Kord sõitsime perega Soomes rongiga külla meie kauaaegsetele sõpradele. Suhtlesime vagunis omavahel eesti keeles, kui ühel hetkel kõnetas meid kõrvalpingil istuv soomlane. Ta rääkis, et tal on Eestis mööbliettevõte. Mees jutustas, kuidas ta Jumala abiga alustas Soomes omal ajal äri. Kõigepealt müüs ära loomad ja ostis saadud raha eest saekaatri. Samm-sammult tulu investeerides jõudiski ta mööblifirmani. Jumalat kiites ütles ta, et tellimusi on jätkuvalt ning töölistel on tööd ja leiba. Oli meeldiv tutvuda tööandjaga, kes austas Loojat ning hoolis oma töölistest.
Hiljem juhtusin nägema telerist komöödiažanri kuuluvat mängufilmi. Näidati ühte perefirmale kuuluvat piimatööstust, kus valmistati erinevaid jogurteid. Omanikul oli kaks ärahellitatud tütart. Isa võttis nad koolivaheajal tööle oma firmasse. Paraku juhtus neil seal igasuguseid äpardusi. Mingil hetkel pidi isa sõitma pikemaks ajaks kaugele välismaale. Pärast peremehe ärasõitu hakkasid firma asjad veerema erinevatel põhjustel allamäge. Oli kevad ja tüdrukutel koolilõpupidu tulemas. Nad olid selleks sündmuseks korjanud pikemat aega raha. Piimatööstuse juhataja pöördus viimases hädas tüdrukute poole. Ta palus rahalist abi, sest vastasel korral oleks ettevõte läinud pankrotti. Töölised oleks jäänud ilma sissetulekust ja laenuga soetatud kodudest.
Esimese hooga nad keeldusid ohverdamast koolilõpupeo raha firma päästmiseks. Järele mõelnud, loobus lootusetuna näiv tütar lõpupeo riietest ja -peost ning andis oma kogutud raha firma päästmiseks. Ta agiteeris õde samamoodi toimima. Film lõppes isa kojupöördumisega, kus teda tervitasid rõõmsalt tütred koos töölistega. Tänu tüdrukute eneseohverdusele olid päästetud nii firma kui ka töölised. Kõik moodustasid ühise pere. (Muide, nende igapäevaseks rituaaliks oli hommikune ühislaulmine.)
Töövõtjana lummas mind ülemuse-alluva suhe. Mõtlesin, kas selline soe õhkkond on ka reaalsuses võimalik. Mõistan, et selline suhe on kahepoolne. Nii tööandja kui -võtja peavad olema ausad ja eetilised teineteise suhtes.
Päevalehe intervjuus ütles Briti majandusteadlane Kamran Mofid, et väärtusteta äriõpe on rämps. Tema hinnangul on eetika puudumine üks maailma tabanud majanduskrahhi põhjusi. Me vajame sissetulekut, et leib oleks laual, katus pea kohal ning riided seljas. Enamus tööealistest kindlustab enda majandusliku toimetuleku töövõtjana, vähemus tööandjana. Kummalgi poolel on omad puudused ja eelised. Nii ühiskond kui kogudus vajab mõlemast klassist inimesi.
Milline on siis parim sissetuleku määr? Õpetussõnades on kirjas massalase Aguri sõnad: “...vaesust ega rikkust ära mulle anna, toida mind aga vajaliku leivaga, et ma küllastudes ei hakkaks salgama ega ütleks: „Kes on Jehoova?“ või et ma vaeseks jäädes ei hakkaks varastama ega patustaks oma Jumala nime vastu!“ (Õp 30: 8-9)
Endine pankur Olari Taal avaldas arvamust, et suur raha ei teeks enamikku inimestest õnnelikuks. Mõne aja pärast oleks see ära kulutatud, langetakse endisesse seisukorda ja õnnetud ollakse ka veel pealekauba. Kunagi kuulsin ka ise lugu noormehest, kes suutis Soomes teenitud suure palga Eestis kahe päevaga ära kulutada.
Kas raha on oluline kristlase elus? On vastutustundetu väita, et ei ole. Kuna kaubandus baseerub rahapõhisel kaubavahetusel, siis on raske ilma selleta hakkama saada. Raha ei ole eesmärk, vaid vahend. Eetikata inimestel on aga oht muuta raha eesmärgiks omaette, nii et unustatakse ligimesearmastus.
Raha võimaldab paljut siin ilmas, kuid kindlasti mitte õnne, armastust, kaotatud tervist, taevaseid väärtusi ja igavest elu.
In English