Paulus kirjutas teises kirjas korintlastele, et Jumal on meid enesega lepitanud Kristuse läbi, kuid mitte ainult meid, vaid ka maailma, ja on andnud meile lepitusameti ja lepitussõna, et paluda Kristuse asemel: „andke endid lepitada Jumalaga“ (2Kr 5:18–20). Kui on lepitus, siis pidi olema ka konflikt ehk võitlus ja nii ütlebki Paulus teises kohas, et meil ei tule võidelda inimestega, vaid pimeduse maailma valitsejatega ja kurjade vaimudega (Ef 6:12), mis asetab meid otse suure konflikti ehk suure võitluse keskmesse. Siis ei ole ime, kui meie sees ja meie ümber kerkivad üles vastasseisud, lahkhelid ja võitlused. Mida me teeme Jeesuse järelkäijatena olukorras, kus ühelt poolt on paratamatu, et meil tuleb võidelda, ent teiselt poolt on meil ülesanne lepitada?
Meil tuleks endale teadvustada, et konflikt on osa elust. See ei peaks meid väga üllatama, kui satume näiteks sõnalise rünnaku ohvriks, ega ka mitte see, kui me ise ütleme midagi kohatut ja haavavat. Nii võib konflikt meile õpetada midagi meie endi kohta; millised on meie väärtused – mida me hindame ja millega me mingil juhul nõus ei ole; ja teiste kohta, ning sedagi, et me kõik oleme ekslikud inimesed ja vajame Jumala armu. Jaakobus ütleb, et kui keegi ei eksi kõnes, siis ta on täiuslik (Jk 3:2). Ohtlik on, kui ennast täiuslikuks pidades ei märgata enam oma käitumist, millega teisele haiget võidakse teha. Kui kaob patutunnetus, siis ei tunta enam vajadust andestuse järele ja ilmselt loobudakse ka teisele andestamast.
Kuid selline ei ole Jeesus, meie ülempreester. Tema jaoks ei olnud lepitus ja andestus ainult ilusad sõnad, vaid lunastav tegu. Andestus ja lepitus algavad sellest, kui suudame mõista, mida konflikti vastaspool läbi elab, kui me suudame korrakski näha olukorda tema vaatevinklist, kui me püüame mõista tema tundeid. Kiri heeabrealastele ütleb, et „meil ei ole niisugune ülempreester, kes ei suuda kaasa tunda meie nõrkustele, vaid selline, kes on olnud kõigiti kiusatud nagu meie ...“ (Hb 4:15) Jeesus tuli meie maale, sai inimeseks ja elas langenud inimeste keskel, seetõttu meil on kindlus, et Ta mõistab meid täielikult ja Tal on kaastunne meie suhtes, sest Ta teab, millest me läbi läheme. Kristus riskis sellega, et suri meie eest, kui me alles oma pattudes olime (Rm 5:8). Ta andestas meile enne, kui olime andeks palunud ja Tema ääretult suur armastus võitis meie eneseõiguse ning murdis meie uhkuse, tuues meid oma risti alla, kus võime Tema andestuse ja lepituse vastu võtta.
Selline on tõeline andestus ja lepitus. Ei mitte selline, et ma ootan, millal vastaspool minu käest andeks palub või lepitust otsima tuleb, vaid selline, et ma püüan mõista, mida ta tunneb, millest ta läbi läheb. Kindlasti on meil õigus ja isegi väga vajalik väljendada oma tundeid ja vajadusi ning soove, kuid mõtleme, mis sellele peaks eelnema. Jumal näitas kõigepealt oma armastust ja siis andis teada, mida Ta inimeselt ootab. Kui meil on positiivne suhtumine teisesse inimesesse (mida võib näha mitte ainult meie sõnades vaid ka kehakeeles) ja püüd teda mõista, siis on tõenäolisem, et ka meid püütakse mõista. „Aga ülekõige olgu armastus – see on täiuslik side.“ (Kl 3:14)
In English