud maailmapilt. Lugesin kunagi kokkuvõtet uurimusest, kus toodi välja seaduspärasus, et isikud, keda kasvatati lapsepõlves äärmuslikus distsipliinis, pidasid täiskasvanuna Jumalat rangeks ja halastamatuks. Need, kes kasvasid armastuses ja helluses, iseloomustasid Jumalat pigem halastava ja armulisena. Me teame, et parim kasvukeskkond lapsele on piiridega armastus. Võimalik, et kaasaja üliliberaalse kristluse leviku üheks põhjuseks on pseudohumanistliku kasvatuse kultiveerimine ühiskonnas. Uued põlvkonnad sirguvad ähmaste reeglite valguses ning nad usuvad, et Jumala seatud reeglid on samuti laialivalguvad.

Kui tihti me teadvustame, et kiusatuste ja maailmas toimuvate suundumuste taga on Saatan oma jüngritega? Ta kasutab ära inimese loomupäraseid kalduvusi ja mõjutab inimest alateadvuse kaudu. Me kujutame hingevaenlast abstraktse olendina. Tegelikult on tema ja ta kaaslased inimestest üle oma teadmiste ja võimete poolest. Usun, et neile on selge ja arusaadav nii mikro- kui makrouniversumi ehitus ning toimimine. Neil on olemas vastused küsimustele, millele teadlased maailmas alles otsivad palehigis lahendust. Pole võimatu, et nad annavad isegi infot inimestele, kui see nende huvides on. Ma ei tea, millised nad välja näevad, kuid Piibel iseloomustab neid inimesetapjatena ning nad teevad kõik, et me pudeneksime elutee köielt. Tänu Jeesusele Kristusele on tegemist võidetud vaenlasega.

Jeesus ütles talle: „Mina olen tee ja tõde ja elu“ (Jh 14: 6). Etendust vaadates mõtlesin, et minust köielkõndijat küll iialgi ei saa, aga koos Jumalaga tahan eluköiel minna lõpuni, sest ees terendav tulevik on seda väärt.