Tallinna hingamispäevakooli õpetajate sügislaager Hiiumaal

13.–15. septembril veetsid Tallinna I adventkoguduse hingamispäevakooli õpetajad koos vabu kohti täitnud sõprade ja pereliikmetega sooja ja päikselise nädalavahetuse Hiiumaal, kus meil on saanud traditsiooniks sügislaagrit korraldada. Iga laager on olnud erinev ja seekordse tegi eriliseks suveilm, mis meid tavalisest rohkem mere äärde ja rannaniitudele tõmbas. Loodusele vahepalaks uurisime koos Taanieli raamatut ja püüdsime seekord keskenduda mitte niivõrd prohvetikuulutustele, vaid raamatu peategelaste endi vaimulikule kogemusele, nende otsusekindlusele Jumala teenimisel ning ustavusele äärmiselt rasketes läbikatsumistes, proovisime endid panna n.-ö nende olukorda. Järgnevalt jagab oma muljeid Anneli.

Anneli: Hingamispäevakooli õpetajate laager oli väga kosutav üritus nii vaimulikus kui füüsilises plaanis. Jumal õnnistas meid eriliselt ilmaga: kogu nädalavahetus oli suviselt soe ja päikeseline. Ja värskendav merevesi lausa kutsus ujumishooaega pikendama. Parim oli aga vaimulik osadus. Eriliselt on meelde jäänud vestlus Iiobi raamatu teemadel. Laupäeval külastasime Samaaria hooldekodus üht mu väga raskes seisus olevat sugulast. Ta on praeguseks praktiliselt liikumatu, pime ja sondikaudsel toitmisel olev 60-aastane mees. Haiguse põhjus on siiani ebaselge. Selle kõige juures on mees säilitanud usu Jumalasse. Kui talle laulsime, kuulsin, kuidas ta kaasa ümiseda üritas. Jumala teed on vahel inimesele arusaamatud. Nii nagu Iiobi katsumused ja nende mõte. Samamoodi ei saa selle mehe sugulased aru Jumala plaanidest ja kipuvad Teda mehe kannatustes süüdistama. Kõrvutades oma probleeme selle mehe omadega tuleb aga tunnistada, et viriseme sageli põhjuseta või mõttetu pisiprobleemi pärast. Selle asemel võiksime Jumalat rohkem tänada. Kõige eest, mis Ta meile kinkinud on. Nii et hakakem oma õnnistusi üles lugema! Eriti siis, kui tusatuju võimust võtab ja  virisema tahaks hakata. Mina tahaksin Jumalat väga tänada kosutava laagri eest. Ja toredate õdede- vendade eest, kes selle laagri eriliseks tegid! Samuti Annely küpsetatud võrratute pannkookide eest!

Eha: Minu enda jaoks olid kõige ülevamad hetked hingamispäeva vastuvõtmine Tahkuna poolsaare tipus koos traditsioonilise „Õhtupäikese“ lauluga ja hingamispäevane hooldekodu külastus, millest Anneli juba kirjutas ning mis mindki sügavalt puudutas. Kui liikumis- ja kõnevõimetu pime mees ümises meiega kaasa meile kõigile tuntud laulu „Õnnelik olen, Jeesus mul on“, siis tundsin ma, kui suur on Jumal ja kui suur inimese usk ja usaldus Jumalasse, kui sellises olukorras üritatakse oma võimetust trotsides ikkagi öelda, et ollakse õnnelik Jeesusega koos. Ja muidugi lõkkeõhtu Tõrvanina rannas merekohina, tähistaeva, Annely pannkookide ja kõrvitsamoosiga, mille esimese suutäie panin mina küll suhu suurte eelarvamuste ja kahtlustega, mis, tõsiküll,  kohe hajusid. Ja meie lõpupalve Rohuküla lähistel pimedas tähistaeva all, kus ritsikad peaaegu meist kõvemini Jumalat kiitsid.

Ja ühest huvitavast Jumala juhtimisest tahaksin veel kirjutada. Laagri kava koostajana olin ma loomulikult planeerinud hingamispäeva ka jutluseosa. Ja ehkki see päev möödus Jumalakeskselt Teda kiites, Piiblit uurides ja kogemusi jagades, avastasin ma õhtul hilja oma suureks ehmatuseks, et olin jutluseosa täiesti ära unustanud. Pannkoogiõhtult naastes tuli see äkki mulle meelde ja ma mõtlesin, kuidas võis ennast tunda Urmas, kellel oma olin palunud jutluse ette valmistada.  Tema polnud seda mulle ka tagasihoidlikkusest meelde tuletanud ja ütles, et tegelikult oli meil mitu jutlust piibliuurimiste näol. Otsustasime siis selle ununenud jutluse pühapäevahommikul kavasse võtta. Hiljem asjade käiku jälgides nägime kõik, et seegi unustamine oli Jumala seatud, sest kui Urmas hommikul oma Iiobi-teemalise jutlusega lagedale tuli ja kui siis Anneli, kes jutluse algust ei kuulnud, oma sugulaste juurest kohale jõudis ja meiega jagas oma muret oma sugulaste pärast, kelle usk Jumalasse oli hakanud kõikuma just sellesama hooldekodus lamava Iiobi-sarnaselt kannatava mehe kannatuste pärast, keda meiegi olime külastamas käinud, siis tegi Taevane Isa meile kõigile tõsise õppetunni sellest, kuidas Tema oma Sõna meile praktiliselt elavaks teeb.  Sest see, mida Urmas oli Jumala Sõnast tutvustamas ja see, mida Anneli oli kogenud oma sugulaste juures külas olles ja see, mida meie ise olime näinud seal hooldekodus käies, sai üheks tervikuks, üheks suureks õppetunniks Jumala plaanide suurusest ja Tema armastuse suurusest. Paljud „miksid“ said Jumala armastusse „uputatud“ ja meie jumalateenistus lõppes tõsiste südametest tulevate palvega kõigi asjaosaliste ja teiste meie tuttavate kannatajate pärast nuttes Jumalat anudes  ja Jumalat kiites, sest ükski meie häda pole Tema eest varjul ja mitte midagi ei juhtu meile ilma Tema teadmata ja mitte miski ei saa meid Temast lahutada. Rist, millel Ta meie eest suri, on kõige selle tagatiseks.

Tänu Jumalale kogu kosutuse eest! Ma loodan, et sel aastal  tavalisest pisut tagasihoidlikum laagriind   meie hingamispäevakooli õpetajate hulgas (jutt neist õpetajatest, keda meil sel aastal ei õnnestunud kaasa meelitada) saab neist meie usku kinnitavatest kogemustest  järgmiseks aastaks osalemisetahtmist juurde. 

Teiste osalejate muljeid loe oktoobri Meie Ajast.