„Eks mu sõna ole nagu tuli, ütleb Issand, või nagu vasar, mis purustab kalju?“ (Jr 23:29)
Palju aastaid tagasi töötas Lõuna-Hiinas misjonär, kes reisis mägedesse, et jagada sealsetele inimestele hiinakeelseid Piibleid. Ta ei rääkinud hiina keelt eriti hästi, kuid sel viisil oli tal võimalik viia Jumala Sõna inimesteni. Kord olid tema ja ta kolm kaaslast jälle teel mägedesse ning neil oli kaasas 4000 hiinakeelset Uut Testamenti. Esimese kümne päevaga suutsid nad ära jagada umbes pooled nendest. Ühes inimtühjas maakohas peatasid neid viis relvastatud röövlit, kes võtsid neilt ära kõik, mis oli vähegi väärtuslik. Nad jäid ilma oma rahast, riietest, kingadest ja ülejäänud 2000 Uuest Testamendist. Misjonär läks koos oma sõpradega koju ning nad olid õnnelikud, et neil õnnestus üldse ellu jääda.
Umbes 25 aastat hiljem oli sellest misjonärist saanud pastor Kanadas. Kord külastas ta koos oma naisega loengut, mida pidas üks misjonär, kes oli samuti töötanud Lõuna-Hiinas. Ta näitas pilte kohtadest, kus ta oli käinud, ning üks pilt oli võetud samas kohas, kus pastor oli kunagi ammu paljaks röövitud. „Nüüd oleme jõudnud kõige olulisema pildi juurde,“ ütles misjonär. Pildil võis näha suurt kirikuhoonet. „See, mida te siin pildil näete, on täielik ime,“ jätkas misjonär. „Keegi ei tea, kuidas see kogudus on alguse saanud. Ometi käib seal igal nädalal koos 400 inimest, kellest on igaühel hiinakeelne Uus Testament. Keegi ei tea, kust nad need Uued Testamendid on saanud. Meie teada pole seal piirkonnas käinud ükski misjonär, sest seal liigub ringi palju röövleid. Ometi on see kirik olemas ning inimesed käivad seal Jumala Sõna uurimas.“ Pastor naeratas tänulikult. Jumala Sõna, mille bandiidid olid tol päeval tema käest röövinud, oli 25 aasta jooksul ehitanud endale kiriku.
Piibel on kahtlemata raamat, mille üle on vaieldud rohkem kui ükskõik millise teise väljaande üle. Ometi on tegu raamatuga, mida müüakse igal aastal üle 100 miljoni eksemplari. Selle võib leida miljonitest kodudest ja hotellitubadest. Paljude riikide seadused on üles ehitatud piibellikele põhimõtetele. Piibli mõju võib näha paljudes kirjandusteostes, keelelistes väljendites, muusikas ja kunstis. Selle on kirjutanud umbes 1600 aasta jooksul rohkem kui 40 inimest, kellest mõned olid kalamehed ja karjused, teised kuningad, poliitikud ja väejuhid. Nad elasid kolmel erineval kontinendil ja kirjutasid kolmes erinevas keeles. Ometi on nende kirjutised omavahel kooskõlas ja harmoonias ning kõlavad nii, nagu oleks neil kõigil ühine allikas. Selle taga võib olla üksnes jumalik inspiratsioon.
Piiblil on kummaline vägi, mida keegi ei suuda päris täpselt seletada. Üks suuremaid imesid, mida Jumal regulaarselt korda saadab, on elude muutmine. Sõnum, mida see raamat endas kannab, on päästnud inimesi narkootikumide, depressiooni, madala enesehinnangu, kuritegeliku elu ja enesetapumõtete käest ning andnud neile uue elu Kristuses. Miljonid inimesed tunnistavad selle elumuutvast väest ning miljonid on olnud nõus pigem surema kui eitama tõdesid, mis on kirja pandud Piiblisse. Paljud on üritanud Piiblit rünnata ning valitsejad on lasknud Piibleid põletada, lootes, et nii hävib kristlus. Piibel on pidanud taluma rohkem kriitikanooli kui ükskõik milline teine raamat. Prantsuse filosoof Voltaire, skeptik, kes hävitas paljude inimeste usu, kiitles sellega, et sada aastat pärast tema surma ei tea keegi enam Piiblist midagi. Voltaire suri 1728. aastal, kuid ometi pole Piibel veel unustusse vajunud. Iroonilisel kombel kolis Geneva Piibliühing 50 aastat pärast Voltaire’i surma tema endisesse majja ning kasutas tema trükipresse, et trükkida tuhandeid Piibleid.
Üks esimesi piiblilugusid, mida ma juba väiksest saadik mäletan, on lugu lühikest kasvu mehest, kes ronis puu otsa, et Jeesust näha. Piibel on selle poolest imeline raamat, et me võime seda lugeda üha uuesti ja uuesti ning avastada ikkagi midagi uut ning jahmatamapanevat. Kord jällegi seda lugedes taipasin, et tegemist on üpris kummalise ja ebatavalise looga. Miks peaks üks mees, kes kuulus linna rikkamate ja kõrgemal positsioonil olevate inimeste hulka, ronima puu otsa, et näha ühte rändjutlustajat? Vaevalt oli see ainult uudishimu. Ma arvan, et ta igatses oma ellu muutust, kuid ta ei teadnud, mida edasi teha. Jeesus nägi, et sellest rikkast ja ahnest petturist võib saada aus ja ustav mees, kes pühendab oma elu täielikult Jumalale. Sakkeus vastas kõhklematult Jeesuse kutsele ning oli valmis tegema kõik selleks, et heastada oma möödanikuvigu, kuigi see tähendas põhjalikku muutust tema elustiilis. Kui me igatseme oma ellu väge, mis muudab, peame olema valmis pühendama oma aega ja energiat selleks, et jõuda Jeesusele lähemale.
Kui me avame oma südame, et lugeda ja uurida Pühakirja, hakkame vähehaaval nägema ennast ja Jumalat viisil nagu ei kunagi varem. Kõige imelisem piiblilugemise juures on see, et kui me veedame aega koos Jumalaga, siis muutub see märkamatult osaks meie elust. Nii, nagu inimsuhted kujundavad meie elu, muudab suhe Jumalaga meid veelgi olulisemal määral. Piiblit on võrreldud vasara ja kaheterase mõõgaga. Need mõlemad on vahendid põhjalike muutuste tegemiseks. Piiblilugemise eesmärk ei ole ainult teada saada, mis on meie elus valesti või kuidas me peaksime elama. Jumal on meile andnud oma Sõna, et see muudaks meie elu. Minu sõprus Jumalaga on viinud mind teekonnale, et avastada seda, kelleks ma olen loodud olema. See algas otsusest lugeda regulaarselt Piiblit ning nii olen ma õppinud tundma kuningas Saalomoni tarkust, Taanieli otsusekindlust teha seda, mis on õige, Sadraki, Meesaki ja Abednego usku, mis ei löönud kõikuma isegi tulise ahju ees, Jeesuse armastust ning apostlite vankumatust elada Kristusele. Ma olen kogenud Jumala pakutavat armu, andestust, julgustust, rõõmu ja rahu. See võib teha sama ka sinu heaks.
In English