Selle artikli pealkirjaks on huvitav küsimus, mida olen kuulnud ikka ja jälle küsitavat meie ülemaailmse kiriku viimaste otsuste valguses. 2010. aasta peakonverentsi sessioonil otsustati taas üle vaadata ordinatsiooni – ja eriliselt naiste ordinatsiooni – küsimus, et ette valmistada dokument, mis võiks olla nii teoloogiliselt kui ka praktiliselt vastuvõetav kogu ülemaailmsele adventkirikule järgmisel peakonverentsi sessioonil 2015. aastal. Selle eesmärgini võib olla väga raske jõuda, arvestades selle debati pikka ajalugu, mis ulatub tagasi 1881. aastasse. Seekordne üritus hõlmab kõiki 13 divisjoni meie koguduse territoriaalseid üksusi iga divisjoni piibliuurimiskomisjoni kaudu. Üleilmset uurimisprotsessi juhib ja koordineerib peakonverentsi juures tegutsev ordineerimisteoloogia uurimiskomisjon. Igaühel neist uurimiskomisjonidest on õigus esitada ettepanekuid, kuid vaid peakonverentsi juhatuse iga-aastasel koosolekul on õigus hääletamise kaudu heaks kiita lõplikud ettepanekud, mis saadetakse 2015. aasta peakonverentsi üldsessioonile hääletamisele. See kõik võib tunduda ülemäära keerulisena, kuid vähemalt on meil nüüd plaan, kuidas seda protsessi korraldada.
Nii et kas on tõesti võimalik, et see debatt lõpeb peagi?
See ei ole üldse üllatav, et isegi pärast 2010. aastat ei ole mingeid märke sellest, et see vastasseis oma loomulikku surma sureks. Samuti ei ole märke sellest, et ta jõuaks loomulikul teel mingisuguse kokkuleppeni. Tegelikult on vastupidi, alates 20. sajandi keskpaigast on vastasseis ainult teravamaks muutunud, mitte lahenenud. Mõnede unioonide „sõltumatu“ otsusega naisi pastoriametisse ordineerida on pinge kasvanud praeguseks tasemeni, kus ta ei ole olnud juba aastakümneid.
Mina alustasin oma uurimistööd selles vallas 1990. aastate keskel, mil käis tõsine „avaldamissõda“, kus mõlema poole esindajad trükkisid materjale, mis nende seisukohta pooldasid. Hiljem, kui ma uurisin seda teemat doktoriõpingute tasemel, oli sel teemal palju avaldatud ja debatt oli mõnevõrra vaibunud, kuid märki konsensusest ei paistnud. Minu üllatuseks tõusis teema taas teravalt tähelepanu keskpunkti aastal 2009, kui ma lõpetasin tööd oma dissertatsiooni kallal.
Mis on selle teema puhul kaalul, kui me mõtleme kõigele sellele, mis on öeldud ja avaldatud, ja kui me näeme peakonverentsi soovi seda kogudust tugevasti kõigutavat küsimust lahendada? Kus peitub selle pinge tuum? Ja kas me võime siiski loota, et see „suur võitlus“ ometi kord lahenduse saaks? Lubage, et ma jagan teiega oma mõtteid kui akadeemik, kes on kulutanud märkimisväärsel hulgal aega, et selle temaatika tuumani tungida. Millised on niisiis teemad, millele keskendumata ei suuda kirik sellele probleemile lahendust leida?
1. Vastasseisu hoomamine
Rohkem kui ükski teine teema on just naiste ordineerimise küsimus toonud välja sügavad kultuurilised, interpretatiivsed ja teoloogilised eriarvamused adventismis. Adventteoloogial ei ole selles küsimuses ühtset seisukohta ning tegelikult läheb probleem sügavamale, kui esmapilgul paistab. Naiste ordinatsiooni küsimus on vaid sümptom teistest eriarvamustest, mis puudutavad näiteks arusaama Pühakirjast, doktriini inspiratsioonist ja küsimust sellest, millised on interpreteerimise kõige üldisemad põhimõtted. Ja need ei ole vähetähtsad küsimused.
Kui ma hakkasin selle teema kohta käivat kirjandust lugema, avastasin üllatusega, et kuigi lugemismaterjali on külluses, näib olevat krooniline puudus allikatest, mis heidaksid valgust sellele, mis tõeliselt kahe vastandliku teoloogilise arusaama taga on. Ma nägin palju hägusaid seisukohavõtte vastasleeri positsioonide suhtes ilma sügavamate põhiküsimuste tõelise mõistmiseta. Ma hakkasin taipama, et esimene töö on põhiküsimuste selgekstegemine, ja just seda ma oma doktoritöös teha püüdsingi. Ja selleks et mõista selle vastasseisu tuuma, on tarvis mõista mõlema positsiooni argumente.
2. Vastaste seisukoht
Kui me vaatame naiste ordineerimise vastaste seisukohti, on selge, et nad näevad Piiblit kui literaalset Jumala Sõna, mida on lihtne mõista. Selles kontekstis – literaalselt võttes – on Piibli seisukoht naiste rolli suhtes pastoraalsel tööl ühene. Kirjakohad nagu 1. Timoteose 2:9-15, 3:1-7 ja 1. Korintose 11:3-16, 14:33-36 ütlevad selgelt, et kogudusevanema ja pastori roll on eranditeta mõeldud meeste jaoks n-ö „mehe peaks olemise“ põhimõtte alusel, millele pandi algus maailma loomisel 1. Moosese raamatu 1. ja 2. peatükis. Nii et ka naised on kutsutud teenimistöösse, aga mitte erilises juhi- või õpetajarollis kogudusevanema või pastorina, sest selle mõtteliini järgi on olemas sooline nõue, mis käib kiriku juhiks olemise kriteeriumite hulka. Või väljendades veel täpsemalt, ka naised on kutsutud evangeeliumi kuulutama, aga nende kuulutus- ja õpetustöö ei saa olla autoriteetne (1Tm 2:12).
Niisiis võtavad ordineerimise vastased Pühakirja literaalselt. Selle kaudu säilitatakse Pühakirja autoriteet. Lisaks sellele ei tohi Pühakiri olla kultuuriliselt sidus, mis tähendab seda, et kui Uue Testamendi autorid andsid kirikule oma juhised, siis need juhised ei olnud seotud autori kultuuriliste arusaamadega, vaid need on universaalselt rakendatavad. Nii on Pühakiri oma olemuselt selge ja keegi ei peaks seda interpreteerima, kasutades ajaloolist või kultuurilist konteksti.
Sügavamal tasandil on küsimus selles, kust tuleb arusaam Pühakirja selgusest ja lihtsusest, mis jõuab lõpuks arusaamani mehe peaks olemisest ja soolise kriteeriumi õpetusest. Selline arusaam tuleb piibelliku inspiratsiooni õpetusest. Ordinatsiooni vastaste jaoks on inspiratsioon protsess, mille kaudu Jumal annab objektiivset ja rikkumatut informatsiooni inimlikule autorile või prohvetile. Selles protsessis ei ole mitte mingisugust isiklikku või kultuurilist mõju Jumala poolt antud sõnumile. Inspiratsioon on täielikult Jumala kontrolli all. Ja kuna autori sõnum on Jumala sõnum, siis „ülevaataja peab siis olema laitmatu: ühenaisemees“ (1Tm 3:2), mis annabki selge märgi jumalikust kriteeriumist sellise töö kohta. Jumalik inspiratsioon tagab selle, et Pühakirja tähendus on selge, ning sellepärast peaks seda literaalselt tõlgendama. Selline on põhijoontes naiste ordinatsiooni vastaste argument. Iga püüe diskussiooni edasi arendada peab selle argumendiga arvestama.
3. Pooldajate seisukoht
Nüüd vaatame naiste ordineerimise pooldajate seisukohti. Millised põhimõtted neid kujundavad? Ja kas on mõeldav, et surnud punktist jõutakse edasi, kui saavutatakse selgus nende vaatepunktis? Pooldajate jaoks on võtmetähtsusega sõnumiks kirjakoht Galaatia 3:26-29, mis ütleb, et Kristuses „ei ole meest ega naist“. Laiem kontekst õpetab, et just nagu pattulangemine tõi kaasa naiste allasurutud positsiooni, nii toob pääste Kristuses taas soolise võrdsuse, millel on praktiline tähendus ka kiriku jaoks. Piibel annab kõige olulisemad põhimõtted selle kohta, mida tähendab olla taastatud Kristuses, ja neid põhimõtteid tuleb meeles pidada, kui tegeldakse spetsiifiliste kiriku organisatsiooni puudutavate kirjakohtadega.
Ordinatsiooni pooldajad interpreteerivad Piiblit rohkem põhimõttepõhiselt ja vähem literaalselt kui vastased. Nad püüavad leida sügavamaid põhimõtteid, mis on ühe või teise konkreetse kirjakoha taga. Kuid miks püüavad need inimesed leida sügavamaid põhimõtteid, selle asemel et võtta Piiblit literaalselt? Vastus on siin sama, mis ordinatsiooni vastastegi puhul – Pühakirja ja inspiratsiooni iseloom. Selle grupi inimeste jaoks on piibellik inspiratsioon vahendatud tegevus, kus Jumal annab informatsiooni, mis seejärel saab „nakatatud“ inimautori sotsiaalse, kultuurilise, ajaloolise ja lingvistilise kontekstiga. Nii et kui inimene annab edasi jumalikku sõnumit, kannab see ka inimlikkuse pitserit. Sel põhjusel võib Pühakirja n-ö lihtne lugemine olla kohati isegi eksitav. Piibli interpreteerimisel tuleb kasutada eksegeetilisi meetodeid, mis tegelevad teksti kultuuriliste, sotsiaalsete ja ajalooliste tingimustega. Sellise „teadusliku“ lähenemise eesmärgiks on vahet teha selle vahel, mis on jumalik põhimõte – universaalselt rakendatav põhimõte –, ja selle vahel, mis on autori ajalooline arusaam – sõnum, mis peegeldab autori enda ümbrust ja tingimusi, mida ei pea tingimata rakendama tänapäeval.
Niisiis kontrastina oponentidele, kes mõistavad Piiblit kui selget jumalikku sõnumit, usuvad pooldajad, et Piibli keel ei ole vaba ebatäiuslikkusest. Piibli raamatute autorid oma kultuurilise ja ajaloolise pagasiga on jumalikku sõnumit vorminud. Nii et Piiblit lugedes ja tõlgendades tuleb lugejal alati küsida, millised sügavamad põhimõtted on teksti taga ja milliseid praktikaid peaks kirik tänapäeval oma ellu rakendama ja milliseid mitte.
4. Lõpp?
Mida tähendab see kõik „suure võitluse“ jaoks ja lootuse jaoks see teema 2015. aastal lahendada? Ma kardan, et kui minu analüüs on tõene, seisab meie kirikul ees raske töö. Kuigi teoloogiline ühtsus on alati soovitav ja selle poole tuleks püüelda, on meelte ühtsus midagi sellist, mida ei saa sunniviisiliselt teoks teha. Minu jaoks on selge, et pikalt kestnud debati taga naiste ordineerimisest seisab tegelikult küsimus väga erinevatest hermeneutilistest (st teksti tõlgendamise) mõtteviisidest. See ei ole lihtsalt küsimus teoloogilistest tõekspidamistest või kultuurilisest tundlikkusest, mis pooli eraldab, vaid miski palju sügavam. Arusaam inspiratsiooni iseloomust, arusaam Pühakirja olemusest ning interpreteerimise olemusest – need on baasilised teemad, mis panevad ordinatsiooni pooldajaid ja vastaseid kindlal teoloogilisel viisil mõtlema. Nii et ei ole ühtegi lihtsat teoloogilist või administratiivset meetodit, kuidas selles küsimuses üksmeelt saavutada.
Isegi kui 13 divisjoni ja peakonverentsi ordinatsiooni uurimiskomisjonid seda teemat taas uurivad, jääb ikkagi õhku küsimus, kui sügavale inimeste põhimõtetesse see uurimus suudab jõuda. Pigem tuleks avalikku debatti tuua küsimused hermeneutikast ja selle olemusest, kui me tahame, et pooldajad ja vastased milleski kokkuleppele jõuaksid. Loomulikult on ordinatsiooni teemal veel palju öelda (mida ma oma raamatus olen ka teinud), aga üks asi on kindel: ilma et mõlemad pooled teeksid teadlikke püüdlusi, et küsida kriitilisi küsimusi oma hermeneutilise positsiooni kohta, jäävad teoloogilised erimeelsused selles küsimuses püsima ka kaua pärast 2015. aastat.
Dr Ján Barna on süstemaatilise ja piibelliku teoloogia õppejõud Newbold College’i teoloogiateaduskonnas. Tema doktoritöö hindas süstemaatiliselt kõiki piibellikke, teoloogilisi ja interpretatiivseid aspekte naiste rollist adventteoloogias ja see avaldati 2012. aastal raamatuna pealkirja all „Naiste ordinatsioon seitsmenda päeva adventistide teoloogias: uurimus piibellikust interpretatsioonist“. Rohkem infot selle publikatsiooni kohta võite leida raamatu kodulehelt www.sdaordinationbook.com.
Tõlgitud ajakirja The Newboldian 2013. aasta kevad/suvi numbrist
In English